Mure: kas päris eesti liha jääb meie toidulauale?

Eestimaise liha tarbimine on aasta-aastalt langenud, importliha tungib jõudsalt peale. Foto: Pixabay

„Kümne aastaga on tugevalt langenud Eestis liha isevarustatuse tase, seetõttu on viimane aeg otsida suuremat sidusust lihasektori tarneahela erinevate osade vahel,“ kommenteeris Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) toiduvaldkonna juht Meeli Lindsaar 15. novembril toimunud Lihafoorumi teemasid. „Heaks näiteks on meie söögikohtade toiduvalik, kus kodumaise veiseliha pakkumine on minimaalne. Küsimus ongi selles, kas meil oleks võimekust väärindada oma lihatooteid senisest rohkem.“

Meeli Lindsaar viitas, et septembris ilmunud Statistikaameti andmetel toodeti 2022. aastal Eestis ligi 80 000 tonni liha, millest 55% oli sealiha, 29% linnuliha ja 15% veiseliha. Keskmiselt toodeti aastas 60 kilogrammi liha inimese kohta. Koos impordiga kujuneb söödavaks koguseks 78 kg inimese kohta. „Murettegev on nende numbrite juures see, et Eestis on liha isevarustatuse tase aasta aastalt langenud. Näiteks, kui 2014 toodeti Eestis veel 90% tarbitavast lihast, siis 2022. aastaks on isevarustatuse tase langenud juba 77%-le,“ kommenteeris Lindsaar.

„Kui vaadata suuremat pilti, siis jätab riigipoolne rahastupoliitika lihasektori arengumeetmetes omajagu soovida. Näiteks täna toimuv Lihafoorum, mida oleme korraldanud juba 27 aastat, jääb tõenäoliselt viimaseks, kuna sellele ei leitud rahastusallikaid peale,“ rääkis Lindsaar muutustest.

„Samas kui vaadata Eesti liha kvaliteeti, siis on meil head näitajad sealiha kvaliteediosas – enamus realiseeritavatest searümpadest kuulub SEUROP klassifitseerimise süsteemi järgi kõige paremasse S ja E kvaliteediklassi, lausa üle 95%,“ sõnas Lindsaar. Lisades, et SEUROP kvaliteediklasside süsteemi rakendatakse Eestis veise, sea ja lambarümpade hindamisel.

Samas on tulemused Eestis veiserümpade kvaliteediklassidesse määramisel madalamad. „Kuigi statistika näitab, et kõrgeimaks hindeks on E ja U kvaliteediklassi määratud veiserümbad, mille vääriliseks on hinnatud vaid 8% veiserümpadest ning 42% kuulub R kvaliteediklassi ja 50% O kvaliteediklassi, ei pruugi olukord olla sugugi halb. Üheks põhjuseks võib siin olla hindamismetoodika, kus protsendiarvestuses on koos nii piimakarja kui lihaveiste liha kvaliteedinäitajad,“ lausus Lindsaar.

15. novembril toimunud Lihafoorumil 2023 „Päris Eesti liha“ sooviti tekitada suuremat sidusust lihasektori tarneahela erinevate osapoolte vahel ja tuua juurde ka rahvusvahelisi aspekte ning kogemusi. Foorumil räägiti lihasektori strateegilisest rollist, globaalsetest arengutest, ühistegevusest ja Eesti liha kvaliteedist.

Foorumi arutelus otsiti vastuseid küsimustele, kust riigist pärit liha on õige kvaliteediga ja kuidas saame olla kindlad, et mujalt toodud liha on kvaliteetne ja kasvatatud reklaamitud tingimustes?

„Selleks, et saada paremat ülevaadet, mida peaks Eesti loomakasvataja tegema, et meeldida Eesti toitlustajale ja vastata kokkade ootustele, selleks kutsusime vestlusringi praktikud,“ julgustas Lindsaar kuulama Lihafoorumi ülekannet.

Igal aastal toimuv Lihafoorum toob kokku Eestis lihatootmisega seotud inimesed – loomakasvatajad, lihatöötlejad, kaupmehed, teadlased, kõik need, kellele jaoks on oluline kodumaise liha tootmine ja põllumajanduse jätkusuutlik tulevik. Foorumi kava on leitav siit:  https://epkk.ee/lihafoorum2023/

Eelmine luguHellenurme: Eesti seakasvatus peab püsima
Järgmine luguKuula saadet: Lihaveis on kasulik keskkonnale ja inimesele