Põllumajandus- ja toidutootmine ning metsandus on biomajanduse selgrooks. Kaasaegse põllumajanduse ja toidutootmise ning laiemalt biomajanduse märksõnadeks on teadmistepõhisus, innovatsioon ja tehnoloogia. Eesti põllumehed ja toidutööstused panustavad teadmistesse, parimatesse tehnoloogiatesse, innovatsiooni ja andmeteadusesse. IT-lahendused nii põllul, laudas kui tööstuses aitavad kaasa nii efektiivsemale kui säästlikumale tootmisele, kuid suurandmete kasutamise potentsiaal on Eestis suures osas veel kasutamata.
Ettevõtjate jaoks on väga oluline nii enda kui töötajate järjepidev koolitamine. Valdkonna ettevõtete ühiseks probleemiks on põllumajanduses ja toiduainetööstuses töötavate inimeste kvalifikatsiooni ning kutse- ja kõrgharidusega seotud küsimused.
Loomaarste vajatakse toidutootmises karjatervise ja toiduohutuse tagamiseks, järelevalve asutustes, toidukaupade ja loomade liikumisel piiriüleselt. Viimase kümne aasta jooksul on eestikeelse õppekavaga veterinaarmeditsiini eriala lõpetajate arv ja valdkonda jõudvate tegevloomaarstide arv pidevalt vähenenud. Samal ajal suureneb valdkonnast lahkuvate spetsialistide arv nii suure töökoormuse kui ka spetsialistide keskmise vanuse tõusu tõttu. Seetõttu pole kogu toiduahela ohutus ja loomade heaolu varsti enam tagatud. Loomaarstide koolitamine peaks olema riigi prioriteet tulevikus ennekõike toiduohutuse tagamise eesmärgil.
Kuigi statistikaameti andmetel töötab põllumajandus- ja toidusektoris umbes viis protsenti Eestis hõivatud töötajatest, siis tegelikult võib sektori osakaalu tööandajana hinnata suuremaks. Valdkonnaga on tihedalt seotud erinevad sidusalad väetiste-, sööda- ja masinamüüjatest ning veterinaarteenindusest kuni avalikus teenistuses töötavate inimesteni.
Seoses inimeste väljarändega nii Eestist tervikuna kui maapiirkondadest on üha teravamaks probleemiks tööjõu kättesaadavus (sh tööjõumahukas aiandussektoris ja loomakasvatuses), mille leevendamiseks näeb üha rohkem farmides, põldudel ja aiandites töötamas Ukrainast, Moldovast või ka teistest riikidest pärit töötajaid. Neid pole palgatud madalate tööjõukulude pärast, vastupidi, suurt pühendumist nõudva töö eest on tasuks korralik palk nii Eesti keskmise kui maapiirkondades elavate inimeste sissetulekute üldist konteksti arvestades.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja seisukohad:
- roheleppe ja teiste ühiskonna jaoks oluliste strateegiate elluviimiseks põllu- ja metsamajanduses vajavad ettevõtjad teadlaste abi, mistõttu tuleb fookusesse võtta ka põllu- ja metsamajanduse ning toidutootmisega seotud rakendusteadused, et tagada valdkonna areng ja jätkusuutlikkus;
- ettevõtjate püüdluste toetamiseks tuleb oluliselt suurendada kutsekoolide, ülikoolide ja teadusasutuste rahastust, et tagada nii kaasaja nõuetele vastavate spetsialistide koolitus kui ka teadlaste järelkasv ning ülikoolide võimekus olla ettevõtjale partneriks teadus-arendustegevuses. Praegune tsükliline rahastus ja varieeruvus on väga suureks probleemiks Eesti teaduses;
- suurendada eestikeelse loomaarstiõppe sihtfinantseerimist, et tagada praegusega võrreldes umbes poole suurema arvu loomaarstiüliõpilaste koolitamine riiklikel õppekohtadel. Luua ka Eesti tudengitele tasulise loomaarstiõppe võimalus;
- panustada täiendavalt põllumajandusliku esmatootmise ja toidutööstuslike erialade kuvandi parandamisse; algteadmised toidu tootmisest omavad olulist kohta üldhariduse kõigis etappides;
- soodustada õpilaste ja üliõpilaste hooajalist töötamist, vabastades hooajatöödeks suvevaheajal 2-3 kuuks palgatavate õpilaste tasud sotsiaalmaksu tasumise kohustusest;
- toetada õpilasmalevate tegevust põllumajandussektoris;
- leevendada põllumajandusettevõtetes kolmandatest riikidest pärit tööjõu palkamise tingimusi ja võimaldada lühiajalise töötamise puhul maksta töötajatele sektori keskmist palka Eesti keskmise palga asemel.
