Toidu vajadus maailmas suureneb märkimisväärselt. Kohalik põllumajandus ja toidutootmine on igapäevase toidujulgeoleku kindlustajana Eesti jaoks strateegiliselt tähtis majandusharu. Kuigi põllumajandus- ja toidusektoris on hõivatud vaid ca 4% töötajatest, siis nende inimeste tööst sõltub kogu ühiskond, sest ilma toiduta ei saa meist keegi elada. Koroonapandeemia ja sõda Ukrainas on näidanud, kui haprad võivad olla rahvusvahelised tarneahelad, mistõttu ei saa toidu tootmisel loota vaid teistele riikidele.
Eestis on olemas piisav maa- ja veeressurss ning laialdaste teadmistega põllumehed ja toidutootjad kodumaise toidu tootmiseks. Meie toidutootjad suudavad pakkuda rikkalikkus valikus toidukaupu taskukohase hinnaga ja usaldusväärse kvaliteediga, tagades seejuures toiduohutuse kõrge taseme ja hoides ümbritsevat keskkonda. Oleme piisavalt hästi varustatud teravilja ja piimaga, kuid olukord võiks olla parem puu- ja köögivilja ning liha ja munade tootmisel.
Põllumajandus on valdkond, kus kriisid võivad tekitada väga suurt kahju. Tootmistaseme taastamine on põllumajanduses keeruline ja aeganõudev. Venemaa poolt 2014. aasta augustis kehtestatud impordikeeld EL-i toidukaupadele on toonud esile puudused riskijuhtimis- ja kriisimeetmetes, nt kaotas Eesti paari aasta jooksul turukriisi tõttu 12% oma väärtuslikust piimakarjast. 2014. aastal jõudis Eestisse ka sigade Aafrika katk, mis koosmõjus turuhindade langusega vallandas sügava kriisi Eesti sealihasektoris – kodusigade arvukus langes paari aastaga rohkem kui veerandi võrra. 2020. aastal Eestisse jõudnud koroonapandeemia tõi esile kitsaskohad rahvusvaheliste tarneahelate toimimises. Venemaa sõjaline sissetung Ukrainasse 2022. aastal on endaga kaasa toonud tootmiskulude kiire kasvu ja probleemid seoses Eesti suure sõltuvusega Venemaa toorainetest. Energia, väetiste ja teiste tootmissisendite kiire hinnatõus ja probleemid nende kättesaadavuses panevad põllumajandus- ja toidutootjad tõsise surve alla ning on oluliselt suurendanud toidutootmisega seotud riske.
Põllumajandusturge iseloomustab suur kõikumine, samuti on sagenenud ilmastikust tingitud probleemid, mis tekitab ebakindlust ja muudab tootjate sissetulekud ebastabiilseks. Ebasoodne aasta, mis on tingitud ilmastikust, madalatest hindadest või muudest asjaoludest, tekitab tavapäraselt tõrke laenude saamisel, mistõttu on olulised riigi poolt pakutavad alternatiivsed finantseerimise võimalused.
Eesti põllumajandus- ja toidutootmist tuleb senisest märksa tõhusamalt nii tavapäraste riskide kui erakordsete kriiside eest kaitsta. Kriiside ja riskide juhtimiseks tuleb rakendada terviklikku meetmete kogumit, mis hõlmaks nii ettevõtjate tasemel tegevust riskide juhtimiseks, turupõhiste meetmete rakendamist kui riigipoolset sekkumist erakorraliste kriiside puhul. Investeeringud põllumajanduses on väga pikaajalised, mistõttu vajavad ettevõtjad investeerimiseks pikaajalist kindlust.
Toidujulgeoleku oluliseks aspektiks on toiduohutus ja -kvaliteet. Eestis toodetud toit paistab väga positiivselt silma, sest on Euroopa Toiduohutusameti objektiivsete seiretulemuste järgi üks maailma puhtamaid. Kuid koos toidutootmise tehnoloogia ja kaubanduse arenguga muutub järjest keerulisemaks ja mitmetahulisemaks toiduohutuse tagamine. See omakorda suurendab vajadust olla valmis uute riskide maandamiseks. Nii uute turgude kui ka koduturu jaoks tuleb piisavat tähelepanu pöörata toiduohutuse erinevatele aspektidele nagu lisaainete kasutamine, taimekaitsevahendite ja antibiootikumide kasutamine, lisaks tagada piisav jälgitavus ning tõendus oma toodangu ohutuse kohta.
