Keskkonnahoid on põllumajandustootmise kestlikkuse tagamise alus. Põllumajandustegevus mõjutab nelja peamist ressurssi: muld, õhk, vesi ja elurikkus, mis on omavahel tihedalt seotud. Vaid heaperemehelik majandamine suudab kindlustada muldade viljakuse ja teiste ressursside (sh põhjavesi) säilimise ja hea seisundi. Põllumajandustootmisel on võtmeroll maastike ja maapiirkondade nauditava elukeskkonna kujundamisel ning poollooduslike alade ja liigirikkuse säilitamisel.
Eesti põllumajandus ja toidutootmine on maailma lõikes keskkonnasäästlikumaid. Viimase saja aastaga on Eesti põllumajandusmaa pindala vähenenud pea poole võrra, moodustades alla veerandi riigi pindalast. Erinevaid keskkonnakoormuse või elurikkuse näitajaid võrreldes kuulub Eesti põllumajandus juba praegu Euroopa Liidu keskkonnahoidlikumate sekka. Peame mõistma, et teatud osa tekkivatest heitmetest ei ole võimalik vältida ning tunnustama sektori olulist rolli ökosüsteemiteenuste pakkumisel.
Viimasel kümnendil on põllumajandussektoris toimunud olulisi arenguid kasutatavate tehnoloogiate osas, mis on märkimisväärselt aidanud vähendada sektori survet keskkonnale. Rakendatud on erinevaid keskkonnasäästlikke meetmeid, näiteks on kasutusele võetud vähesaastavad sõnnikukäitluse ja väetise laotamise tehnoloogiad ning tõhustunud on energia- ja veekasutus. Ühtlasi ei saa märkimata jätta põllumajanduse positiivset mõju keskkonnale mullaviljakuse ja maastike säilitamisel, sh loodusliku mitmekesisuse hoidmine säästva maakasutuse tulemusena loopealsete poollooduslike koosluste säilimise kaudu.
EL tasemel seatud keskkonnaalaste nõuete ja riiklikke heitkoguste vähendamise kohustuste täitmisel on tähtis roll ka põllumajandussektoril. Hea keskkonnapoliitika kujundamisel on oluline leida mõistlik ja toimiv tasakaal tootmise vajaduste ja võimaluste vahel. Meetmete rakendamisel tuleb eelistada lahendusi, mis soodustavad loodushoidu (mh kliimamuutustega kohanemine, elurikkus, õhu- ja veekvaliteet), kuid samal ajal ei pärsi põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsivõimet ega kahjusta toidujulgeolekut. Keskkonnahoiu meetmetega peavad käima käsikäes investeeringud kaasaegse tehnoloogia ja teadustulemuste juurutamiseks tootmisesse.
Lisaks peavad põllumajandusega tegelevad ettevõtjad oma majandustegevuse juures jälgima erinevaid regulatsioone (sh maksma keskkonnatasu), mida rakendatakse keskkonnakaitselubade kaudu. Välja on töötatud ka mitmeid toetusskeeme, mis aitavad kaasa põllumajandustootmise keskkonnasõbralikumaks muutmisele ning Eestile iseloomuliku põllumajandusmaastiku säilimisele.
Eestis majandatakse suurt osa põllumajandusmaast keskkonnasõbralikult. Eestis järgitakse ELi ühtse pindalatoetusega kaasas käivaid rohestamise baasnõudeid ligi miljonil hektaril, millele lisaks rakendatakse umbes 70% pinnal vabatahtlikke täiendavaid keskkonnanõudeid. Uus põllumajanduspoliitika toob alates 2023. aastat kaasa keskkonnahoiu meetmete veel laialdasema kasutamise. Mahepõllumajandus moodustab 22% Eestis kasutatavast põllumajandusmaast. Oleme selle näitajaga Euroopa Liidus Austria järel teisel kohal. Lihaveise- ja lambakasvatuses on suurem osa tootmisviisilt mahe.
Suurim standardite looja on tegelikult hooliv põllumees ise, kes järgib kõige rangemaid reegleid ja põhimõtteid. Märkimisväärselt on suurenenud selliste mulla orgaanilise süsiniku sidumist ja keskkonnahoidu soodustavate praktikate osakaal nagu liblikõieliste kultuuride kasvatamine, viljavaheldus, talvine taimkate ning kasvava trendiga on ka vahekultuuride kasvatamine ja täppispraktikate rakendamine.
