3 küsimust Bulitkole: tõuaretuselt oleme Baltikumis suuremad

Foto: Genoom hinnatud holsteini pull Pursuit ETKÜ Kehtna seemendusjaamas. Foto: ETKÜ erakogu.

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu 30. aastapäeva valguses vastas ühistu juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja kolmele esitatud küsimusele.

Millised asjaolud tingisid Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu loomise?

90-ndatel, kui paljud senised riiklikud institutsioonid lõpetasid tegevuse või formeerusid ümber, kadus ära ka riiklik tõuaretus. Et tõuaretus ja kunstliku seemendamise pool saaks jätkuda, selleks oli vaja loomapidajatel organiseeruda. Muutus tuli nii kiiresti, et veel 1992. aastal toimis riiklik süsteem ja juba 1993. aasta jaanuaris hakkas toimima ühistu. Algusaegadel oli üsna keeruline inimestele selgitada, miks ühistut on vaja, kuna siiamaani toimis kõik kenasti aga ühel hetkel enam seni kehtinud korraldust polnud. Ka oli palju loomapidajaid, kes said ühistatud vara eest loomi tagasi ja kellel eelnevaid teadmisi loomakasvatusest ei olnud.

Algusajal oli kaks tõupõhist ühistut: Eesti mustakirju tõug ja Eesti punane tõug, millest tekkis aretusühistu „Eesti punane kari“. Kuna Eesti punase tõu arvukus vähenes ajas, siis kümme aastat hiljem liitus aretusühistu „Eesti punane kari“ Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuga.

Vahepeal oli meie ühistu koosseisus ka Eesti Peekontõugu sigade aretus, nemad olid meiega aastatel 1998-2001, seejärel nad otsustasid jätkata ühises sigade aretusorganisatsioonis. Sellest tulenevalt oli nimeski Eesti tõuloomakasvatajate ühistu. Eks see ambitsioon oli tollal suur, et koondada ühingu alla mitmeid loomaliike.

Kui vaadata kolmekümne aasta jooksul tehtut, siis 90-ndatel olid ühistul teised ülesanded, kui täna. Kui loomakasvatajate vajadused ajas muutuvad, peame ühistus oma tegevusi vastavalt sellele suunama. Näiteks, kui varasemalt oli suur turg tõuloomade müügiks Nõukogude Liidu eri piirkondadesse, siis 1990ndatel see lakkas. Eesti iseseisvumisega enamus kontakte kadusid ja neid tuli asuda uuesti sõlmima, et kindlustada eesti veisekasvatajad aretusmaterjali: seemenduspullide, sperma ja veistega. Varasemalt oli kogu ahelat kontrollinud tugevalt Moskva, siis nüüd tuli ise hakata üle maailma neid kontakte otsima.

1990ndate algul olid olemas riiklikud tõulavad, kes põlvnemise registrit pidasid ja loomadele tõutunnistusi väljastasid, siis teiseks riiklikuks baasiks olid seemendusjaamad. Nendest neljas kahele tõule suunatud organisatsioonist on saanud tänaseks üks organisatsioon. Lisaks on juurde tulnud loomade müügipool, pluss lihaveise kasvatuse pool, mis praktiliselt 90-ndate alguses oli olematu suund. Täna on ühistule väga palju muid funktsioone, võrreldes algusaegadega, juurde tulnud. Eks ajas on palju muutunud, kahjuks ka liikmete arv. Kui 90-ndatel oli piimakarja kasvatajaid jõudluskontrollis üle kolme tuhande, siis nüüd jääb see arv alla 400. Üheks põhjuseks saab välja tuua suundumuse, et karjad on suuremaks läinud ja osad loomakasvatajad on lõpetanud oma tegevuse. Samamoodi on loomade üldine arvukus vähenenud erinevatest majanduskriisidest tulenevalt.

Millised on 30. aasta jooksul olnud ühistu märgilased sündmused?

Oleme Baltikumis suurim aretusorganisatsioon. Samuti on väga tähtis, et meil on ka sperma tootmine – see on meil maailmaklassi tasemel. Selle kohta saime juba 2002. aastal Euroopa Liidu tunnustuse. Oleme suutnud investeerida ühte laborisse, et saaks aretusmaterjali toota. Täna on väga lihtne öelda „toome vajaliku materjali sisse“ aga meil on oma tootmine. Teine väga tähtis moment on, et kogu aretussüsteem on veistel ühes organisatsioonis. Me oleme suutnud vältida killustumist, kus turul oleks väiksed nõrgemad ühistud. Kui Sa nüüd küsid saavutustest, siis igal aastal on olnud meil suuri saavutusi. Näiteks 2007. aastal oli meil kogu Eesti jaoks märgiline sündmus, et me andsime Eesti Maaülikooli käsutusse 36. aastaks tasuta rendile oma Tartus asuva kinnistu. Selleks, et Maaülikoolis saaks loomakasvatus – ja veterinaarõpe üldse jätkuda. Neil oli akrediteeringu jaoks vaja uut katsefarmi, kuna vana farm ei vastanud enam kaasaja nõuetele. Tõuaretajad olid sellest loomakasvatuse katsefarmist kindlalt huvitatud, et kindlustada ka heal tasemel kõrgharidusega kaadri ning teadussaavutuste jätkumise.

