Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda saatis 2. detsembril Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehele Siim Kallasele kirja, milles väljendatakse muret seoses valitsuse seisukohaga kliimapaketi raames toetada Euroopa Komisjoni ettepanekut suurendada transpordi, väikesemahulise energeetika, põllumajanduse, jäätmete ja tööstuslike protsesside sektorites 2030. aasta kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärki 24%-ni senise 13% asemel.
Vabariigi Valitsus kiitis 25. novembril 2021 heaks Eesti seisukohad Euroopa Liidu kliimapaketi „Eesmärk 55“ eelnõude (edaspidi kliimapakett) kohta. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on tutvunud valitsuses heakskiidetud seisukohtadega ning juhib Riigikogu ELi asjade komisjonile saadetud pöördumises komisjoni tähelepanu põllumajandussektori seisukohalt murettekitavatele punktidele.
Jõupingutuste jagamise määrus
Põllumajandussektori seisukohalt valmistab kojale muret Eesti seisukoht, millega toetatakse Euroopa Komisjoni ettepanekut suurendada jõupingutuste jagamise määrusega hõlmatud sektorite (transport, väikesemahuline energeetika, põllumajandus, jäätmed, tööstuslikud protsessid) 2030. aasta kasvuhoonegaaside (edaspidi KHG) heitkoguste vähendamise eesmärki 24%-ni senise 13% asemel. Peame seejuures väga murettekitavaks olukorda, kus valitsus teeb ettepaneku toetada Euroopa Komisjoni ettepanekut, samas puudub Eestis kokkulepe ja asjaomastel sektoritel igasugune arusaam, kui suurena nähakse põllumajandussektori ja teiste valdkondade rolli selle eesmärgi saavutamisel.
Pöördumises märgitakse, et võrreldes 1990. aasta tasemega on Eesti põllumajanduse KHG heitmed vähenenud ca 45%. Samas vähendamise aluseks olev 2005. aasta on meie põllumajandusele äärmiselt ebasobiv võrdlusaasta, sest just ELiga liitumise järel on Eesti põllumajandus saanud pärast 1990. aastate krahhi uue arenguimpulsi ning tootmine on aasta-aastalt suurenenud. Kui võrdlusaastaks valitud 2005. aastal oli põllumajanduslik maakasutus 800 000 ha, siis praegu on see pea miljon hektarit. Seetõttu olid 2005. aastal ka põllumajandussektori KHG heitmed paarikümne aasta madalaimad. Lisaks on Eestis põllumajandussektori KHG heitmete vähendamise potentsiaali hindamisel jõutud arusaamani, et arvestades niivõrd ebasoodsat referentsaastat on heite vähendamine võimalik vaid tootmise vähendamise kaudu.
Põllumajanduse KHG heite osakaal kogu jõupingutuste jagamise määruse sektorite heitest oli 2019. aastal 24,1% (sh transpordisektor 38,5%, väikemahuline energeetika 28,3%). Prognooside kohaselt kasvab põllumajanduse KHG heide 2030. aastaks võrreldes 2005. aastaga 25% ning võrreldes 2019. aasta heitega 4,5%.
Rakendades heitkoguste vähendamiseks realistlikke lisameetmeid (biometaani tootmise suurendamine ja täppisväetamise tehnoloogiate rakendamine), oleks heitkoguste kasv võrreldes 2005. aastaga hinnanguliselt 24% ja võrreldes 2019. aastaga 3,7%. See tähendab, et referentsaasta tõttu ei ole põllumajanduses võimalik tootmist ja loomade arvu vähendamata KHG heitmete trendi negatiivseks pöörata, meetmetega saame ainult heitkoguste kasvu peatada.
Lisaks oli võrdluseks oleval 2005. aastal Eesti põllumajandussaaduste ja toidukaupade väliskaubandusbilanss, arvestades toonaseid propotsioone, tugevalt negatiivne. Suutsime siis toota vaid 74% Eestis tarbitavast lihast, ka teravilja ja õlikultuuride toodanguna olime toona alla isevarustamise võime, sest tootsime vaid suurusjärgus 91% vajalikust kogusest. Kuigi teraviljasektoris oleme täna netoeksportija, siis lihasektoris sõltume endiselt umbes 20% ulatuses imporditud toidust. Oleme küll aja jooksul suutnud parandada kodumaise põllumajandus- ja toidusektori postisooni, kuid endiselt veame Eestisse toitu sisse suuremas väärtuses kui ekspordime.
Eelnevast lähtuvalt leiab põllumajanduskoda, et Eesti seisukoht jõupingutuste jagamise määruse eesmärgi tõstmise kohta peab arvestama määrusega hõlmatud sektorite reaalseid võimalusi heitkoguste vähendamiseks. Põllumajandussektor on valmis heitmete ohjamisse panustama, kuid kliimapaketi eesmärkide saavutamine ei tohi seada ohtu Eesti toidujulgeolekut ning toimuda toidutoomise vähendamise kaudu. Põllumajandussektoris rakendatavad meetmed ei tohi pidurdada põllumajandustootmist koos isevarustatuse tagamisega ega vähendada põllumajandussaaduste ja toidukaupade ekspordipotentsiaali.
Sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite CO2-heite normide määrus
Koda toetab Eesti seisukohta, et ka pärast 2035. aastat saaks turule tuua gaasimootoriga ühissõidukeid ja raskeveokeid, et toetada biometaani kasutamist transpordis.
Eestis on olemas biometaani tootmise potentsiaal, mis tagaks transpordis taastuvkütuste 14% osakaalu aastaks 2030. Sellest potentsiaalist väga olulise osa moodustavad põllumajandusjäätmed. Peame oluliseks biometaani tootmise suurendamist olulise meetmena põllumajandussektoris KHG heitkoguste vähendamiseks. Lisaks põllumajandusele pakub biometaan osalist lahendust ka transpordisektoris ning edendab ringmajandust ja selle tootmisega panustatakse ka metaani emissiooni vähendamisse. Hetkel käsitletakse KHG inventuuris põllumajandusliku päritolu biometaani kütusena kasutamisel heidet nullina, kuid samas on uuringud näidanud, et põllumajanduslikest kõrvalsaadustest (läga, sõnnik) toodetud biometaanil sõitval autol on süsinikuemissioon negatiivne.
Biometaani tootmise suurendamise puhul on tegemist meetmega, mida saab rakendada nüüd ja kohe – tehnoloogia ja kogemus on olemas. Samuti ka põllumajandustootjate huvi ja valmisolek. Potentsiaali realiseerimiseks on vaja koostööd avaliku- ja erasektori vahel ning selget õigusraamistikku, mis tagab tootjatele investeerimiskindluse.
Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse ehk LULUCF määruse muutmine
EPKK toetab valitsuse kinnitatud seisukohta, millega Eesti ei nõustu Euroopa Komisjoni ettepanekuga seada Eestile 2030. aastaks süsiniku sidumise eesmärk -2,5 Mt CO2 ekv. Kuid soovime tähelepanu pöörata Euroopa Komisjoni ettepanekule alates 2031. aastast ühendada LULUCF ja põllumajandussektor ühiseks AFOLU sektoriks, kus tuleb 2035. aastaks saavutada kliimaneutraalsus.
EPKK hinnangul peab selle kohta seisukoha kujundamine tuginema põhjalikul mõjuanalüüsil. Vajame selgust, kuidas mõjutab AFOLU sektori rakendamine nii põllumajandustootjaid kui metsamajandajaid, milline mõju avaldub nende konkurentsivõimele ja elujõulisusele ning mis on kaasnev sotsiaalmajanduslik mõju. Selleks, et mõista Eesti põllumajanduse sidumispotentsiaali on vaja Eesti-ülest uuringut põllumajanduspraktikatest, mis omavad kõige paremat mõju süsiniku sidumisele ja mullatervisele. Uuring peab arvestama Eestis kasvatatavaid kultuure, kasutatavaid harimisviise, kohalikku kliimat jms. Alles seejärel saame seada sektorile selliseid sidumise eesmärke.
Kokkuvõtteks
Eesti Põllumajkandus-Kaubanduskoda toetab võetud suunda saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, kuigi see saab olema meie põllumajandus-, toidutööstus-, metsandus- ja maamajandussektori jaoks suur väljakutse. Kui soovime õnnestuda, siis peab rohepoliitikat toetama Euroopat soosiv tugev väliskaubanduspoliitika, keskkonnasäästlikkust ei saa lahutada sotsiaalsest ja majanduslikust jätkusuutlikkusest.
Seetõttu EPKK toetab Keskkonnaministeeriumi ettepanekut viia kliimapaketi osas läbi põhjalik mõjuanalüüs. Leiame, et selline analüüs on möödapääsmatu Eesti huve ja vajadusi arvestava seisukoha kujundamisel. Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu seisukohad peavad põhinema põhjalikul mõjuanalüüsil, mis hõlmab nii terviklikku kui ka valdkondade põhist analüüsi ning arvestab kõiki kolme jätkusuutlikkuse elementi – sotsiaalne, majanduslik ja keskkonnaalane.
Mõjuanalüüsi kvaliteedi üks eeldus on õigeaegne ja sisuline kaasamine, mis võimaldab otsustajatel muuhulgas ka saada paketist enimmõjutatud erinevatest valdkondadest vahetult tagasisidet, millisel kujul pakett on Eestile jõukohane. Varasemate süsteemsete puudustega mõjuhinnangute praktika vältimiseks teeme ettepaneku, et paketist enimmõjutatud sektorite esindusorganisatsioonid kaasatakse mõjuanalüüsi läbiviimisesse, sh lähteülesande koostamise protsessi.
Suurema kahju vältimise printsiibile toetuvalt ning rõhudes vajadusele olla hoolas riigile täiendavate kohustuste võtmisel teeb EPKK Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele ettepaneku kuni mõjuhinnangu tulemuste selgumiseni hoiduda paketi osas Eestile siduvate kohustuste võtmisest.
