Parem varblane peos kui tuvi katusel

Põllumajandussektori stabiilsus on igale riigile julgeoleku küsimus. Strateegilise majan­dusharuna ei saa seda pimesi turu meelevalda jätta. Viimased aastad on toonud aru­saama, et vaba turg on pahatihti moonutatud. Põllumajandusturgude suur kõikumine on feno­men, mis pani ühel meie konve­rentsil isegi Eesti Panga majan­dusanalüütiku kulmu kergitama. Vaat et esimest korda kuul­sin nn peavoolu majandustead­lase suust kommentaari, et põl­lumajandus võib tõepoolest olla teistest sektoritest erinev. Arved Breidaks tegi 14. veeb­ruari Maalehes ettepaneku, et leegitsevate põhupallide taustal toetuste suurendamise nõudmi­se asemel peaks Eesti hakkama otsetoetuste vähendamise eest­kõnelejaks. See ettepanek kor­dab mõneti Äripäeva 5. veeb­ruari juhtkirjas väljendatut, et peaminister oleks ülemkogul pidanud nõudma Prantsusmaa ja Saksamaa toetuste otsustavat vähendamist.

Nõudsime võrdsust

Mõlemal juhul tehakse Ees­ti põllumeestele ettepanek, et laske peos olev varblane lahti ja minge katuselt tuvi püüdma. Kahjuks ei tundu eriti tõsiselt­võetavana jutt, et netosaaja Eesti suudaks peatuma sundida suur­te liikmesriikide juhtimisel vää­ramatu jõuna edasi liikuva kara­vani. Mäletatavasti oli ELi eelar­ve viimatisel ülemkogul küll tu­geva surve all, kuid kokkuleppe üks eeldusi oli täiendavate kärpekääride eemalhoidmine põllumajandusest.

Õiendamist vajab Breidaksi arvamuses korduvalt kõla­nud väide, et Eesti põllume­hed nõudsid suuremaid toetusi. Nõudsime oma aktsioonidega võrdseid võimalusi Balti põllu­meestele. Rääkisime ebavõrdse­test konkurentsitingimustest ja viitasime sellele, et suured eri­nevused toetustasemetes peak­sid kaduma.

Viimaste nädalate avalikud et­tevõtmised ja kohtumised valit­susjuhtidega olid ajendatud sel­gest ohust, et meie tootjaid ähvar­das lähiaastatel toetuste langus.

Oli teada, et ühenduse põllumajanduseelarve uuel perioodil väheneb ning ebavõrdsuse tasan­damine saab toimuda toetuste üm­berjaotamise teel. Kuigi EL on liikunud põllumajandustoetuste vä­hendamise teed, siis arenenud rii­kides pole võimalik ellu viia Eesti­le iseloomulikke radikaalseid re­forme. Põllumajanduse rahastamise drastiline vähendamine tähen­daks ületamatuid raskusi miljoni­tele ühenduse peretaludele.

Praktikas tähendab see para­tamatult, et ainus tee toetustasemete suurte lõhede tasandami­seks oli Eesti põllumajanduse­le raha juurde küsida. Meile või­vad üleminekuajad tunduda üle­tamatult pikad, kuid meeleheitlikud hüüded toetused kaotada olukorda ei paranda.

Teades ühepoolse liberaalsuse hinda, on põllumajanduse vald­konnas raske nõustuda ettepa­nekutega, et näitame maailma­le ette, kuidas asjad käima peak­sid. Pole kahtlustki, et peaksime tutvustama oma ettevõtjate nuti­kust ja edumeelsust, kuid võiksi­me hoiduda radikaalsetest eks­perimentidest. Taasiseseisvumi­se üleminekuraskused jätsid Ees­tis sööti 300 000 hektarit põllu­maad ja viisid tapale rohkem kui pooled loomadest.

Põllumajanduspoliitikast rää­kides rõhutatakse enamasti küll toetusi, kuid nimetamata jäe­takse nende eesmärk. Toetus­te valjult kritiseerijad nõuavad enamasti sama valjult ka seda, et lehmad pääseksid lautadest karjamaale päikese kätte; et tavatooted teeksid poeriiulitel ruumi mahetoodetele ning toot­jad hoiaksid eemale geneetiliselt muundatud kultuuride kasvata­misest. Arvan, et me ei saa sa­mal ajal nõuda põllumajandu­se väiksemas mahus toetamist ning teisalt kõrgemaid tootmis-ja keskkonnastandardeid.

Ma ei kuulu nende hulka, kes usuvad, et meie tootjad saaksid edukalt hakkama täielikult liberaliseeritud põllumajandusturgudel. Tänu 1990ndate soki­teraapiale on meil küll ühendu­se kontekstis suhteliselt soodne tootmisstruktuur, kuid ettevõte­te suurus pole ainus edufaktor. Peame oma konkurentsivõimet hinnates arvestama Eesti geo­graafilise asukohaga ja suhte­liselt lühikese vegetatsioonipe­rioodiga.

Maailma põllumajandusturud ei toimi vabalt. OECD tõdes oma möödunud aasta põlluma­janduse ülevaates, et kui arene­nud riikides on paranenud tu­ruhindade tõttu põllumajandu­se toetamise tase küll vähene­nud, siis arenevates riikides ees­otsas Venemaa ja Hiinaga toetus pigem kasvab. Üle poole OECD riikides makstavast põllumajandustoetusest moonutab jätku­valt tootmist j a turgusid.

Kui ELis maksti 2010. aas­tal põllumajanduse toetamiseks 76 miljardit dollarit (151 eurot elaniku kohta), siis USA toetu­sed küündisid 172 miljardi dol­larini (422 eurot elaniku koh­ta). USAs toetatakse põllume­hi nt aktiivselt kodumaiseid toiduabiskeeme rakendades. Käi­masolev USA põllumajandusre­form säilitab kõik toetused.

Pilk ülemkogule

Ülemkogu otsustas ühise põl­lumajanduspoliitika eelarvet, võrreldes käesoleva perioodi­ga, kärpida. Läti, Eesti ja Leedu paistavad silma ainsate riikide­na, kus võrreldes komisjoni eel­nõuga põllumajandusele eral­datavad summad suurenevad. Kõikide teiste liikmesriikide ot­setoetusi komisjoni pakkumise­ga võrreldes vähendati.

Eesti sai ülemkogu raames peetud läbirääkimistel põlluma­jandusele juurde ca 172 miljo­nit eurot. Rääkides lähemalt arvudest, siis ainuüksi Eestile ülemkogu lõ­pus täiendavalt maaelutoetusteks eraldatud 56 miljonit eurot tähen­dab seda, et koos riigi ja ettevõte­te kaasfinantseerimisega saame järgmisel perioodil ehitada uued laudad vähemalt 30 000 piima­lehmale (s.o kolmandikule Eesti lehmadest). See omakorda kind­lustab nii looma- kui taimekasva­tuses töökoha ca 1200 inimesele. Usun, et selle nimel tasus vana traktorit sõidutada, miitin­guid pidada ja põhku põletada.

Loe lisaks: Arved Breidaks: Eesti võiks suunanäitaja olla kogu Euroopale

Eelmine lugu2012. aasta parimad karjakasvatajad on Tõnu Post ja Aldo Vaan
Järgmine luguEesti mahetoodete müügikäive tõusuteel