Põllumajandusministeerium loobub erimärgistatud kütuse asendamisest toetusskeemiga, mis võimaldaks maksta põllumajandustöödel kasutatud diislikütuse eest riigieelarvest hüvitist, kirjutab tänane Saarte Hääl.
Möödunud nädalal esitas kaheksa riigikogu Keskfraktsiooni liiget põllumajandusministrile arupärimise seoses vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise II etapi venimisega. 2011. a suvel vastuvõetud eelnõu keelustas erimärgistatud vedelkütuse kasutamise kaevandus-, metsandus- ja ehitustöödel, kuid nagu märgivad arupärimise esitajad, on valitsusel täitmata lubadus asendada põllumajanduses värvitud kütus kütusetoetusega.
Keskfraktsiooni liikmete hinnangul on praegune reguleerimata olukord põllumeestele ebamugav, sest tehes samal päeval ühe traktoriga nii põllutöid kui ka metsatöid, tuleb seaduse kohaselt käitudes kütust vahetada. Ka tunnevad arupärimise esitajad huvi, kuidas kavatseb riik kompenseerida erimärgistatud kütuse kasutamise aiandussektoris, kus maakasutus on teistsugune kui teistes põllumajandusvaldkondades.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ütles Saarte Häälele, et ehkki erimärgistatud kütuse kasutamist põllumajanduses soovisid lõpetada nii põllumajandusministeerium kui ka rahandusministeerium, võib praegu öelda, et olemasolev soodustus erimärgistatud kütuse näol on põllumeestele kõige õigem lahendus ja kütuse kompenseerimisele riik ei lähe.
Kolm põhjust, miks jätta asjad endiseks
Erimärgistatud kütusest loobumise korral tuleks Seedri sõnul igal aastal näha riigieelarves ette kütuse kompensatsiooniks kindel summa ja planeerida põllumajandustöödeks kuluv kütusekogus. Kuigi rahandusministeerium ja põllumajandusministeerium tuginevad mõlemad ekspertide arvamustele ja kättesaadavatele andmetele, hindab rahandusministeerium kütuse kulu põllumajandustöödel peaaegu poole väiksemaks kui põllumajandusministeerium. Seega tekib siin vaidluse koht ning omaette küsimus on, kust võtta kütuse jooksvalt kompenseerimiseks juurde lisaraha, kui eelarvesummadest ei jätku.
“Täna seda probleemi ei ole, täna saavad põllumehed kasutada soodsamat kütust täiesti vabalt piiramatus hulgas oma töödeks, niipalju kui kulub. Täna on see soodustus olemas, muidu tuleb hakata selle raha pärast igal aastal riigieelarves vaidlema,” selgitas Helir-Valdor Seeder.
Teine osa probleemist on Seederi sõnul see, kui palju kellelegi kompensatsiooni maksta, kuidas limiiti arvestada. Sõltuvalt sellest, kas keegi lihtsalt niidab, kasvatab teravilja või kartulit, on põllumeeste kütusekulu hektari kohta väga erinev. Kompensatsiooni võiks iseenesest jagada 4–5 kategooriasse, kuid teatav ebaõiglus jääb ikkagi. Kütusekulu ei sõltu ju mitte ainult põllukultuurist, mida kasvatatakse, vaid ka sellest, kas põld on kõva või kivine või paepealne. Kagu-Eesti kõrgendike nõlvadel on kütusekulu hektari kohta oluliselt suurem kui Kesk-Eestis tasasel põllul. Mitte ainult kasvatatav kultuur, vaid ka põllu konfiguratsioon ja maastik mõjutavad kütusekulu oluliselt. “Kes on see jumal, kes ütleb põllumeestele õiged limiidid?” küsis Seeder, kelle sõnul on põllumehed eri meelt, millised need limiidid peavad olema.
Eeldades, et erimeelsustest õnnestub üle saada, tuleks põllumeestel kasutusele võtta elektrooniline kütusekaart, mis sulgub niipea, kui limiit on täis. See eeldab, et erasektor ehk kõik tanklaketid oleksid valmis selle elektroonilise süsteemiga liituma, et ei tekiks olukorda, kus limiidi ammendanud põllumees saaks kütust juurde võtta tanklast, mis pole ühtse andmesüsteemiga liitunud. See on kolmas probleem.
Selleks, et Eestis saaks muuta erimärgistatud kütuse kasutamise korda ja hakata põllumajanduses kulutatud kütuse eest maksma riigiabina käsitletavat dotatsiooni, peab seda aktsepteerima Euroopa Komisjon. Põllumajandusministri sõnul küsis Eesti Euroopa Komisjonilt nõusolekut kehtestada põllumeestele erinevad kütuselimiidid sõltuvalt sellest, mis kultuuri keegi kasvatab.
