Lihaveisekasvatusest Eestis 2010. aastal

Lihaveiste arv on Eestis aasta-aastalt suurenenud. Selle põhjuseks on nii huvi lihaveisekasvatuse vastu kui viimastel aastatel muutunud majandussituatsioon, kus paljud endised piimaveisekasvatajad on läinud üle lihaveisekasvatusele. Käesoleval ajal on Eestis ligi 41 000 lihaveist (tabel 1), s.o ligi viis korda enam kui 2003. a ning nende arvukus suureneb jõudsalt. PRIA-s on registreeritud 13 lihaveisetõugu ja ligi 1400 lihaveisekasvatajat (farmi).

Tuginedes PRIA põllumajandusloomade registri andmetele, kasvatatakse Eestis kõige enam abrediin-anguse, herefordi ja limusiini tõugu lihaveiseid (tabel 1). Vähem kasvatatakse simmentali, šarolee, belgia sinist, akviteeni heledat ja šoti mägiveise tõuge. Väikesearvulistena on esindatud piemondi, gallovei, deksteri, aubraki ja saksa šorthorni tõug.

Kõige levinum on lihaveisekasvatus Saare- ja Läänemaal, kõige vähem Tartumaal (tabel 2).

Jõudluskontrollis on 40 886 lihaveisest registreeritud 17 104, s.o 41,8%, kokku 11 tõust (tabel 3).

Jõudluskontrolli teostab 273 omanikku, s.o 19,5% kõigist lihaveisekasvatajatest. Kõigist jõudluskontrollis olevatest  lihaveistest oli lehmi 6069 (35,5%) ja lehmikuid 6546 (38,3%). Ehkki jõudluskontrollis on ligi 42% Eestis kasvatatavatest lihaveistest, on jõudluskontrolli näol tegemist vaid sündmuste registreerimisega. Kõige ebaühtlikum on 200 ja eriti 365 päeva kehamassi registreerimine. Ainult osaliselt edastatud andmed ei anna adekvaatset teavet lihaveiste jõudlusnäitajate kohta ja on takistuseks ka lihaveistealase uurimistöö läbiviimisel.

Jõudluskontrollis olevate lihaveisekarjade struktuur näitab puhtatõuliste lihaveiste vähesust (20,0%) ja väga suurt ristandite osatähtsust (80,0%). Ammlehmadest 77,5% (4706) ja lehmikutest 83,5% (5466) on ristandid. Ristanditest ligi poole moodustavad I põlvkonna ristandid, kelle hulgas on ka puhtatõuliste lihatõugude omavahelised ristandid.
Tabel 1. Lihaveiste arv PRIA põllumajandusloomade registris 7.09.2010 seisuga
Tõug
Tõu lühend
Lihaveiste arv
Aberdiin-angus
Ab
10 766
Hereford
Hf
10 551
Limusiin
Li
 9245
Simmental
Si
 2641
Šarolee
Ch
 2252
Belgia sinine
Bb
 1826
Akviteeni hele
Ba
 1645
Šoti mägiveis
Hc
 1456
Piemont
Pi
   432
Gallovei
Ga
    41
Dekster
De
    17
Aubrak
Au
    11
Saksa šorthorn
Sh
     3
Kokku
13
40 886
Tabel 2. Lihaveiste arv PRIA põllumajandusloomade registris maakonniti 7.09.2010 seisuga
Maakond
Lihaveiste arv
Saaremaa
5263
Läänemaa
4848
Raplamaa
4074
Pärnumaa
3782
Lääne-Virumaa
3468
Hiiumaa
3103
Harjumaa
2849
Võrumaa
2536
Viljandimaa
2528
Valgamaa
2053
Järvamaa
1872
Põlvamaa
1345
Ida-Virumaa
1247
Jõgevamaa
1206
Tartumaa
 712

Tabel 3. Jõudluskontrollis olevate lihaveisekarjade struktuur tõuti 13.12.2010 seisuga

