Statistikaamet tõi sellel nädalal välja murettekitava trendi, mille kohaselt eelmise aasta lõpu seisuga vähenes Eestis kõigi põllumajandusloomade arv.
Olukorda loomakasvatussektoris ja sealihaturul analüüsib Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juht Roomet Sõrmus.
Veiseid peeti möödunud aasta lõpu seisuga 250 700, nendest piimalehmi 83 600. Sigade arv oli aastalõpu seisuga 308 100, lammaste-kitsede arv 68 800 ja kodulindude arv 2,1 miljonit.
Veiste arv vähenes Statistikaameti andmetel 2020. aastaga võrreldes 1%, sigade arv 3%, lammaste-kitsede arv 5% ja lindude arv 2% võrra. Piimalehmasid oli samuti umbes 700 looma võrra vähem ja nende arv jõudis Eesti kõigi aegade madalaimale tasemele – 83 600 piimalehmani.
Kulude kiire kasv on mureks kogu põllumajandus- ja toidusektoris. Energiaturu kriis on tähelepanu keskpunkti tõusnud viimastel kuudel, kuid juba möödunud aastal kasvasid energia ja kütuse kulud põllumajandussektoris võrreldes 2020. aastaga koguni 30% (sh elektrikulu suurenes 34%). Väetiste kulu kasvas aastaga 10%, aga viimase kolme aasta jooksul on see suurenenud koguni 40%. Söödakulud loomakasvatuses on aastaga tõusnud 22%.
Sealihaturul jätkuvalt keeruline
Lisaks kulude olulisele kasvule paistavad osad loomakasvatussektorid silma ka erakordselt ebasoodsa turuolukorra pärast. Lihatootmise suurimaks valdkonnaks on sealihatootmine, mis moodustas möödunud aastal toodetud lihast 55%. Aastaga on Eesti sealihatoodang vähenenud 2%, seda vaatamata asjaolule, et suudame kodumaise sealihaga katta vaid umbes 85% siseriiklikust tarbimisest.
Kuigi söödavilja hinnad on tõusnud kõrgustesse, siis sealiha nn vabaturu kokkuostuhind on juba viimased pool aastat olnud umbes kolmandiku madalam tegelikest tootmiskuludest. See ongi kodumaise tootmise tõsise löögi alla pannud. Kahjuks pole meie seakasvatajate hinda kujundavalt Saksamaa börsilt häid uudiseid tulnud. Sealiha kokkuostuhind püsis ka viimasel nädalal väga madalal tasemel 1,20 eurot/kg. Selline hinnatase on turul olnud sisuliselt juba möödunud aasta augustist alates.
Kuna probleem on laiem Eesti seakasvatusest, siis üha häälekamalt arutatakse küsimust ka Euroopa Liidu tasandil. Nii nõudis näiteks Euroopa Parlamendi põllumajanduskomisjoni juht Norbert Lins Euroopa Komisjonilt sekkumist ja leevendusmeetmeid seakasvatussektorile. Arutelu all on võimalus rakendada sealihasektoris eraladustamise võimalust, mis annaks võimaluse üleliigse sealiha ladustamiseks ning parema turutasakaalu saavutamiseks. Eestis pole seda meedet üldiselt kasutatud, kuid eraladustamise rakendamine suuremates riikides mõjutaks positiivselt ka meie tootjaid.
Üha suureneva surve alla on sealihaturg ja hinnad sattunud mitmetes Euroopa Liidu riikides, mis on tähendanud sigade kokkuostuhinna langust. Erandiks on Hispaania ja Prantsusmaa, kus hinnad on püsinud muutumatuna. Ühe põhjusena nähakse COVID viiruse omikroni tüve laialdast levikut, mis põhjustab ebakindlust ja piiriüleseid probleeme. Viiruse levik on viinud lihatööstuste ja tapamajade töötajate haigestumiseni ja tekitanud tööjõupuuduse. Paraku on ka sigade Aafrika katk jõudnud juba Itaaliasse, mis tekitab paratamatult sealihaturul ja sealihaga kauplemisel uusi piiranguid ja probleeme.
Eesti valitsus on otsustanud meie seakasvatust erakorraliselt toetada. Toetuste väljamaksmisega alustatid 24. jaanuaril ja sealihatootjatele on eelarves ette nähtud üle 2,4 miljoni euro. See toob kindlasti mõningast leevendust, kuid praeguses olukorras vajab seakasvatus hädasti hinnatõusu, et tootmine saaks jätkusuutlik olla. Osad seakasvatajad on juba kriisile kahjuks alla vandunud. Nii tuli teade, et seakasvatusega teeb lõpparve tuntud seakasvataja Haameri talu Põlvamaal.
Tarbijatena saame kodumaise seakasvatuse olukorra leevendamiseks oma panuse anda kodumaist sealiha eelistades, kuigi ahvatlus odavama importliha järele haarata võib praeguse pöörase üldiselt kiire hinnatõusu olukorras olla suur.
