Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees Sivar Irval rääkis mille üle ta enim südant valutab ja kuhu võiks Eesti põllumajandus areneda.
Riigikogu valimised on värskelt seljataga ja toimuvad valitsuse moodustamiseks koalitsiooni kõnelused. Milliste mõtetega jälgid läbirääkimiste protsessi?
Ma usun, et kõik Koja liikmed jälgivad neid läbirääkimisi huviga. Minu mõtted on peatunud kahel sõnal: toit ja puit. Need on suured teemad, millega koda igapäevaselt tegeleb. Toitu ja söömist võiks vaadata näiteks läbi meediamaailma – Eestis elab ca 1,3 miljonit inimest, kes söövad kolm korda päevas, mis teeb igal päeval ca neli miljonit klikki. Ja mul on selline tunne, et ükski partei ei ole seda mastaapi suutnud enda jaoks lahti hammustada. Põllumajandusest rääkimine ei taandu ainult maal elavete inimeste vajaduste peale, sööme ju kõik ja iga päev.
Kas sulle ei tundu, et vahepealne aeg, enne kriise, kuidagi devalveeris toidu väärtuse, toit oli nii kättesaadav ja nii enesestmõistetav, et tema väärtus hakkas kaduma?
Jah, täitsa nõus, ühtepidi on see loogiline, tarbija ju tahabki kõike saada odavamalt aga samas kvaliteetsemalt, kuid need kaks asja tegelikult omavahel kokku ei lähe. Teine probleem on ilmselt selles, et toidu väärtus on kuidagi ära kadunud, sest poest on kõike saada, millestki pole puudu ja kõike võetakse nii enesestmõistetavalt ning ei mõelda sellele, kust meile toit tuleb.
Kui ma vaatan milline on näiteks joogipiima hind poes ja siis lähed kaks riiulit edasi ja vaatad imporditud vee hinda, mis maksab rohkem, kui liiter piima, siis tundub, et midagi on nagu korrast ära. Meie ju teame, millist vaeva ja hoolt ning investeeringuid on piima tootmiseks teha vaja.
Kliimaküsimused on täna väga tähtsad. Selles valguses on tõusnud oluliseks teemaks toidu lühike tarneahel, mis viib meid kohe toidujulgeolekuni. Kaks hiljutist kriisi: Covid ja täiemahuline sõda Ukrainas on ju väga ilmekalt tõestanud, kuidas tarneahelad võivad hetkega katkeda. Oli olukordi, kus teatud riigid panid piiri kinni, mingid riigid piirasid osade toodete eksporti. Ukraina sõja ajal katkes mingiks ajaks vilja ja loomasöötade väljavedu Ukrainast. Kui me nende asjade peale täna ei mõtle ning ei taga oma rahva varustamist kohaliku toiduga, siis võime olla ühel hetkel väga suures hädas.
Miks sa tõstsid kõikidest teemadest esile just need: toit ja puit?
Eesti maismaast on umbes üks miljon hektarit koos rohumaadega kasutusel põllumajanduses ja üle kahe miljoni hektari metsa all. See on ca seitsekümmend protsenti kogu meie riigi pindalast, mis ongi meie Eesti rikkus. Täna räägitakse aina enam ringbiomajandusest ja biotehnoloogiatest, mis on suurepärane võimalus Eestile – ringbiomajandus võiks olla Eesti Nokia!
Lisaks on meil suur puhta vee ressurss. Mitmetes riikides on täna juba suur veeprobleem, kus pinnad jäävad tootmisest välja lihtsalt sellepärast, et pole vett taimede kasvamiseks. Eesti on väga heas piirkonnas nii toidutootmise kui biotehnoloogiate arendamiseks. Kui numbrite juurde tulla, siis rahvusvaheline konsultatsioonifirma McKinsey uuring ütleb, et biotehnoloogiate rakendamise otsene majanduslik mõju kogu maailmas järgmise kümne-kahekümne aasta jooksul on kuni neli triljonit eurot aastas, mis annab umbes viis protsenti kogu maailma SKP-st. See on väga suur võimalus ka Eestile, kuna meil on olemas vajalikud ressursid. Kuid meil on vaja investeeringuid teha, et kõrgemat lisandväärtust saada, mitte lihtsalt toorainet eksportida.
Millisena sa näed Eesti julgeoleku küsimusi?
Julgeolek algab energiast, aga ma ei mõtle siinkohal mitte naftat ega gaasi, vaid tooks mängu mõiste toiduenergia. Eestlane ütleb ju ka: „tühi kott ei seisa püsti“. Nüüd jõuamegi sinna, et me peame suutma ise oma rahva ära toita. Ja siinkohal tasub rõhutada fakti, et Eesti toit on Euroopa Liidus hinnatud üheks puhtamaks, mis on väga suur väärtus, mille on loonud Eesti põllumehed ja toidutööstus käsikäes. Saavutatut taset tuleb hoida ja teadlikult arendada.
Me peame arvestama sellega, et me oleme osa väga avatud majandusega Euroopa Liidust. Siin tulevad mängu ka riikide valitsused, poliitikud, kes teevad otsuseid ja kõik need otsused mõjutavad oluliselt omakorda nii põllumehi kui toidutootjaid ning metsa majandajaid.
