Esitleti OECD raportit “Eesti põllumajanduse ja toidutööstuse tulemuslikkusest”

veebruar 17, 2018

13. veebruaril tutvustati Riigikogu konverentsikeskuses OECD raportit “Eesti põllumajanduse ja toidutööstuse tulemuslikkusest”. Eesti põllumajanduse ja toidutööstuse kohta koostatud raport on osa OECD poolt publitseeritud regulaarsete põllumajanduse ja toidutootmise alaste ülevaadete sarjast ja initsiatiiv selle koostamiseks tuli Eesti maaeluministeeriumi poolt. Raportis on analüüsitud Eesti põllumajanduse ja toidutööstuse olukorda ning tingimusi, millistes sektor suudaks innovaatiliste lahendustega suurendada tootlikkust ja keskkonnaalast jätkusuutlikkust.

Raportis on antud ülevaade põllumajanduse ja toidusektorist ja rõhutatud meie kitsaskohti ning võimalusi. Seejärel on analüüsitud rida poliitikameetmeid, mis mõjutavad põllumajanduse ja toidutööstuse ettevõtete makromajanduslikku keskkonda ning võimalusi innovatsiooniks. Raportis on antud ka mitmeid soovitusi, mida Eesti poliitikakujundajad ning ettevõtjad võiksid arvesse võtta.

Riigikogus toimunud esitlusel rõhutas OECD esindaja, et raport pakub eelkõige informatsiooni ja nn sisevaadet ning soovitusi, kuid vastavate poliitikate kujundamine ning rakendamine jääb ikkagi Eesti enda otsustada. Laiemas vaates on toimunud muutus aastakümneid kehtinud poliitikatest põllumajanduses ja toidutööstuses. Rõhuasetus on tootlikkuse suurendamisel, loodusressursside säästlikumal kasutusel ja riskijuhtimise meetmete senisest paremal rakendamisel. Põllumajanduslik tegevus on senisest rohkem suunatud innovatsioonile, keskkonnahoiule ja jätkusuutlikkusele.

Raportist võiks välja tuua kolm põhilist momenti:

  • Eesti põllumajandus ja toidusektor oma duaalse struktuuriga ei ole unikaalne. Suheliselt väike arv ettevõtteid annab suurema osa toodangust. Paraku aga rakendatakse nii suurtele kui ka väikestele ettevõtetele sarnaseid poliitikaid, jättes tähelepanuta nende erinevuse. Seega peaks poliitikate pakett arvestama erisusi ja olema kasutatav nii suurele kui ka väikestele ettevõtetele. Pakett peaks hõlmama ka riskijuhtimise meetmeid, mis oleksid samuti kasutatavad erinevates suurusgruppides.
  • Eesti toiduainetööstus koosneb suhteliselt väikestest ettevõtetest. Eesti nn suurettevõtted on teiste Euroopa riikide suurte ettevõtetega võrreldes siiski väikesed. Samuti tundub Eesti toiduainetööstus olevat mahajäänud üldistest arengutest. Mahajäämuse ületamiseks peaksid toidutööstusesse tehtavad investeeringud olema rohkem strateegilisema iseloomuga ja senisest rohkem suunatud.
  • Innovatsioon, innovatiivsed lahendused peavad vastama eelkõige kasutajate vajadustele. Tuginedes teiste riikide kogemusele on tehnoloogia areng toimunud eelkõige uutes loodud ettevõtetes, sh iduettevõtetes. Seetõttu on oluline kaasata sektorisse rohkem noori.

Kokkuvõte raportist.

Peamised sõnumid raportist olid järgmised: Eesti põllumajandussektori muljet avaldav edu väljendub eelkõige farmide tootlikkuse kasvus ilma keskkonda liigselt koormamata. See on osutunud võimalikuks tänu kasutamata maa ja vee ressursi tootmisse võtmisel, haritud spetsialistide ja töötajate olemsolule, aga ka investeeringuid toetavatele poliitikatele ning ligipääsule EL-i suurele siseturule. Oluline on ka EL-iga liitumisest tulenev kasu sektorile. Samas on hulgaliselt tuleviku väljakutseid. Konkurents toiduturgudel ja uutele turgudele ligipääsul suureneb. Samas on Eestis väheneva rahvastiku tõttu probleeme tööjõuga ning senine, odavast tööjõust tulenev eelis hakkab kaduma. Vähetähtis ei ole ka suhteliselt suur sõltuvus EL-i rahastusest.

