53 Eesti avalik-õiguslike ülikoolide nõukogude liiget esitas täna ühispöördumise, kus juhiti poliitikute ja poliitikakujundajate tähelepanu vajadusele leida pikaajaline lahendus ülikoolide jätkuvale alarahastuse probleemile.
Eesti Maaülikooli nõukogust allkirjastas avalduse kuus liiget: Ants Noot, Maaülikooli nõukogu esimees ning nõukogu liikmed: Riho Gross, Anne Kahru, Paavo Kaimre, Marika Mänd ja Anu Hellenurme. Avalduses tuuakse välja ajale jalgu jäänud õppelaenude ja -toetuste süsteem, õppejõudude palkade konkurentsivõime küsimus ja vajadus kaasata kõrgharidusse senisest rohkem eraraha.
Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse liige Ants Noot tõdes, et Maaülikooli nõukogu esimehena näeb ta igapäevaselt kõrghariduse ees seisvate väljakutsete tõsidust.
Allakirjutanute ettepanek on tõsta riigi kõrgharidusinvesteering 1,5 protsendini SKP-st, suurendades sealjuures nii õppetoetuste määra kui ka selle saajate hulka, tagades õiglase töötasu ülikoolide õppejõududele ja luues kõrgharidusse investeerimise võimalused ning stiimulid ka ettevõtetele ja inimestele endile.
”Riik ilma emakeelse kõrghariduseta pole iseseisev riik. Iseseisev riik ilma heatasemelise kõrghariduseta ei jää kestma,” tõdevad avaldusele allakirjutanud.
Avalduse koostajad kuuluvad kuue avalik-õigusliku ülikooli – Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Maaülikooli, Tallinna Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli – nõukogudesse. Ülikooli nõukogu on kõrgeim juhtorgan, mis vastutab ülikooli arengu ja eelarve eest, teeb ülikooli pikaajalistest huvidest lähtudes valikuid arenguprioriteetide osas ja tagab eesmärkide saavutamise. Nõukogude liikmete seas on nii ülikoolide esindajad kui ka Eesti Teaduste Akadeemia ning Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt ametisse nimetatud esindajad avalikust ja erasektorist ning välisülikoolidest.
Ühisavaldus täismahus:
Ülikoolide nõukogud: kõrghariduse alarahastamine ohustab meie demokraatiat ja julgeolekut
Teeme selle ühisavalduse, pidades silmas kõrghariduse valdkondadeülest väärtust ja kriitilist rolli meie riigi arengus. Meie seas on ettevõtjaid, kultuuriinimesi, riigitöötajaid ja teaduse edendajaid. Paljud meist ei ole iga päev seotud kõrgharidussüsteemiga, ent ülikooli nõukokku kuulumise tõttu on meie kohus praeguses olukorras eestikeelse kõrghariduse tuleviku eest ühiselt välja astuda.
Riik ilma emakeelse kõrghariduseta pole iseseisev riik. Iseseisev riik ilma heatasemelise kõrghariduseta ei jää kestma.
Tunnustame valitsust ja riigikogu, et esimene oluline samm kõrghariduskriisi peatamiseks on tehtud, kui otsustati 15-protsendiline tegevustoetuse kasv järgmisel neljal aastal. Siiski puudub selgus ja kindlus, kuidas plaanib riik valdkonna pikaajalise rahastuse tagada.
Ülikoolid on teinud kõik võimaliku, et keerulistes majandustingimustes antav eestikeelne kõrgharidus oleks kvaliteetne. Meie ülikoolid paistavad rahvusvahelistes edetabelites silma ja on edukad. Õpingute katkestajaid on aina vähem ja suurenenud on nominaalajaga lõpetanute hulk. Koomale on tõmmatud õppekavasid ja dubleerimist. Veel tõhusam saaks olla vaid hariduse piirkondliku kättesaadavuse või kvaliteedi arvelt.
Suurem efektiivsus ei tohi siiski olla kõrghariduspoliitika peamine eesmärk. Näeme ohtu, et õppekavade ülim ratsionaliseerimine ja ligipääsu halvenemine eestikeelsele õppele hakkab mõjutama kõrghariduse tähtsaimat eesmärki – arendada Eesti inimesi ja ühiskonda ning luua eeldusi järeltulevate põlvkondade haritlaskonna tekkeks.
Kõrghariduse alarahastamine ohustab meie demokraatiat ja julgeolekut. Keerukatest riigi ja ühiskonna ees seisvatest probleemidest arusaamine ja neile lahenduste leidmine eeldab kriitilist analüüsivõimet, mida ülikoolid saavad pakkuda. Ent majandusliku kitsikuse tõttu on ülikoolid olnud hoopis sunnitud koomale tõmbama õppekohtade arvu, mistõttu omandab eestikeelset kõrgharidust aina vähem noori. Omamaiseid doktorante ja õppejõude hakkab nappima ning avalikes diskussioonides käsitletakse tegelikke probleeme aina lihtsustatumas võtmes.
