Kuues riigis toiduainetega äri ajava ASi Premia Foods boss Kuldar Leis rääkis intervjuus LõunaLehele, miks toit üha kallimaks läheb.
Miks toiduainete hinnad järjest tõusevad?
Igapäevasele poeskäijale võib tunduda, et toiduainete hinnatõusu taga on ahned Eesti kaupmehed ja töösturid. Tegelikult ei määra me väikeses Eestis kahjuks enam juba ammu ise toiduainete hindu, vaid oleme tugevalt seotud maailmaturul toimuvaga. Kui maailmas suhkru, vilja või piima hind üles või alla liigub, siis toimub see kõik ka Eestis.
Eelmisel suvel alanud toiduhindade tõusul on igas kaubagrupis omad põhjused: vilja hind tõusis tänu Venemaa metsapõlengutele, kala hind tänu Tšiili katkule ja maavärinatele, kohv kallineb tänu ilmastikule Aafrikas, kartul ja juurikad tänu üleujutustele ja kehvadele tingimustele Poolas ning Saksamaal. Loetletud toiduained on tooraineks teistele toiduainetele ja seega tõusevad ajalise nihkega ka näiteks liha, pagaritoodete, piima jne hinnad.
Kuna saaki halvasti mõjutavad sündmused toimusid erinevatel aegadel, siis on ka hindade tõus eri kaubarühmades toimunud eri aegadel, mis ongi tarbijale jätnud mulje, et hinnad kogu aeg tõusevad.
Premia Foods ostab erinevaid sügavkülmutatud toiduaineid tervest maailmast ja müüme neid Baltikumis. 2010. aasta suvest tänaseni saame peaaegu igal nädalal müüjatelt teateid järjekordsest hinnatõusust ning seega on meil kaks valikut: kas tõstame ka ise vahendatava kauba hinda või lõpetame müügi. Kui mõne toote hind on läinud meie arust liiga kalliks, siis olemegi müügi lõpetanud, seetõttu on tarbija jaoks poes ka valik kehvem.
Kes on selles hinnarallis peamised võitjad ja kes kaotajad?
Pikaajalisi võitjaid ei ole, sest tarbimine inimese kohta väheneb – ostujõud ei tule lihtsalt järele. Lühiajaliselt on võitjaid küll, aga nende peale ei tohi kindlasti kade olla. Näiteks, kui Euroopas on kartuli hind kehva saagi tõttu kõrgem kui eelmistel aastatel, siis Eesti põllumees saab korraliku saagi puhul ka kõrgemat maailmaturuhinda küsida. Sama olukord on piima, vilja ja teiste toorainetega. Tavaliselt on küll vastupidi olnud: Eestis toodetud kauba hind on alla löödud tänu niinimetatud Poola odavale kaubale.
Kaubandust ja tööstusi ei saa võitjateks ega kaotajateks nimetada, sest oleme ju sisuliselt vahendajad, kes peavad katma oma kulud. Mind paneb imestama, kui kadestatakse nii kaubandust kui tööstusi, et küll on liigkasuvõtjad… Tegelikult elame ju pea 20 aastat vabas turumajanduses ja kõigil on võimalik ise äri püsti panna, kui on tunne, et sellega saab korralikult teenida.
Millised on hinnatõusu sügavamad mõjud maailma, sealhulgas Eesti majandusele? Toob see kaasa mingeid struktuurseid muutusi majanduses?
Tarbimine inimese kohta väheneb. Masu ajal näiteks langes Lätis meie toodete müük ligi 30 protsenti, arutasime kolleegidega, et kas tõesti süüakse nüüd nii palju vähem. Tegelikult oli varem tegemist liigse raiskamisega ning palju ostetud toiduaineid visati lihtsalt ära.
Muutused tulevad, aga paraku on ikka nii, et halvad asjad, nagu maavärinad, üleujutused, põlengud, toimuvad äkki, kuid nendest ülesaamine võtab palju aega. Ilmselt hakatakse Euroopa Liidu ja ka maailma tasemel rohkem põllumajandusele ning selle reguleerimisele tähelepanu pöörama. Eesmärgiks siis suurte hinnavõngete ärahoidmine ja üha suureneva inimkonna äratoitmine. Suurte muutuste algatajad on arenenud riigid, aga kuna neil on elatustase palju kõrgem ning häda väiksem kui arengumaades, kuhu aga üha enam suid tekib, siis tehakse olulisi otsuseid aeglaselt.
Järjest suureneb Aasia osakaal maailmamajanduses, sealhulgas põllumajanduses. Üha rohkem Hiina ja India kaupu hakkame nägema ka meie lettidel, asendamas seniseid Euroopa tooteid.
Kelle võimuses on hinnatõus peatada? Jumala, valitsuse, põllumehe, töösturi?
Ei ole kellegi. Väga lihtne ja populistlik on taas hõigata, et Ansip on süüdi ning kui meie võimule saame, siis lööme hinnad alla, pensionid kõrgeks jne.
Arvestada tuleb, et oleme maailmamajanduse üks osa ja hindade osas ei sõltu meist midagi. Kõige hullem tulevik on see, kui odava populaarsuse nimel tehakse lühiajalisi meeldidatahtvaid otsuseid, nagu kunagi võilattu sissemurdmine. Eks ikka tahetakse rahvale meeldida ja võidakse jõuga hakata hindu reguleerima. Seda on lähiriikides ka tehtud, aga pole ühtki head näidet, kus eesmärk oleks saavutatud.
Eesti võimuses on hoida stabiilsena need hinnad, mis on riiklikult reguleeritavad, nagu elekter, igasugused riigi poolt kehtestatavad teenustasud. Kindlasti peaks stabiilsena hoidma kõikvõimalikud maksud või siis muudatustest pikalt ette teavitama.
Eesti potentsiaalsest põllumaast on praegu toiduainete kasvatamisega hõivatud umbes pool. Kas võib ennustada, et lähematel aastatel läheb põllumaa rohkem hinda?
Esimene emotsioon on, et jah, põllumaa osakaal suureneb. Tegelikkuses tehakse põllumaa kasutamise otsused pikka perspektiivi silmas pidades, see tähendab, et olukord täna ei anna veel piisavat kindlust seda äri suurendada.
Meil ei pruugi olla Eestis piisavalt palju tugevaid põllumehi, ettevõtjaid, kes julgeksid seda suurendamise potentsiaali ära kasutada. Uued maad võivad minna väliskapitali kätte, sest neil on rohkem raha põllumajandusega tegelemiseks. Kuid see ei juhtu tänavu ega tuleval aastal, sest väliskapital vaatab eelkõige viljakamaid ja suuremaid pindu Venemaal, Ukrainas ja mujal.
Näib, et pikki aastaid kestnud Eesti Nokia otsing on viimaks vilja kandnud ning see on toiduainete kasvatamine-tootmine?
Ei, see pole meie Nokia, põllumajandus ja toidutootmine on tavapärane äri. Eesti asub klimaatiliselt sellises kohas ja on nii väike, et mingit imet siit tulla ei saa.
Samas tuleb meie põllumehi ja ka tööstureid igati kiita, sest oleme kindlasti efektiivsemad kui lähiriigid, põllufirmad ja suurtalud on hästi investeerinud, oleme päris maailmatasemel, arvestades meie riigi väiksust. Riik on samuti teinud õiged otsused, aidates kaasa tugevate põllufirmade tekkele.
Allikas: LõunaLeht – Arved Breidaks 03.03.2011