Tõug
Karju
Loomade arv
Puhta-tõulisi
%
Ristan-deid
%
Ab
166
    4991
    907
 18,2
   4084
81,8
Li
162
    4137
    653
 15,8
   3484
84,2
Hf
116
    3499
    670
 19,1
   2829
80,9
Si
 69
    1208
    219
 18,1
     989
81,9
Ch
 66
    1182
    327
 27,6
     855
72,4
Hc
 38
      737
    596
 80,8
     141
19,2
Ba
 57
      569
      31
    5,4
     538
94,6
Bb
 56
      562
        6
    1,1
     556
98,9
Pi
 30
      188
        5
    2,6
     183
97,4
Ga
   2
        16
        2
   12,5
       14
87,5
Au
    1
        11
      11
 100,0
         0
00,0
Kokku
273
 17 104
 3427
   20,0
 13 677
80,0

Kõige enam puhtatõulisi lihaveiseid on šoti mägiveiste hulgas (puhtatõuliste osatähtsus 80,8%). Puhtatõulised on ka kõik hiljuti imporditud aubraki tõugu veised. Ülejäänud tõugude hulgas on puhtatõuliste lihaveiste osatähtsus 1,1–27,6%.

Ehkki lihaveiste ja introdutseeritud tõugude arv suureneb, on Eestis probleemiks lihaveiste tõulisus ja puhtatõuliste lihaveiste vähesus, mis piirab oluliselt võimalusi teenida tulu tõuloomade müügist.
Varasematel jõudluskontrolli andmetel on välja toodud jõudluskontrollis olevate lihaveiste tõulisus (tabel 4).
Tabel 4. Jõudluskontrollis olevate lihaveiste tõulisus 1.01.2010 seisuga
Põlvkond ja verelisuse %
Lihaveiste arv
%
Null; alla 50%
1922
13,0
I; 50 kuni 74,9%
7138
48,0
II; 75,0 kuni 87,4%
2332
15,7
III; 87,5 kuni 93,7%
 574
 4,0
IV; 93,75 kuni 100%
2856
19,3
Kokku
14 822
100,0

Kõige enam on esimese põlvkonna (F1) ristandeid – 48%, kusjuures valdavalt on tegemist piimatõu ristamisega lihatõuga, kuid omavahel on ristatud ka puhtatõulisi lihaveiseid. Suhteliselt suur on nn nullpõlvkonna (F0; verelisusega alla 50%) ristandveiste osatähtsus (13%). Selline olukord tekib tavaliselt siis, kui pulliku/lehmiku isa ei olnud puhtatõuline lihaveis või puuduvad looma põlvnemisandmed.

Jõudluskontrolli Keskuse andmebaasi info võimaldab analüüsida nii lihaveiste põlvnemis- kui lihakombinaati realiseeritud lihaveiste tapaandmeid. Kokku analüüsiti 871 lihakombinaati realiseeritud veise andmeid (tabel 5).

