Mesinike, taimekasvatajate ja teemaga seotud ametnike koostöö on olnud tulemuslik – põllumeeste tegevuse tõttu ei ole mesilaste hukkumise kinnitatud juhtumeid olnud viimased neli aastat.
Toimunud neljapoolsel kohtumisel, kus olid esindatud mesinikud, Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) spetsialistid, Eesti Maaülikooli teadlased ja taimekasvatajate esindajad Põllumajandus-Kaubanduskojast (EPKK) tehti kokkuvõtteid eelmisest 2022. aastast ning räägiti tänavuse aasta eesmärkidest ja tegevustest.
Eesti Kutseliste Mesinike Ühingu juhatuse esimees Mario Kalvet ütles, et mida aeg edasi, seda paremaks läheb taimekasvatajatega koostöö. „Erinevad meetmed ja Maaülikooli teadlaste tehtud uuringud on heaks infoks, mille järgi saame ühiselt tegevusi korrigeerida. Mis puudutab taimekaitsevahendite väärkasutust, siis näen, et see on ajas kaduv nähtus,“ tunnustas Kalvet põllumeeste tegevusi.
Pikaaegne varjatud mõju
Mesilasperede elujõulisus sõltub paljudest faktoritest ja taimekaitse vahendite vastutustundlik kasutamine on endiselt aktuaalne teema. Seda seisukohta kinnitasid kohtumisel osalenud Maaülikooli teadlased, kes andsid ülevaate üle-Euroopalise PoshBee projekti tulemustest.
„Mesilasi mõjutavad mitte ainult insektitsiidid vaid ka fungitsiidid ning herbitsiidid ehk maakeeli öelduna putukate tõrjevahendite kõrval mõjutavad mesilasi ka seenhaiguste- ja umbrohu tõrjevahendid,“ selgitas Maaülikooli taimetervise teadur Reet Karise.
Projekti tulemuste põhjal ilmnes, et isegi kui mõni aine ei põhjusta otsest suremust, osutuvad nad püsivaks koormuseks organismi toimimisele. Karis tõi välja asjaolu, et kuigi normijärgse taimekaitsevahenditega töötlemise tulemusel püsivad keskkonnas esinevad pestitsiidide jäägid tavaliselt alla arvutusliku surmava doosi, ei saa neid ohutuks lugeda. „Projekti käigus selgus, et kui mesilased on toidupuuduses, võivad muidu täiesti märkamatuks jääda võivate mõjudega doosid osutuda surmavaks,“ osutas Karise. „Lisaks nägime, et püsiv kokkupuude madalate pestitsiidijääkide doosidega mõjutab mesilasi eelkõige pikemas perspektiivis, näiteks vähenesid korjelendude kestvused isendite vananedes. Kuna aga meemesilaste parimad korjetöölised on just vanemad pesakaaslased, mõjutab see kokkuvõttes terve pere toiduga varustatust ja mesinik tajub seda meesaagi vähenemisena,“ tõdes ta.
Karise sõnul võivad korje vähenemisel olla aga mesilastele fataalsed tagajärjed – juurdekasv jääb kängu, töölismesilaste hulk väheneb, haigustele vastuvõtlikkus suureneb – see kõik aitab kaasa juba praegugi liiga kõrge mesilasperede suremuse määra püsimisele.
Teadlikud valikud
PTA taimekaitsevahendite kasutamise järelevalve peaspetsialist Riina Pärtel ütles selle aasta tegevustest rääkides, et endiselt on PTA järelevalve fookuses tolmeldajate kaitse. „Sellega seoses teeme rapsikasvatuses taimekaitsevahendite kasutamise reeglite järgimise teravdatud kontrolli, eelkõige just rapsi õitsemise ajal. Samuti on olulise tähtsusega kontrollida ka glüfosaadi, kui enim kasutatava ja suure avaliku tähelepanu all oleva taimekaitsevahendi kasutamistingimustest kinnipidamist,“ avaldas Pärtel.
Maaülikooli teadlaste grupp tõi välja punktid, mida taimekasvatajad selles olukorras teha saaks. Esmalt saab ta teha otsuseid, mis aitaksid kaasa pritsimiskordade vajaduse vähenemisele, ehk siis rakendada kõiki võimalikke mittekeemilisi sekkumisviise. Teisalt muidugi kahjustajate liigsuure arvukuse korral järgida kõiki reegleid pritsimise korrektseks teostamiseks, mis ongi meie põllumeeste tavapraktika. Kuid otseselt parandab nii looduslike kui ka meemesilaste seisukorda eelkõige neile kättesaadav mitmekülgne ja rikkalik toidubaas.