Rohepöörde ekspertkomisjoni raportis valitsusele märgitakse, et Eestis on mineraalväetiste, taimekaitsevahendite ja antimikroobikumide kasutusintensiivsus ja mahepõllumajandusliku maa osakaal juba praegu sellisel tasemel, kuhu ELi keskmine peaks jõudma 2030. aastaks. Seetõttu ei ole otstarbekas kõikidele ELi liikmesriikidele seada ühesuguseid vähendus- või kasvueesmärke.
Nitraaditundlikul alal rakendatud veekaitse meetmete tõhusust hinnatakse igas liikmesriigis pinna- ja põhjaveeseireprogrammi abil. Liikmesriikide poolt esitatud ülevaade kirjeldab riigi arengut põllumajandusest tuleneva reostuse vähendamiseks. Seiretulemuste alusel korrigeeritakse vajadusel nitraaditundlikul alal kehtivaid kitsendusi ja kohustusi. Aruandluskohustus ei tohi piirduda ainult põhja- ja pinnaveeproovide analüüsimisega ning statistiliste muudatuste põhjal hinnangute andmisega. Edasi peab järgnema sisuline töö põhjus-tagajärg seoste leidmiseks, mis aitavad tekkinud probleeme lahendada.
Eesti on üks osa EL ühisturust, mistõttu võib tekkida oht, et EL baastasemest rangemate keskkonnanõuete kehtestamisel (nt teatud õhusaasteainetele kehtestatud piir- ja sihtväärtused, nõuded väetiste kasutamisel või keskkonnalubade künnisvõimsused) satuvad Eesti tootjad ebavõrdsesse konkurentsiolukorda.
Maaparandusel on oluline roll põllu- ja metsakultuuride kasvatamisel, seda eriti Eestile omapärase kliima tõttu, kus aastane sademete hulk ületab oluliselt aurumist. See tähendab, et Eesti põllu- ja metsamaa kannatab liigniiskuse all, mistõttu on meie põllukultuuride kasvatamine ilma mulla niiskusrežiimi reguleerimiseta raskendatud.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja seisukohad keskkonnavaldkonnas:
- rakendada keskkonnakaitse põhimõtet, mis keeldude asemel toetab ressursitõhususe ja tootlikkuse kasvu, kasutab ära võimalusi ja seab arusaadavad eesmärgid;
- tootmise vajaduste ja võimaluste ning keskkonnakaitse vahel tuleb leida mõistlik ja toimiv tasakaal, rakendades meetmeid, mis soodustavad loodushoidu (mh kliimamuutustega kohanemine, õhukvaliteet, elurikkus ja veekvaliteet), kuid samal ajal ei pärsi põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsivõimet ega kahjusta toidujulgeolekut;
- keskkonnahoiu, sh veekaitse meetmete rakendamine peab olema teadmuspõhine ja toetuma selgelt uuringute tulemustele; keskkonnahoiu meetmete rakendamisel tuleb läbi viia asjakohane mõjude hinnang, täiendavate piirangute seadmisel tuleb realistlikult arvestada põllumajandus- ja toidusektori võimalustega;
- keskkonnahoiu meetmetega peavad käima käsikäes investeeringud kaasaegse tehnoloogia ja teadustulemuste juurutamiseks tootmisesse. Soodustama peab sellist innovatsiooni, mis suudab panustada jätkusuutlikku tootmisesse ja tootmiskulude kokkuhoidu;
- EL baastasemest rangemate keskkonnanõuete kehtestamine Eestis peab olema pigem erand kui reegel ja piiratud väga selgelt põhjendatud vajadusega;
- investeeringuid tänaseks amortiseerunud maaparandussüsteemidesse tuleb suurendada, et hoida ja tõsta põllumaa väärtust ja parandada keskkonnahoidu; maaparandustööde efektiivsemaks korraldamiseks tuleb kaasajastada maaparandusseaduse sätted, et anda täiendavat paindlikkust maaparandusühistute toimimisse, vähendada liigset halduskoormust ja lahendada kitsaskohad seoses juurdepääsuteede ühiskasutusega;
- ELi tööstusheite direktiivi ülevaatamisel seatavad künnisvõimsused loomakasvatuse ettevõtetele ei tohi tekitada liigset halduskoormust ja tarbetuid kulusid Eesti ettevõtetele;
- soodustada säästlikku pakendikasutust toiduainetööstuses, leida mõistlikud lahendused pakendijäätmete taaskasutamiseks ja ühekordse plasti kasutamise vähendamiseks, kuid ilma et see vähendaks toiduohutust, nõrgendaks toidutootmise konkurentsivõimet ja tõstaks märkimisväärselt toiduainete hinda tarbijatele;
- Toetada toidutööstuse investeeringuid jahutus- ja külmutussüsteemide uuendamisse, et suurendada seadmete toimepidevust ja keskkonnanõuetele vastavust.
