Pakendiaktsiisi seaduse muudatused on põllumehed tagajalgadele tõstnud ja püstitanud küsimuse: kas põllumeeste nöökimiseks ei piisa juba teiste uute ELi liikmesriikidega võrreldes hulga väiksemast riigipoolsest otsetoetuste tasemest ja ühest suurimast põllumajandusliku eridiislikütuse aktsiisist Euroopas?
Eesti Põllumeeste Keskliidu (EPK) asepresidendi Jaan Sõrra sõnul on Eestis tavaline, et erinevate seaduste vahel ilmnevad vastuolud. Pakendiseaduses ja pakendiaktsiisi seaduses sätestatut ei ole võimalik üheselt tõlgendada, millest tuleneb segadus põllumajanduses kasutatavate pakkematerjalide osas.
„Põhiline on aga ebaõiglus, mis on tekkinud pakendiaktsiisi seaduse viimase seadusmuudatuse tõttu põllumeestele, kuna neil on tekkinud mitmekordne kohustus pakkematerjalide eest tasumiseks. Põllumeeste poolt kasutavad pakendid on heina- ja silopallide ning siloaukude kiled.“, ütles Sõrra.
Pakendiseaduses toodud määratluses on kõik pakendiliigid seotud mõistega “kaup” või “müük“ ja „müügitehing”. Pakendiaktsiisi seadus paragrahv 6 viitab aga aktsiisikohustusele ka oma tarbeks kasutava pakendi puhul. Oma tarbeks kasutamisel pole tegemist ei kauba ega müügitehinguga. Seega ei ole meie hinnangul põllumeestel, kes oma tarbeks silo kas rulli või tranšees kiletavad, samuti põhku võrgu või nööriga seovad, mingit kohustust kasutatava materjali eest pakendiaktsiisi tasuda. Täna aga puudub selles osas selgus ja põllumehi ähvardavad suured trahvid.
Seaduse mõte – motiveerida loodussäästlikult käituma, on rakendunud agressiivse ärihuvi vankri ette ja on jäätmekogumise kohusust sisuliselt täitnud põllumeeste-talunike suhtes äärmiselt ebaõiglane.
EPK juhatuse esimehe Üllas Hundi sõnul ootab ta keskkonnaministeeriumilt kiiret vastust meie kirjale pakendiaktsiisi kohta ja seadusandjatelt ebanormaalse olukorra kohest likvideerimist – põllumajanduslike heina ja silo hoiustamiseks kasutatavate kilede aktsiisist vabastamist tagasiulatuvalt.
Taustamaterjal
2005. aastast, kui hakkas kehtima pakendiaktsiisi seadus, on põllumehed andnud kasutatud silokile või muu sööda varumisel kasutatava sidumismaterjali erinevatele kokkuostjatele või prügifirmadele. Nende poolt kogutud kilematerjal on realiseeritud vabal turul hea hinnaga (kuni 2000 kr/t) ja selle materjali taaskasutustõendid müüdud suurtele tööstustele, et säästa neid kopsakatest aktsiisitrahvidest.
Põllumehed on paljudel juhtudel ladustanud kile prügilates, maksnud selle eest ladestamistasu, heal juhul on nad saanud ka tõendi “prügi” äraveo kohta, sageli pole aga ettevõtjatele-talumeestel äraveetud kile eest mingit (taaskasutus)tõendit väljastatud.
Pakendiaktsiisi seadus, mille sisuks on pakendijäätmete (silokile, heinarullivõrk ja -nöör) kogumine ettevõtetest, on meie hinnangul toiminud, sest materjal on kokku kogutud – talude ja ettevõtete varjualustes või territooriumil seda enamasti ei leia.
Pakendiaktsiisi seaduse viimane muudatus, mis olemuselt ei ole vale, seab aga põllumajandussektori ettevõtjad mitmekordse löögi alla – tuleb tasuda tagantjärgi pakendi aktsiisimaks ja maksta taaskasutusorganisatsioonidele kogumistasu 6400 kr tonnist.
EPK liikmed toodavad 80% Eesti toidutoormest.
Lisainfo:
Jaan Sõrra, EPK asepresident, tel 508 7320
Üllas Hunt, EPK juhatuse esimees, tel 518 3486