Tabel 5. Lihakombinaati realiseeritud lihaveiste põlvnemine ja vanus
Põlvkond
Veiste arv
%
Keskmine vanus kuudes
I
597
68,0
32,3
II
158
18,0
24,8
III
 45
 5,1
23,0
IV
 71
 8,9
35,5
Kokku/keskmine
871
100,0
28,9
Nagu tabelist 5 selgub, oli lihakombinaati realiseeritud lihaveistest puhtatõulisi ainult 8,9%, III põlvkonna ristandeid oli 5,1 ja II põlvkonna ristandeid 18%. Kõige enam oli realiseeritud lihaveiste hulgas I põlvkonna ristandeid – 68%.
Lihakombinaati realiseeritud lihaveistest moodustasid enamuse noorloomad vanusega kuni 24 kuud. Oli ka praagitud ammlehmi, kelle keskmine vanus oli 66 kuud. Kõigi realiseeritud lihaveiste keskmine vanus oli 28,9 kuud.
SEUROP-i järgi klassifitseeriti 871 lihaveise rümbast (tabel 6) kõige enam O-lihakusklassi (rahuldav) – 538 (60%). Neist 2/3 rümba mass oli 250–300 kg. Üle 300 kg massiga rümpadest klassifitseerus O-lihakusklassi 23%. Keskmine O-lihakusklassi rümbamass oli 295,6 kg. O-lihakusklassiga oli kõige rohkem simmentalide (67%), aberdiin-anguste (64%), herefordide (62%) ja limusiinide (52%) rümpasid.
Tabel 6. Lihakombinaati realiseeritud lihaveiste tapatulemused lihakus- ja rasvasusklasside järgi
Lihakus-
klass
(SE)UROP
Keskmised rümba-massid
Veiste arv
%
Rasvasus-
klass
1-5
Veiste arv
%
U
434,6
19
2
1
146
17
R
396,3
156
18
2
562
64
O
295,6
538
60
3
137
16
P
244,0
178
20
4
26
3
Keskmine/kokku
335,6
871
100
871
100
Kõrgematesse lihakusklassidesse U (väga hea) ja R (hea) hinnati vastavalt 2 ja 18% rümpadest. U- lihakusklassi kuuluvad rümbad olid tavaliselt juba üle 400 kg – keskmine rümbamass 434,6 kg. Ka R-lihakusklassiga rümpade keskmine mass oli suur – 396,3 kg. Kõrgemate lihakusklasside rümpade arv oli kõige suurem limusiini tõul, kuid suhteliselt palju oli neid ka šarolee, akviteeni heledat ja belgia sinist tõugu veistel.
Madalasse lihakusklassi (P – lahja) klassifitseerus 20% rümpadest. Nende hulgas oli palju haiguste pärast praagitud alakaalulisi loomi rümbamassiga alla 200 kg. Kõigi realiseeritud lihaveiste keskmine rümbamass oli 335,6 kg.
Rahule võib jääda ainult lihaveiste rasvasusega. 64% rümpadest hinnati 2. rasvasusklassi – kergelt rasvane. 1. rasvasusklassi (vähe rasvane) hinnati 17 ja 3. rasvasusklassi (keskmiselt rasvane) 16% rümpadest. Rasvaseid (4. klass) rümpi oli kokku 3%.
Tagasihoidlike lihakusnäitajate põhjusteks on nii pidamis- ja söötmistingimused (levinud ekstensiivne pidamine ja lõppnuuma puudumine) kui ka lihaveisekarjade heterogeensus ja madal tõulisuse aste. Eespool nimetatud põhjustel on lihaveisekasvatusest tulu saamine problemaatiline. Selleks et suurendada lihaveisekasvatuse kasumlikkust, on uuringute põhjal vaja selgitada, kuidas mõjutab enne realiseerimist lõppnuuma läbiviimine rümba kvaliteeti erinevate tõugude puhul, milliste tõugude omavahelist ristamist Eestis soovitada, et lihakehad klassifitseeruksid kõrgematesse kategooriatesse, ja millised on optimaalsemad strateegiad suurendamaks lihaveiseliha kvaliteeti ja selle kaudu ka lihaveisekasvatuse kasumlikkust.
Samuti peaks loobuma või oluliselt vähendama meil laialt praktiseeritavat piimaveiste ristamist lihatõugu pullidega, et alustada või edendada lihaveisekasvatust. Selle asemel tuleks osta juba puhtatõulisi või lihatõugude suhtes 50%-lise verelisusega tiineid mullikaid. Lihaveiseid võiks omavahel ristata ainult tarbekarjades, kuid ka siis hoolega kaaludes, milliseid tõuge omavahel ristata ja milline on kasutatav tõumaterjal. Aretuskarjades tuleks rakendada kas puhasaretust või vältavat ristamist, et saada puhtatõulisi lihaveiseid.
Ilmselt tuleks lihaveisekasvatusele kasuks ka see, kui lihaveisekasvatajad kas või osaliselt spetsialiseeruks, näiteks osa farme kasvatab vasikaid kuni võõrutuseani ja siis müüakse need nuumafarmidesse, kus peetakse veiseid kuni tapaküpsuse saavutamiseni.
Lihaveisekasvatus saab olla ainult siis edukas ja kasumlik, kui pööratakse enam tähelepanu selle kvaliteedile, mitte ainult kvantiteedile.
Artikli autorid on Peeter Järv ja Haldja Viinalass Eesti Maaülikoolist.
Artikkel ilmus 2011. a jaanuaris JKK Sõnumites lihaveisekasvatajatele
Eelmine luguKonkurentsiamet ei toeta ettepanekuid piimatootjate turujõu suurendamiseks
Järgmine luguHiiu Leht: Hiiumaa poodides müükase lahtist piima