„Siin võiksid põllumehed leida lahendusi, et keskkonnas oleks õitsvaid taimi – võimalusel minna kaasa mesilaste korjetaimede meetmega, igal pool tuleks jälgida, et põllu servadesse jääks mitme meetri laiune häirimata taimestikuga riba ning lasta seal kõikvõimalikel taimedel ka õitseda. See võib küll tunduda potentsiaalse põllupinna raiskamisena, kuid toob pikas perspektiivis kindlasti kasu, kuna aitab väga oluliselt kaasa tolmeldajate koosluste säilimisele,“ selgitas Karise.
Riina Pärtel osutas, et hea tööriist keskkonna ja elurikkuse hoidmisel on kindlasti integreeritud taimekaitse (ITK). „Võib öelda, et enamus põllumehi mõistavad ja rakendavad hästi ITK põhimõtteid, aga kindlasti on selles osas ka paranemisruumi. Seetõttu on jätkuv tegevus ka ITK põhimõtete teadvustamine ning selle rakendamise tõhustamine,“ lausus Pärtel.
Karise sõnul ei tasu unustada, et mesilasperede heaolu tagamisel on oluline roll mesinikel, kes kuuluvad samuti põllumajandussektorisse. „Nende panus peaks olema eelkõige tugevate ja tervete mesilasperede pidamises. Iga lisanduv stressifaktor vähendab talumisvõimet teiste mõjutajate osas. Nõrgestatud mesilased ei talu toidupuudust ega parane ka kergest toksikoosist,“ tõi välja Karise. Ta rõhutas, et hügieenimeetmete järgimine mesilas takistab erinevate haiguste levikut. „Hoides mesilaspered tugevatena, saavad mesilased enamike haigustega ise hakkama ega levita neid ka naabermesilatesse. Enam levinud on meie mesilates varroatoos, mille seire ja tõrjumisega tuleb igal juhul tegutseda,“ kinnitas Karise. Ta lisas, et äärmiselt oluline on, et mesinik rajaks mesila sinna, kus mesilastel on ikka piisavalt korjevõimalusi jälgides nii looduslikke kui ka põllumajanduslikke kooslusi ning vajadusel tuleb korjevõimalusi juurde rajada.
Ühendatud jõud
Kutseliste mesinike esindaja Kalvet ütles, et üha rohkem tuleb põllumeestelt mesinikele kõnesid, kus soovitakse talirapsi ja oa põldude juurde mesitarusid. Seevastu maheteraviljakasvatajad soovivad tatrapõldude juurde mesilasi, kuna üllatavalt suur on tolmeldajate osa tatra saagikusest, pea 30%. „Kui nüüd mõelda, kui suur protsent saagikusest sõltub tolmeldajate heast käekäigust, siis saab teraviljakasvataja targalt tegutsedes oma tegevusriske maandada. Ameerikas on sellest ammu aru saadud ja seal on tolmeldajate vahendamisest tehtud suur äri,“ rääkis Kalvet.
PTA järelevalve peaspetsialist Riina Pärtel tunnustas varasemate aastate jõupingutusi ja ütles, et koostöös põllumeeste ja mesinikega on saavutatud ühine eesmärk – juba neljandat aastat ei ole taimekaitse tõttu teadaolevalt hukkunud ühtegi mesilasperet.
„Järgides kõiki taimekaitsevahendite kasutamisele kehtestatud nõudeid saame ühiselt tagada, et taimekaitsevahenditega ei kaasneks lubamatut ohtu inimeste ja loomade tervisele ning meid ümbritsevale keskkonnale,“ tõdes ta. „Koos põllumeeste ja mesinikega jätkame aktiivset ennetus- ja teavitustööd, et mesilased ja kõik teised tolmeldajad saaksid ennast ka edaspidi turvaliselt tunda ning ühine eesmärk – taimekaitse tõttu ei hukku ka 2023. aastal ühtegi mesilasperet – saab täidetud,“ kinnitas ta.
EPKK nõukogu liige Olav Kreen ütles, et neljapoolsed kohtumised täidavad igati oma eesmärki: erinevad osapooled mõistavad paremini koostööpartnerite tegevusi ja nende põhjuseid. „Põllumajanduses sõltub tulemus suures osas sellest, kui hästi me oskame arvestada meid ümbritseva keskkonnaga. Tolmeldajate hea käekäik on meie kõigi ühine mure, selle nimel tasub pingutada ja otsida ka uusi, paremad lahendusi, “ tunnustas Kreen Maaülikooli teadlaste uurimistöid. „Oleme aastate jooksul jõudnud konsensusele, et olulised on nii terved taimed, kui ka tegusad tolmeldajad. Põlluharijad saavad oma sissetuleku kvaliteetsest taimekasvatusest ja ilma selleta ei suudaks me panustada ka tolmeldajate heaolusse.“
Artikli koostas Juuli Nemvalts.