Eesti vajab kaasaegset toiduohutuse poliitikat, mis võtab arvesse kogu mitmekesisust, tagades tarbijale kindlustunde ja heaolu ning ettevõtjale võimaluse innovatsiooniks ning uute toodete arenduseks. Regulatiivne raamistik ei tohi pärssida aga ettevõtja omavastutust ja initsiatiivi. Ruumi peab jääma ka kohalikule toidule ja väikeettevõtjale.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja seiskohad toidujulgeoleku kindlustamiseks:
- luua soodsad tingimused kodumaise põllumajandus- ja toidutootmise arenguks viies ellu toidutarneahela põhist strateegiat „Eesti põllumajandus ja toit 2030“, mis toetab nii Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 (PõKa) kui strateegia „Eesti 2035“ elluviimist;
- rakendada meetmeid Eesti isevarustatuse taseme tõstmiseks nendes sektorites, kus Eesti varustamine toiduainetega pole tagatud (sh lihatootmine ja aiandus), samas säilitades nende valdkondade konkurentsivõime, kus Eestil on olemas rahvusvaheline konkurentsieelis ja ekspordivõime (sh piima- ja teraviljatootmine);
- töötada välja ja rakendada terviklikku lähenemist, mis aitab põllumajandus- ja toidusektoril lühiajaline kriis üle elada nii, et tootmismaht ei kahaneks ja headel aegadel saab tootmise areng normaalselt jätkuda. Senisest rohkem tuleb tähelepanu pöörata riskijuhtimise meetmetele, teha ettevõtjatele kättesaadavaks riigi poolt osaliselt toetatud kindlustus, käibekapitalilaenud, tagatised ning tõsise kriisi puhul ka erakorralised toetused;
- tagada sektori spetsiifikat arvestav põllumajandustootmise finantseerimine, sh vähemalt 20-30 aasta pikkuste pikaajaliste hüpoteeklaenude kättesaadavus põllumaa tagatisel. Tõenäoliselt eeldab see alternatiivsete laenuvõimaluste loomist;
- säilitada Maaelu Edendamise Sihtasutus kui põllumajandus- ja maaettevõtluse stabiilsele arengule spetsialiseerunud eraldiseisev asutus, et tagada maaettevõtjate ligipääs pangalaenude käendustele ja teistele finantsinstrumentidele. Sihtasutuse roll erinevate tagatiste, laenude ja maakapitali pakkumisel muutub aja jooksul üha olulisemaks ning MESi võimekust laenude pakkumisel tuleks suurendada, sh töötada välja nn omakapitali investeerimise meede;
- nimetada peamised põllumajandusettevõtjad ja toidutootjad riiklikult elutähtsa teenuse osutajaks;
- tagada toidu, sööda, loomaravimite, väetiste ja muu põllumajandus- ja toidutootmiseks kriitiliste sisendite riiklik varu;
- tõhustada ELi tasemel turukorralduse ja kriisiabi meetmeid, mis oleksid paindlikud ja suudaksid senisest tunduvalt kiiremini reageerida turutõrgetele ja kriisidele;
- toetada turunõudlusel põhineva mahepõllumajanduse arengut ja mahemajanduse terviklikku arendamist, mis võimaldaks mahemajanduse muuta arvestatavaks majandus- ja ekspordiharuks, suurendada Eesti ettevõtete lisandväärtusega toodete eksporti ning luua eeldused uute töökohtade tekkeks; mahekohustuse võtnud tootjatele tuleb tagada mahetoetusi puudutav kindlustunne terveks kohustuse perioodiks; mahetoidu eelistamisel avalikus toitlustamises tuleb arvestada kodumaise mahetoidu kättesaadavusega toiduainegruppide lõikes, et mahetoidu eelistamine riigihangetes ei tõrjuks menüüdest välja kodumaist toitu;
- toetada kodumaise mesinduse kestlikkust ning põllumajandustootjate, mesinike ja ametkondade koostööd;
- loomade heaolu küsimustes peavad loomakasvatajad vastama ühiskonna ootustele, kuid uute nõuete kehtestamisel tuleb säilitada teaduspõhisus;
- Eesti isevarustatuse tõstmiseks lihatootmisel töötada välja investeeringuid, tõuaretust ja arengut soosiv tugisüsteem loomakasvatajatele; selgitada välja kitsaskohad ja koostada sektori arenguks sobiv strateegia koos vajalike meetmete ja regulatsioonidega nendes Eesti looduslikesse tingimustesse sobivates põllumajandussektorites, mille majanduslik potentsiaal on seni kasutamata;
- tagada võimalikult tõhusate ja laia spektri taimekaitsevahendite kättesaadavus turul, seejuures lähtuda nende turule lubamisel teaduslikest riskihinnangutest ümbritsevale keskkonnale, elustikule ja inimeste tervisele; seista ELi tasandil Eesti suhtes õiglaste kohustuste eest taimekaitsevahendite kasutamise vähendamisel ja säästlikul kasutamisel, et Eesti võime ennast toiduainetega varustada ei satuks ohtu;
- soodustada investeeringuid, rakendusuuringuid ja erinevate osapoolte koostööd imporditavatest tootmissisenditest (loomasööt, väetised) sõltuvuse vähendamiseks;
- luua soodsad tingimused kodumaise vesiviljeluse ja kalakasvatuse arendamiseks, soodustades selleks sektorisse tehtavaid investeeringuid, edendades kodumaise kala tarbimist ja kõrvaldades sektori arengut pidurdavaid piiranguid.