Euroopa Komisjon vastas, et ei ole tootjatele erinevate limiitide kehtestamisega nõus, sest see tähendaks toetuse sidumist tootmisega, kuna toetus hakkab sõltuma sellest, millist kultuuri põllumees kasvatab. “Euroopa Liit on võtnud ühe lihtsa põhimõtte – kõik toetused, mida põllumehele makstakse, peavad olema tootmisest lahti seotud, et jätta põllumehele vabadus tegelda nende kultuuride kasvatamisega, mida nõuab turg, ja et ta ei hakkaks kasvatama vaid neid kultuure, mille eest ta saab toetust,” selgitas Seeder. “Põllumees ei pea tootma mitte toetuste pärast, vaid tootma seda, mida turg vajab, mida inimesed ostavad,” lisas ta.
Kas Euroopa Liidus napib talupojamõistust?
Põllumajandusministri sõnul on Euroopa Komisjon nõus põllumajanduskütuse doteerimisega ainult sel juhul, kui üle riigi kehtestatakse üks keskmine limiit kõikidele põllumeestele, sõltumata sellest, kas ta lihtsalt niidab või tegeleb kartulikasvatusega. “See oleks veel ebaõiglasem kui praegune olukord, sest siis oleksid kõige suuremad võitjad need tugitoolipõllumehed ehk lihtsalt niitjad, kelle kütusekulu on väike,” osutas Seeder. “Neil tekiks lisaks toetusele, millest jääb niigi üle, ka veel suurem kütuselimiit, samas kui kartulikasvataja kulutab ära oluliselt rohkem kütust, kui see keskmine limiit teda toetab,” lisas minister.
Küsimusele, kas Euroopa Liidus napib tervet talupojamõistust, et riigil ei lasta toimetada tootja seisukohalt õiglasemal ja mõistlikumal moel, vastas Helir-Valdor Seeder, et 500 miljoni elanikuga Euroopa Liidus on riikide vahel väga palju erisusi ning kõikide nende erisuste arvestamine on keerulisem kui kosmoseteadus.
“Kui me hakkaksime kõiki neid erisusi õiglaselt arvestama ja rakendama, siis sureksime bürokraatia kätte ära,” lausus minister. “Peaksime võtma ametnikke ja järelevalveinimesi sada korda rohkem, kui neid täna on. Seega tuleb rakendada lihtsustatud otsustamist ja n-ö kirvega raiuda, et teha lihtsamaid lahendusi,” märkis ta.
Pärast seda kui Euroopa Komisjon ei andnud nõusolekut erinevate limiitide rakendamiseks sõltuvalt tootmisviisist, jõudis põllumajandusministeerium Seederi sõnul järeldusele, et olemasolev erimärgistatud kütuse süsteem on praegu parim lahendus. “Mida me saame teha, on vaadata, ehk annab tulevikus seda korda lihtsustada ja bürokraatiat vähendada,” ütles Seeder, lisades, et ka nn lumelükkamise probleemi lahendamise osas suruvad nad jätkuvalt rahandusministeeriumile peale.
“Millal see asi laheneb, ei oska öelda, aga me teeme selle nimel kõik, et selgitada, et lumelükkamine on mõistlik, ja tegelikult praegu minu teada sama valla piires oma kodukandis lund lükata saab,” rääkis Seeder. “Minuni ei ole jõudnud ühtegi teadet selle kohta, et põllumeest oleks trahvitud selle eest, et ta on oma külavaheteel lund lükanud. Aga probleem on olemas, sest seadusega ei ole see kooskõlas,” nõustus ta.
Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla ütles Saarte Häälele, et seadus pole kunagi sätestanud erimärgistatud kütuse kasutamist lumekoristusel. “Maksu- ja tolliamet ei ole üldjuhul algatanud väärteomenetlusi nende traktoristide vastu, kes erakorraliste ilmaolude puhul tulevad kohalikule omavalitsusele appi mõnda teed lumest lahti lükkama,” kinnitas Uusküla. “Karistatakse neid, kes on kohaliku omavalitsusega sõlminud lumekoristus- või teehooldustöödeks lepingu ja teevad neid töid, kasutades selleks oma traktoris erimärgistatud kütust,” viitas ta.
1. jaanuarist 2012 ei ole erimärgistatud kütust enam võimalik kasutada metsandustöödel. Praegu kehtivat korda ei ole Uusküla sõnul kavas muuta.
Allikas: Saarte Hääl 31.10.2012