Anname endale aru, et pingelise rahvusvahelise olukorra tõttu on poliitikutel küll lahendada terve hulk praktilisi probleeme. Teades aga, kui kompleksne ja olulise mõjuga on eestikeelse kõrghariduse teema, on meil täna rohkem kui kunagi varem vaja sirgeselgset kõrghariduspoliitikat. Haritud inimestel on suuremad võimalused olla edukad tööturul ja mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse; osata eristada usaldusväärset teavet infomürast; osaleda aktiivselt ühiskonnaelus ja hoolida oma tervisest. Nad on loovamad ja ettevõtlikumad ning hoiavad kõrgel Eesti kaitsetahet.
Haridusse investeerimine on ka majanduslikult mõistlik. Igal aastal saab riik tehtud kõrgharidusinvesteeringutelt seitse kuni kaheksa protsenti tagasi maksutuluna. Laiemat ühiskondlikku kasu hinnates on investeering veelgi tulusam. Muidugi ei sõltu tasuvus üksnes investeeringu suurusest, vaid ka sellest, kuidas haridust anname ja kuidas oskame seda ühiskonnana uue väärtuse loomiseks kasutada.
Kõige raskem on praegu üliõpilaste olukord. Õppetoetused, mida jagub vähem kui igale neljandale tudengile, on püsinud samasugused kümme aastat. Toona võeti toetuste aluseks miinimumpalk, mis 2012. aastal oli 290 eurot. Vahepeal on see kasvanud kaks ja pool korda. Kas keegi meist saaks täna hakkama oma kümne aasta taguse palgaga? Üliõpilastelt seda miskipärast eeldame.
Lisaks tudengite toimetulekule peame tagama õiglase tasu ka meie õppejõududele, kellest paljude palk jääb õpetajatele alla. 2021. aastal sai ligi veerand akadeemilistest töötajatest väiksemat palka kui üldhariduskoolide õpetaja arvestuslik keskmine (1653 eurot). Õppejõudude kesine töötasu ja akadeemilise karjääri ebakindlus on muutnud doktoriõppe Eesti noorte seas ebaatraktiivseks. Kui see suund jätkub, on paratamatu, et eestikeelse hariduse järjepidevus ja kvaliteet satuvad ohtu kõigil hariduse tasanditel.
Ent probleemid ei piirdu ainult inimeste alaväärtustamisega. Kuidas tagame paindlikult nende spetsialistide koolituse, kelle järele on ühiskonnas kõige karjuvam vajadus? Mille arvelt arendame õppetegevust olukorras, kus toetused tõukefondidest märgatavalt vähenevad? Vaeslapse rolli on jäänud digiteerimine, tänapäevaste õppevahendite hankimine ja õppekeskkondade arendamine, õppekavade ajakohastamine ja interdistsiplinaarsuse edendamine, rääkimata üliõpilaste individuaalsest nõustamisest või uute õppemeetodite juurutamisest – need on hädavajalikud tegevused, mis toetavad ülikoolide arengut.
Kõrghariduse finantseerimise süsteem, mida oleme 30 aastat ehitanud, ei vii meid edukalt tulevikku. Kõrghariduskriisi lahendamine nõuab poliitilist kokkulepet. Riigikogu valimiste eel tuleb erakondadel välja pakkuda jätkusuutlik rahastusmudel, mis aitaks üliõpilastel majanduslikult toime tulla, võimaldaks maksta konkurentsivõimelist töötasu õppejõududele ning aitaks arendada õpikoostööd ülikoolide vahel.
Teeme ettepaneku riigi kõrgharidusinvesteering tõsta 1,5 protsendini SKP-st. Sealjuures tuleb järgida kolme põhimõtet:
- Suurenema peab nii õppetoetuste määr kui ka selle saajate hulk. Üliõpilaste toetusteks ja stipendiumiteks mõeldud eelarveraha tuleb kasvatada tänaselt 13 miljonilt 40 miljoni euroni ning indekseerida elukalliduse kasvuga. Õppetoetuste ja -laenude mudel on vaja rakendada terviklikuna, et võimaldada tudengitel õpingutele pühenduda.
- Õppejõud peavad saama õiglast tasu. Õppejõutöö väärtustamine aitab luua akadeemilist järelkasvu ja seeläbi nii eestikeelse kõrghariduse järjepidevust kui ka meie ülikoolide rahvusvahelist konkurentsivõimet. Selleks peab kõrghariduse tegevustoetus kasvama ka peale 2026. aastat.
- Tuleb luua kõrgharidusse investeerimise võimalused ning stiimulid ka ettevõtetele ja inimestele endile. Õppimine ei ole ka praegu kõikidele tasuta. Vaja on sisulist arutelu ja kokkulepet, milliste erialade eest, kes ja kui palju maksab. Samuti tuleb maksuerandid kehtestada haridusse investeerivatele tööandjatele.
