„Usun, et praegune seakasvatajate olukord on algus uutele väljakutsetele ja võimalustele. Kuigi praegu langetatakse ühiskonnas otsuseid lähtudes mugavusest ja väärtustakse peaasjalikult hinda, mitte inimeste tööd ja koostööd. Aeg on muuta seda paradigmat ja mõista, et tarkus süüa Eesti toitu tagab meile selle, et meie Eesti ettevõtjad püsiksid konkurentsis,“ ütles Eesti Tõusigade Aretusühistu (ETSAÜ) 100. aastapäeva konverentsi avakõnes ühistu juht Hellenurme.
Anu Hellenurme jagas mõtet, et vaatamata sektori keerulisele majanduslikule olukorrale peab meie kõigi tegevus olema suunatud lahendustele, mitte takistustele ning vabanduste otsimistele. Sektori eesmärgiks on koostöös riigiga tagada aus konkurents ja võrdsed võimalused kõigile turuosalistele. Hellenurme sõnul on nende sooviks, et iga Eesti ametnik oleks näoga ettevõtjate, ka maal elavate ettevõtjate poole, mõistes ja lahendades nende probleeme, mitte ei oleks näoga seaduste ja määruste poole.
„Toon teile ühe näite elust enesest: restorani Pull Tallinna Rotermanni kvartalis veavad Eesti ühed parimad grillmeistrid Enn Tobreluts ja Andres Tuule. Sealsed steigid on ilusad ja isuäratavad, pealt kuldseks grillitud, seest õrnad ja mahlakad. Kliente jagub, ehkki seapraad pole just odav, 26 eurot. Paraku Eesti seakasvatajail pole sellest mingit kasu, sest taldrikul pole mitte eestimaine liha, vaid hoopis Iberico siga Hispaaniast. Lugu, mis selle prae juurde käib, on ilus: Hispaania kuldse päikese all mõnulevad tõmmud mustade sõrgadega sead, kes on kõhu tammetõrudest täis nosinud. Ma ei pane seda kuidagi pahaks – restoran ongi koht, kus põnevaid võõramaiseid maitseid proovida. Aga täna, Eesti ühistegevusel põhineva seakasvatuse 100. sünnipäeval, on ikkagi väga paslik küsida: miks ei ole Eesti parimate restoranide menüüdes näiteks väga maitsvat djuroki ristandite liha, mida kasvatatakse Eestis? Ja see ei ole küsimus ainult Enn Tobrelutsule, see on märksa laiem küsimus ka Eesti seakasvatajaile, kaupmeetele, riigijuhtidele – tegelikult igale Eesti inimesele,“ osutas Hellenurme oma kõnes.
„Vastuseid sellele küsimusel on kaugelt rohkem kui üks ja need kahtlemata ei ole mustvalged vastused. Alustuseks tuleb tunnistada, et elame ajastul, mida iseloomustab kaks trendi: ülim individualism ehk „meie“ asemel on „mina“ ning müütide ja valeuskumuste tohutu levik. Alustaksin kahest kõige levinumast valeuskumusest. Müüt number üks: Eesti toit on kallis. Kes nii väidab, ei ole püüdnudki vaadata nende numbrite taha. Jah, alati saab kusagilt odavamalt. Aga nüüd mõtelgem sellele, kui suure osa moodustavad Eesti toidu lõpphinnast erinevad maksud. Ja alatu on öelda, et me selle eest midagi vastu ei saa. Kes on elanud mujal maailmas, teab, kui head on meie tervishoid ja haridus. Kui head tööd teevad meie politseinikud, meie päästjad, meie sõjaväelased! Nii et ostes Eesti toitu, toetame me ka kõiki neid,“ lausus ühingu juht.
Hellenurme sõnul on riigikaitseliselt ülioluline, et ka kõige kaugemates maapiirkondades elu säiliks – kohalike inimeste pilgu all on võõrastel ja vaenulikel jõududel märksa raskem meie maale sisse imbuda. „Ja ärgem unustagem – tõsise kriisi puhul suudavad maal elavad inimesed toita ära nii ennast kui ka nii mõnegi linnasugulase. Andes kohalikule toidule võimaluse, hoolitseme selle eest, et kaugemad maanurgad ei jääks inimestest tühjaks,“ pani Hellenurme kuulajatele südamele.
Teise müüdina nimetas ETSAÜ juht väidet, et lihasöömine on planeedile ja inimese tervisele kahjulikud. „Mõned inimesed usuvad tõsimeeli, et loomakasvatus hävitab planeedi. Ma ei kuluta täna aega vaidlusele. Tunnistan hoopis seda, et ühes asjas jagan nende inimeste arvamust: taime- ja loomakasvatuses on kõvasti arenguruumi, et ökoloogilist jalajälge drastiliselt vähendada. Aga see juhtub, ja juhtub kiirelt, sest nüüd on kogu maailma insenerid ja teadlased pilgud jätkusuutliku põllumajanduse poole suunanud.