Saavutuseks tuleb lugeda loomulikult olemasolevate hoonete ja lautade renoveerimist ja ka uue pullilauda ehitamist. Saavutuseks oli terve lihakasvatussektori arendamine, kui veel 1995. aastal oli ainult piimakarja ristamine lihaveise pullide spermaga, siis juba hiljem saime riigi abiga  loomapidajatele uusi puhtatõulisi loomi sisse osta. Väärib märkimist meie osalus rahvusvahelistes võrgustikes – oleme nende tõugude organisatsioonide liikmed, keda Eestis kasvatatakse – me saame siis olulistes küsimustes kaasa rääkida. Me ise samuti korraldame maailmatasemel koosolekuid nagu sellel aastal maailma punasekarja organisatsiooni aastakoosolek.

Hea meel on veiste kogumiskeskuse üle – täna on olukord selline, et kui tahad loomi eksportida, siis ilma kogumiskeskuseta sa midagi ei tee.

Näen, et suur teema on rohepööre. Me peame kaasas käima nende muutustega ja see omakorda toob uusi tegevusi ka aretussuundade muutmisse ja nüansse, mida ei olnud vaja varem esile tuua.

Millised on tulevikuplaanid, millistesse tegevustesse tahate rohkem ühinguga panustada?

Loodame, et  meil jätkub Eestis veiste spermatootmine, siis on üheks suureks unistuseks teha kaasaegne pullide laut. Kuna pullid on tänu tõuaretusele muutunud üha suuremaks, siis oleks vaja igaüksikule pullile oma boks, kus loom saab olla talle sobivates tingimustes.

Kui nüüd mõelda rahvusvaheliselt, siis soovime olla ka genoomhindamise võrgustikes, et genoomhindamist teha. Lisaks peame hakkama oma tegevust väljaspoole Eestit suunama. Eelkõige selle nimel, et kui soovime ka tulevikus oma loomadele ostjaid, tuleb neid riike ja ostjaid koolitada, kuhu me neid loomi müüme. Seetõttu näen ma suurt rolli ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojal, kus me Breed-Expo programmiga oleme. Saame selle raames teiste riikide farmereid siia tuua ja koolitada, tänavu aasta on riikideks valitud Aserbaidžaan, Türgi ja Usbekistan.

Samas on kõik pidevas muutumises, kui varasemalt oli oluline piima kogus, mis lehmalt lüpsti, siis nüüd on olulisemaks tõusnud piima kuivaine sisaldus. Samas on ka söödaefektiivsuse näitajad olulised, mõnes riigis määratakse juba metaaninäitajaid. Kindlasti läheb aretuse pool aina rohkem täppistegevuseks, juba praegu erinevad arvutiprogrammid ja äppid toetavad seda tegevust. Paratamatult tulevad kõik need teemad ka meile. Me peame arvestama, et see on väga õrn sektor, kus me tegutseme – me näeme, et igal aastal mingi protsent farmereid lõpetab oma tegevuse ja see enam ei taastu. Kuigi see tendents ei ole ainult Eesti probleem, see on kogu maailma probleem.

Veel võiks mainida nuumafarmide loomise vajadust, kui täna me müüme pulle ja väikseid piimapullvasikaid, siis on siin mõttekoht, et neid Eestis üles kasvatades saada lisandväärtust.

Tanel-Taavi Bulitkot intervjueeris Juuli Nemvalts.

HEA TEADA: 13. aprill toimub EPKK korraldatud Aretuskonverents 2023, kus käsitlemisele tulevad valdkonna olulisemad teemad, alates aretusprogrammidest kuni piimaveisekasvatuse kasumlikkuse suurendamise võimaluseni.

Aretuskonverentsile saab kohapeal osalemiseks registreeruda 09. aprillini kell 23.59 SIIN,  veebiülekande jälgimiseks saab registreeruda samalt lingilt kuni 12.04 kella 17-ni.

Eelmine luguPõllumehed hakkavad maksma hanemaksu
Järgmine luguLahkus igaviku teele koja liige Vladimir Sapožnin