Seoses peagi läheneva Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäevaga heitis Statistikaamet pilgu meie põllumajanduse arengule viimasel kolmel kümnendil.
Muutusi on olnud palju, sest 1990. aastate alguseni tegutsesid põllumajanduses kolhoosid ja sovhoosid, toimis riiklik kokkuost ning saaduste tarnimine üleliidulisse fondi. Taasiseseisvumisega see aga lõppes ja algas uus ajastu.
Aastal 1991 toodeti veel 71% põllumajandustoodangust kolhoosides ja sohvoosides ning ülejäänu majapidamistes ja taludes. Loomakasvatus andis tol ajal koguni kaks kolmandikku põllumajandustoodangu väärtusest.
Viimase 30 aastaga on liha-, piima-, muna-, kartuli, köögivilja ja puuvilja-marja toodang vähenenud. Samas on kasvanud piimatoodang lehma kohta ja mitmete kultuuride hektarisaagikus, samuti tera- ja kaunviljatoodang. Loomakasvatuse suur ülekaal on seega mõningal määral asendunud taimekasvatustoodangu omaga.
Loomakasvatus ja lihatootmine on kordades vähenenud
Kolm kümnendit tagasi hakkas loomakasvatuses vähenema nii loomade arv kui ka loomakasvatussaaduste toodang. Veiste arv vähenes juba 1980. aastate lõpus. Aastal 1991 oli neid 708 000, nüüdseks 253 000. Kui sigu oli 80. aastate lõpus üle miljoni, siis 1991. aastaks oli neid ligi 800 000 ja praeguseks 317 000. Sarnane suur vähenemine toimus ka lammaste ja kitsede osas: 143 000-st on alles jäänud 73 000. Erandiks ei ole ka linnukasvatus, kus lindude arv ligines 80. aastate lõpus 7 miljonile, 1991. aastal oli see 5,5 miljonit ja praegu 2,1 miljonit.
Koos loomade arvu kahanemisega on ka lihatoodang ligi kaks korda vähenenud ehk 1991. aasta 152 000 tonnilt nüüdse 80 000 tonnini. Piimalehmade arv on küll vähenenud üle kolme korra, aga piimatoodang kokku ainult 1,3 korda. Produktiivsus ehk piimatoodang lehma kohta on samal ajal hüppeliselt suurenenud – 4000-lt kuni 9900 kilogrammini aastas. Sellise piimalehmade produktiivsusega oleme Euroopa Liidus jõudnud Taani järel teisele kohale.
Tera- ja kaunvilja kasvatatakse aina rohkem
Taimekasvatustoodang on paljude kultuuride osas 30 aastaga samuti vähenenud, kuid mõnes osas ka kasvanud. Koos loomakasvatuse vähenemisega kahanes oluliselt põllumaa söödakultuuride pind. Tera- ja kaunvilja pind on 1991. ja 2020. aastal võrreldav – 418 000 ning 420 000 hektarit. Saagikused on aastatega aga oluliselt kasvanud ja headel aastatel saadakse varasemast paremaid saake. Aastal 1991 oli tera- ja kaunvilja kogusaak 940 000 tonni, eelmisel aastal aga 1,8 miljonit tonni ehk saagikus kasvas 2,3 tonnilt 4,2 tonnile hektari kohta. Kui tehnilisi kultuure (eelkõige rapsi ja rüpsi) 90. aastate alguses peaaegu ei kasvatatud (3000 hektarit), siis praegu on nende pind 80 000 hektarit.
Teiste kultuuride pinnad ja saagid on üldiselt vähenenud. Eriti märkimisväärselt kahanes kartuli toodang, mis on nüüd 6,3 korda väiksem kui 1991. aastal. Taasiseseisvumisaja alguses toodeti Eestis 52 000 hektaril kokku 592 000 tonni kartulit, mullu 3600 hektaril 94 000 tonni kartulit. Teraviljale sarnaselt on kartuli keskmine saagikus kasvanud – 11-tonnise hektarisaagi asemel saadi mullu 26 tonni. Köögivilja saak on kaks korda ja puuviljade-marjade oma ligi viis korda väiksem kui 30 aastat tagasi.
Kui 90. aastate alguses domineeris Eesti põllumajanduses ülekaalukalt loomakasvatus, siis 2020. aastaks asendus see mõningase taimekasvatustoodangu edumaaga. Maaeluministeeriumi ja statistikaameti koostöös valminud prognoosi järgi oli 2020. aasta põllumajanduse majandusharu toodangu väärtus 974 miljonit eurot, millest 48% moodustas taimekasvatustoodang, 42% loomakasvatustoodang ning ülejäänu muud lahutamatud kõrval tegevusalad.
Allikas: Statistikaamet