Näiteid positiivsetest muutustes võin tuua väga erinevaid. Kui vanasti kulus sea üleskasvatamiseks keskeltläbi aasta, siis nüüd tänu täpsetelt väljatimmitud toiduratsioonidele on see aeg vähenenud kuuele kuule! Või näide hoopis teisest valdkonnast – kahjurite hävitamisega seotud. Šoti teadlaste väljatöötatud seade tuvastab kahjurputuka masinnägemise abil ja tapab selle laserikiire abil. Ei mingit taimekahjurite keemilisi vahendeid enam aga see on alles algus! Üha uued ja uued tehnoloogilised lahendused murravad valdkonda sisse ning olen veendunud, et kümnekonna aasta pärast on ka loomakasvatus märksa ökoloogilisem tegevus. Aga alustuseks tuleks muidugi lõpetada Uruguaist või Austraaliast liha Euroopasse vedamine, sest see lihtsalt ei ole ökoloogiliselt mõistuspärane,“ oli Hellenurme kriitiline. „Mis puutub liha kahjulikuks tembeldamisse, siis siinkohal meenutaksin Tartu Ülikooli professori, meditsiinibiokeemiku Mihkel Zilmeri sõnu, et igale piirkonnale on kohane oma toitumiskultuur. Liha eriti sealiha kuulub Eesti toitumiskultuuri juurde, on alati kuulunud. Siiski on Zilmer rõhutanud alati tasakaalustatud, mitmekesise toidulaua tähtsust, sest inimene on kõigesööja. Põhireegel on: ¾ ulatuses peaksime sööma taimset toitu, ¼ ulatuses liha. Nii et sööme liha väiksemates kogustes, aga see eest me väärime väga head liha! Ja seda meil Eestis jagub,“ kinnitas ta.
„Meie elu on tervik. Kui teadmiste puudus, müütidesse uskumine ja individualism kohtuvad, siis midagi head ei tule. Ja kahjuks avalduvad probleemid maapiirkondades palju-palju varem kui linnades. Ehkki Viimsi veepuudus on näide urbaniseerumise varjukülgedest, on negatiivne ahelreaktsioon siiski maapiirkondades alanud. Maakoolide ja raamatukogude sulgemine on tegelikult esimesed märgid ahelreaktsioonist. Aga selle ahelreaktsiooni stardihetk jääb aastate taha, kui inimesed lahkuma hakkasid. Kooli sulgemine tähendab seda, et kriitiline mass inimesi on sellest paigast juba lahkunud,“ tõdes Hellenurme. „Lahendus sellele olukorrale ei maksa paradoksaalsel kombel mitte midagi. Aga kahtlemata lihtne lahendusi see ei ole, sest see peitub meie peades, meie mõtteviisi muutuses. Õigemini kogu praeguse paradigma muutuses. Elades individualistliku sündroomi ajastul, et saa ma Eesti seakasvatuse 100. aastapäeval ütlemata jätta, et 10 inimest, kes ühiselt tegutsevad, on palju suurem jõud kui 100 inimest, kes igaüks omaette toimetavad. See, et Eesti Peekon Inglismaale jõudis, selle taga ei olnud kaugeltki ainult ühine turundus- ja müügitegevus. See algas palju kaugemalt – ühisest pingutusest aretustegevuses.“
Hellenurme peatus oma kõnes teemal: „miks meil on tänapäeval ühistegevust nii raske omaks võtta?“. „Ma ei usu, et eestlane on suurem individualist kui mõni teine rahvus. Võibolla tõesti oli sundkollektiviseerimine ja sellele jälginud kolhoosiajastu just see, mis ühistegevusele Eestis sellise koletu pitseri vajutas – ning seda on kordades raskem taastada kui esialgu tundus. Aga saame sellest üle, sest sundkollektiviseerimises on möödas juba kolm inimpõlve! Ma olen korduvalt rõhutanud, kui oluline on, et söödatootja, loomakasvataja, toidutööstur ja kaupmees istuksid ühe laua taha maha ning otsiksid kõigi osapoolte jaoks win-win lahendusi. Ma ei väsi seda mõtet kordamast seni, kuni see ilus idee teoks saab,“ kinnitas ETSAÜ juht. Hellenurme tõi eeskujuks teravilja- ja rapsikasvatajate ühistu KEVILI ja nende viimase ettevõtmise: Eesti rohttaimedest pressitud koresööda eksport Lähis-Itta.
„Kui jääda oma liistude juurde ja rääkida konkreetselt sealihast, siis peaksime Eestis eeskuju võtma ka sakslastest. Nimelt Aldi, Lidl ja teised Saksa suured poeketid võtsid eelmisel aastal sealiha müügis kasutusele 5D metoodika. See tähendab, et nad võtsid müügile vaid sellist sealiha, kus sead oli sündinud, sündinud, kasvatatud, nuumatud, tapetud ja töödeldud Saksamaal. Pole vaja pikalt selgitada, milline mõju on sel sammul sealsele maaelu väärtustamisele. Mu ettepanek küsimuse vormis on: mis takistab, et teeksime selle 5D-mudeli järgmise kolme aasta jooksul teoks ka Eestis? Koostööd, ühise asja ajamist ei keela Eestis ükski seadus. Nii nagu ei keela ükski seadus olla empaatilisemad kui seni olla meie poliitikuil ja riigiametnikel. Mitte ükski seadus ei keela maaelu ning sealset taime- ja loomakasvatust väärtustada,“ tõdes Hellenurme.
Ta sõnas, et vaatamata väga erinevatele aegadele on ühistuline tegevus terve sajandi meie seakasvatust tublisti toetanud, selle üle on põhjust uhke olla. „See, kuhu oleme jõudnud Eestis oma sealiha kvaliteediga, see on hindamatu väärtusega. Nii et ärgem unustagem järgmisel korral restoranis käies küsida, miks ei ole ikka veel menüüs ilusat marmorja välimusega liha djuroki ristandi steiki, mis lausa sulab suus? Me kõik tahame ju elada ilusal, kaunil Eestimaal, teha tähendusrikast tööd, see tähendabki kokkuvõttes väärikat maaelu ja meie oma riiki,“ ütles Hellenurme lõpetuseks.