Eesti põllumajandustootmises on alates 90ndatest olnud väga suur tootlikkuse kasv. Farmid on konsolideerunud ja kaasaegse tehnoloogiaga. Tulevikuväljakutseks on see, kuidas tootlikkuse kasvu jätkata, kahjustamata seejuures väiksemate tootmisüksuste huve. Toiduainetööstus aga on suheliselt mahajäänud ja vajab konkurentsivõime tõstmiseks investeeringuid tehnoloogia kaasajastamiseks.

Raportis analüüsiti ka poliitikaid, mis võimaldaksid põllumajanduse jätkusuutlikku arengut. Soovitustena toodi välja järgmist:

Eestis on hea makromajanduslik taust ja üldine majanduskeskkond on investeeringuid toetav, kuid konkurentsivõime on seni toetunud madalatele tööjõukuludele, mis ei ole lahendus. Eestis tuleks senisest rohkem tegeleda kriisijuhtimise meetmetega. Eestis on küll hästi arenenud finantsturg ja ligipääs laenuturule, kuid põllumajanduslaenud on tavapärasest kallimad. Ka kõrged tööjõumaksud tuleks üle vaadata ja liikuda nende alandamise suunas. Lisaks tuleks tegeleda keskkonnamaksudega ja arendada taastuva energia kasutamist. Eestis on üldiselt infotehnoloogia sektor hästi arenenud, kuid maapiirkondades on veel arenguruumi. Eesti toidutööstuse konkurentsivõime vajab olulist parandamist ja ühist strageegiat tarneahela osalistega. Oluline on eksporditurgude mitmekesistamine, keskkonna kvaliteedil põhineva kuvandi loomine, parem turunõudlusele vastamine ja investeeringute jätkamine keskkonnasõbralikesse ning innovaatilistesse lahendustesse.

Eraldi toodi välja asjaolu, et Eestis on väga palju strateegilisi dokumente ja soovitati need integreerida ühtsesse strateegiasse, mis toetaks nii innovatsiooni kui ka kasvustrateegiat. Eestis on tugev avaliku sektori panus teadus-arendustegevusse, kuid puudu jääb kommunikatsioonist sektoriga. Samuti on probleemiks Eesti teadusasutuste ja ülikoolide tsükliline rahastus ja varieeruvus põllumajandusteaduses.

Hollandi kogemus

Hollandi esindaja rõhutas oma ettekandes OECD raportite kasutegurit, mis aitavad oma riigi vastavaid poliitikaid koostada ja ka arendada. Holland ja Eesti on mõne parameetri (pindala, pinnavormid) poolest sarnased, samuti on mõlemas riigis väga hästi arenenud piimasektor. Kuid siseturu suuruse osas on selge erinevus, Hollandi rahvaarv on 17 mln inimest. Eesti sai liitumisel EL-iga juurdepääsu 500 mln tarbijale, kuid ei ole osanud seda võimalust piisavalt kasutada. Mõtteainet võiks saada omaaegsest Hansateest, milles osalesid nii Eesti kui ka Taani kaupmehed ning kaubanduslinnad.

Põhjalikumalt peatus kõneleja Eesti toidutööstuse ja ekspordiga seotud teemadel. Niisiis tuginedes hästi arenenud esmatootmisele oleks aeg tugevdada toidutarneahelat ja liikuda ekspordil kõrgema lisandväärtusega töödeldud toodete ekspordi suunas. Võti peitub järjepidevas innovatsioonis, millega paralleelselt tuleb tugevdada nii veritkaalset kui ka horisontaalset koostööd toidutarneahelas, sealhulgas  koostööd nii teadusasutuste kui ka riigi vastavate institutsioonidega. Hollandis nimetatakse sellist integratsiooni “Kuldne kolmnurk” või “Kolmekordne heeliks”.

Oluline roll selles on riigil ja see roll on aja jooksul muutunud. Hollandis on põllumajanduse ja toidusektori innovatsiooni poliitika raamiks Top Sector Policy. Strateegia koostati 2011. aastal ja see tugineb üheksale võtme-sektorile majanduses, mille hulgas on ka põllumajandus- ning toidusektor. Nimetatud strateegia ellukutsumise tingis vajadus, et kuigi avaliku sektori toetus teadus-arendustegevusele oli prioriteet, jäid erasektori investeeringud siiski tagasihoidlikuks. Väheneva riigieelarve taustal võeti vastu otsus koondada avaliku sektori vahendid ekspordile orienteeritud sektoritele, et hoogustada nendes innovatsiooni, suurendada konkurnetsivõimet ning võimendada arendustegevusse suunatud avalikku raha.

Kokkuvõtte koostas EPKK juhatuse liige Tiina Saron.