Aasta põllumehed: kodumaist toitu vajame nii kriisis kui pärast seda
Tänavune kevad tuleb teisiti. Maailma räsib koroonaviirus COVID-19, mis paneb kõik protsessid teisiti toimima. Sellest hoolimata süüa tahavad iga päev kõik, et selles keerulises olukorras toime tulla ja edasi tegutseda. Kodumaist toitu on võimalik tarbida aga tänu meie oma toidutootjatele põllumeestele.
Eelmised kriisid on viinud meid nii mõneski sektoris olukorda, et me ei suuda ennast enam ise ära toita. 2014. aastal Eestisse jõudnud sigade Aafrika katk röövis meilt paari aastaga üle veerandi kodumaisest sealihatootmisest. Teiste riikide põllumeestest sõltume suurel määral ka poelettidelt linnuliha või puu- ja köögivilja valides. Viimane piimaturukriis räsis tugevasti ka riigi jaoks olulist ekspordisektorit piimandust – paljud lehmalaudad jäid tühjaks ning üle kümnendiku maailma tippu kuuluvast Eesti piimakarjast reisis jäädavalt lihatööstusesse või piiri taha. Peame suutma möödunud kriisidest õppida, kuigi praegune olukord on uus ja sarnane kogemus sisuliselt puudub.
Kevad on käes ja nüüd tuleb kündma, külvama ja istutama hakata, et sügisel oleks saaki korjata. Põllud ei saa jääda harimata ja loomad hooldamata. Selleks on vaja, et jätkuks nii erialaoskustega spetsialiste kui ka lihtsama töö tegijaid, kes tahavad ja suudavad seda tööd teha. Kriitilise tähtsusega on põllumajanduses ennekõike oskustöölised, kes oskavad moodsa tehnika ja loomadega ümber käia. Põllumeestel pole valikut, viirusest hoolimata tuleb ka sellel kevadel minna põllule, et külvata seeme, toota toitu inimestele ja sööta loomadele.
Põllumajanduses ja toidutootmises töötab paraku juba aastaid üsna palju välismaalt pärit töötajaid, sest omamaiseid töötajaid napib. Töötajaid tuleb Eestisse nii lähematest kui kaugematest riikidest. Palju tööd teevad ära Ukrainast pärit inimesed. Kolmandatest riikidest pärit töötajad saavad siia jääda aga vaid tähtajaliselt ja selleks on vajalik tööluba. Viiruse levik on pannud kinni nii riigipiirid kui peatanud lubade menetluse, mis on viinud põllumajandustootmise jätkamise paljudes ettevõtetes kriitilisse punkti.
Loodus ei oota viiruse taandumist ja piiride avamist, kevad tuleb ikka omal ajal ja tööd peavad saama tehtud õigel ajal, vastasel korral pole põhjust saaki oodata. See ongi toidutootmise kõige suurem eripära, mis eristab taime- ja loomakasvatust IT firma või saapavabriku tööst.
Põllumajandussaaduste ja toidutootmine kuulub Eesti olulisemate strateegiliste majandussektorite hulka. Selleks, et põllumajandustootmine jätkuks, peab valitsus tegema jooksvalt olulisi ja vajalikke otsuseid, et toidutootjatel oleks tulevikku vaadates kindlustunne ja lühemas vaates võimalus oma tegevust jätkata. Toetame põllumeeste esindusorganisatsioonide hiljutisi nõudmisi, et põllumajandus- ja toidusektor vajab välistööjõu kriisi leevendamiseks kiireid otsuseid, mis kindlustavad riigi toidujulgeoleku ja ühe olulisima majandussektori toimimise ka COVID-19 pandeemia oludes.
„Kindlustunde suudame tagada vaid siis, kui toiduainetega isevarustatuse tase ja sellest lähtuv toidujulgeolek ei ole vaid sõnapaar, mida sobilikul hetkel kasutada, vaid sellega kaasnevad ikka ka reaalsed tegevused nende tagamiseks,“ rõhutas aiandustootjast aasta põllumees Raivo Külasepp.
„Kõik põllumajandustootjad on oma missiooni ja põhitegevuse kõrval ka maksumaksjad, mille abil tegutsevat riiki ja avalikku sektorit üleval peetakse. Kui nende tegevus tööjõu puudusel või mõnel muul põhjusel vähenema või sootuks peatuma peaks, vähenevad või kaovad ka maksulaekumised,“ jätkas Külasepp.
Just kindlustunde puudumine on väga suur riskitegur. Kuidas käituda siis, kui viirus jõuab tootmisse või farmi? Töötajad on ju erialaspetsialistid ja neid ei saa kahjuks asendada iga vabatahtlik tänavalt. Mõistagi oleme tänulikud kõikidele inimestele, kes põllumeestele kaasa elavad ja oma abi on pakkunud, kuid peame endale aru andma, et tuhandete töökäte üle öö asendamine pole lihtsalt võimalik.
Põllumehed tunnevad ja kannavad vastutust Eesti maapiirkondade elujõulisuse hoidmise, maa ja mullaviljakuse säilimise, sektoris tegutsevate inimeste ning Eestimaalaste toidulaua katmise eest nii tavaoludes kui kriisitingimustes.
Vaid tugev kodumaine põllumajandus- ja toidusektor annab kindlustunde, et meie inimeste laual on iga päev hea ja puhas Eesti toit. Lisaks tagab kohalik tootmine elu kestlikkuse nii pealinna ümbruses kui ka Eestimaa kaugemates maanurkades. See tähendab ka kasvavat toidusektori eksporti ja kindlust suurte kriisidega toimetulekul. See tähendab Eesti riigi julgeolekut.
Seega palume valitsusel olla põllumeestele toeks ja abiks reaalsete ja kiirete lahendustega, mis tagavad toidutootmise tõrgeteta jätkumise. Tarbijatena saame kodumaist toidutootmist toetada oma igapäevaseid ostuvalikuid tehes. Jätku leiba ja tarku otsuseid!
AASTA PÕLLUMEHED:
Raivo Musting, Aasta Põllumees 2001
Jaak Hinrikus, Aasta Põllumees 2002
Jaak Läänemets, Aasta Põllumees 2002
Johannes Valk, Aasta Põllumees 2003
Aavo Mölder, Aasta Põllumees 2004
Andres Härm, Aasta Põllumees 2004
Arvo Kuutok, Aasta Põllumees 2005
Kalle Reiter, Aasta Põllumees 2006
Ermo Sepp, Aasta Põllumees 2007
Mati Nurm, aasta Põllumees 2008
Mart Timmi, Aasta põllumees 2009
Madis Ajaots, Aasta Põllumees 2010
Avo Samarüütel, Aasta Põllumees 2011
Raivo Külasepp, Aasta Põllumees 2012
Tõnu Post, Aasta Põllumees 2013
Ilmar Teevet, Aasta Põllumees 2014
Romet Rässa, Aasat Põllumees 2015
Lembit Paal, Aasta Põllumees 2016
Margus Muld, Aasta Põllumees 2017
Jaan Metsamaa, Aasta Põllumees 2018
Indrek Klammer, Aasta Põllumees 2019
