Saksa põllumajandusminister Ilse Aigner ja Prantsuse põllumajandusminister Bruno Le Maire allkirjastasid 14. septembril Saksa-Prantsuse valitsuste ühispositsiooni EL ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat. Dokumendi alapealkirjaks on „Uued väljakutsed ja ootused toiduga varustamisele, biomassi tootmisele ja keskkonnale“.
Põllumajanduse rollid ühiskonnas on mitmekesised: toidutootmine, energiatootmine, keskkonnakaitse, töökohtade pakkumine, maapiirkondade elujõu tagamine jm. Tarbijad ootavad, et ÜPP kindlustaks jätkusuutliku põllumajandustootmise, mis pakub inimestele tervislikke ja kõrge kvaliteediga toiduaineid.
Dokumendis kinnitatakse, et EL aluslepingutes toodud põllumajanduspoliitika eesmärgid on aktuaalsed ka tänapäeval, kuid lisandunud on uusi aspekte:
> poliitika peaks kohanduma ülemaailmsete oludega: nõudlus toidu ja biomassi järele suureneb, toimub hindade kõikumine, toiduhügieeni riskid suurenevad, kliima muutub, vaja on säilitada elurikkus jm.
> uus poliitika peaks arvestama EL kodanike soovidega: toiduga varustamise ja toiduohutuse tagamine, EL põllumajanduse kvaliteet ja mitmekesisus, vastuvõetavad toiduainete hinnad, keskkonna- ja loomakaitse küsimused, maapiirkondade areng ja innovatsioon.
Nende eesmärkide saavutamiseks on juba palju tehtud, kuid põllumehed vajavad jätkuvalt kindlat sissetulekut, suurendama peab põllumeeste konkurentsivõimet ja innovatsioonisuutlikkust, tagama ausad konkurentsitingimused tarneahelas ja kolmandate riikide põllumeestega.
Ühise tugeva põllumajanduspoliitika põhimõtted pärast 2013. aastat peaksid olema:
> Senine suund, mille kohaselt põllumajandussektor peab eelkõige arvestama turult tulevate signaalidega, on olnud õige. Siiski vajame täiendavaid meetmeid turukõikumiste tasakaalustamiseks ja riskidega toimetulemiseks.
> Vajame ka pärast 2013. aastat tugevat ühist põllumajanduspoliitikat, mida rahastatakse uusi väljakutseid arvestades piisavalt.
> Jätkama peaks 2-sambalise põllumajanduspoliitikaga (otsetoetused ja maaelupoliitika). Siiski on vaja süsteemi uuendada: vahendite jaotamine kahe samba vahel peab olema arusaadav ja läbipaistev (loobuma peaks raha vahepealsetest ümbertõstmistest), tänase toetuste süsteemi muutmisel peab olema äärmiselt ettevaatlik ja arvestama selle mõjusid liikmesriikidele.
> Saksamaa ja Prantsusmaa on igasuguse ühise põllumajanduspoliitika renatsionaliseerimise vastu, st otsetoetuste liikmesriikide poolse kaasrahastamise vastu.
> Poliitikat peaks ka lihtsustama. Maksumaksjate raha sihipärane kasutamine tuleb kindlustada, kuid vältima peab üleliigseid kontrolle.
> EL kõrged toomisstandardid tuleb säilitada, seejuures tuleb tagada EL põllumeeste konkurentsivõime kolmandate riikide tootjatega. St et kolmandate riikide toiduained peavad vastama EL reeglitele.
Ettepanekud:
> Senised turukorralduse meetmed (sekkumine, eraladustamine) peaksid alles jääma ja kindlustama nö turvavõrgu raskete kriiside puhuks. Siiski saab neid meetmeid täiustada. Vaja oleks ühtset „kriisireguleerimise meedet“.
> Suurenenud turukõikumiste tõttu tuleb turgude läbipaistvust ja põllumeeste turujõudu suurendada. Kaaluma peaks standardlepingute kasutamise võimalust.
> Liikmesriikidel peaks olema võimalus vabatahtlikult riigile eraldatud eelarve raamides rakendada kindlustus- ja riskifonde.
> Otsetoetused on põllumeestele kompensatsioon avalike hüvede pakkumise eest, samuti peaksid otsetoetused katma lisakulud, mis tekivad ühiskonna poolt soovitud kõrgemate tootmisstandardite järgmisel. Otsetoetused kindlustavad põllumehi ka riskide vastu. Lahtiseotud toetustel peab ka tulevikusüsteemis olema keskne koht. Saksamaa ja Prantsusmaa võtavad teadmiseks diskussiooni, mis toimub toetuste liikmesriikide vahel ümberjagamise üle. Tuleb toonitada, et ühtne toetusmakse üle Euroopa Liidu pole õigustatud ja ei võta arvesse erinevat majanduslikku olukorda ELi riikides. Selles arutelus tuleks arvestada liikmesriikide finantsvõimekust EL ühiseelarves, põhinedes praegusele eelarve jaotusvõtmele.
> Liikmesriigi jaotussumma piires peaks riikidele pakkuma toetuste maksmisel teatavat paindlikkust, seejuures tuleb arvestada, et ohtu ei satuks võrdsed konkurentsitingimused ühisturul. Liikmesriikidel peaks ka riigi siseselt olema õigus toetuste diferentseerimiseks.
> Maaeluarengu poliitika kujundamisel on vaja tihedamat koordinatsiooni erinevate fondide vahel. Maaelu programmide rakendamisel peaks liikmesriikidele pakkuma suhteliselt suurt paindlikkust prioriteetide seadmisel. Tegelema peaks uute väljakutsetega, arendama innovatsiooniliste lahenduste kasutuselevõttu ja lisandväärtuse kasvu sektoris.
> Vaja on luua ühenduslüli põllumajanduspoliitika ja toidupoliitika vahel.
Täpsemad seisukohad leiab Saksa Liitvabariigi põllumajandusministeeriumi kodulehelt(saksa, prantsuse ja inglise keeles)