Peamised põllumajandusettevõtjad ja toidutootjad peaks arvama riiklikult elutähtsate teenuste osutajate hulka, mis on siiamaani tegemata. Valitsus peaks suurendama riiklikku tellimust kohalikule põllumajandustoodangule ja seda just strateegilise toiduvaru tootmiseks ja säilitamiseks. Varude loomisel peaksime eelistama kohaliku toitu, meil ei ole vaja banaane ja pähkleid, meil on toidu tootmine Eestis väga kõrgel tasemel. Selleks, et tagada elementaarsena tunduv toiduga varustatus, peame suutma säilitada maamajanduse ja jätkusuutliku elu maal.
Millisena näed maaelu arengut?
Arvan, et väga oluline teema, millega tuleks tegeleda on ääremaastumise pidurdamine. Elanikkonna paiknemine riigis tuleb läbi mõelda ja ellu viia strateegiliselt ja seda ka julgeoleku strateegiliselt. Ääremaastumine on tõsine ja oluline julgeoleku küsimus, mille pidurdamine vajab tegutsemist nüüd ja kohe!
Nii maaelu kui ka biomajanduse valdkondade arendamine vajab väga pikaajalist visiooni ja terviklikku strateegilist lähenemist ja ka stabiilseid poliitilisi raamtingimusi ehk nagu ütleks Eesti 200: „pikka plaani on vaja“. Sellepärast, et tootmine meie sektorites on väga pika tsükliga ja ka investeeringud on päris suured. Selleks, et oleks mingigi kindlus jätkata investeeringuid, ongi vaja pikka plaani ja kindlust ettevõtjatele. Uus põllumajanduspoliitika periood, kõik need rohestamisest tulenevad nõuded ja tegevused, neid on kümneid tuhandeid lehekülge tekste. Ma ei tea täna kedagi, kes hoomaks, mis täpselt toimuma hakkab.
Me võime küll öelda, et ei tohi kasutada taimekaitsevahendeid, aga kui see maksab meile kätte selles, et me saame põldudelt kordades vähem saaki?
Eks nii ongi, see on väärt küsimus, meile ei tohi tekitada olukorda, kus me ennast roheliseks nälgime. Rohepööre on Euroopa Liidu uus majanduskasvu plaan, kuid seda ellu viies tuleb säilitada ka kaine mõistus ja ka tänased majandused, eriti põllumajandus, mis tagab inimestele toidu.
Kui konkurentsivõimeline on Eesti toit ja põllumajandussektor?
Toon ühe näite: mõned päevad tagasi oli meil rahvusvaheline naistepäev ja seoses sellega oli minu arust päris kentsakas uudis, et Eesti lillekasvatajad tellisid Soomest sadu tuhandeid tulpe Eestis müügiks. Kui me nüüd võrdleme Soome ja Eesti arengut ja palkasid, siis oli päris kummaline lugu, et täna on Soomes tulpe odavam kasvatada kui Eestis. Ka see on mingi märk Eesti põllumajanduse konkurentsivõimest, tõsi küll ühe sektori põhjal. Toon ka teise näite siia, mis on samuti seotud Soomega. Prisma tegi ostukorvi maksumuse hinnauuringu Helsingis ja Eestis ja siis oh imet, tuli välja, et Eestis on Prisma ostukorv kallim. Palgavahet vast ei pea hakkama siinkohal selgitama. Midagi on kuskil nihu läinud, selline olukord ei saa ega tohi niimoodi jätkuda.
Meil on muidugi ka konkurentsivõimelisemaid põllumajandussektoreid aga on selge, et Ukraina sõjast tulenevate mõjudega on siiski paljud pihta saanud. Sisendite hinnatõus on olnud väga suur ja jätkuvalt on majandusolukord ebastabiilne. Me ei saa eeldada, et kui üks päev sõda lõppeb, siis kõik on koheselt korras on. Nende mõjudega peame me veel päris tükk aega arvestama.
Kust peaks toidu ja põllumajandussaaduste konkurentsivõimet tõstma hakkama? See tulpide näide on üsna nutune.
Tulpide näide on kurioosne tõesti. See näide taandub ühele väga lihtsale asjale – toetusele ja sellest tulenevale ebavõrdsele konkurentsiolukorrale. Selleks, et konkurentsivõimet hinnata, tuleb vaadata sektori sisse, kus olukord on päris erinev. Kui suures pildis vaadata, on tegelikult meie piimandussektor väga heal tasemel ka maailma mõistes. Puudu on lisandväärtuse andmisest toodetele. Mina arvan, et järgmine samm peaks olema – nüüd kui meie farmid on enamasti heal tasemel – toiduainetööstuste arendamine, et nad suudaks teha rohkem tootearendust, innovatsiooni ja kasvatada ekspordivõimekust. See ei ole üldse lihtne aga mis muu tee meil on? Näiteks ka teravilja toodame me palju rohkem, kui ise tarbime. Seal on sama teema, selle asemel, et vilja eksportida, võiks kõrgema väärtusega tooteid teha ja siis palju suurema väärtusega eksportida. Kui sa lähed poodi, vaatad, mis maksab pakk Kellogs’i krõbinaid ja mõtled, mis maksab see võrreldes teravilja kiloga, siis vahe on meeletult suur.
Toimub valglinnastumine ja aina rohkem kaob väärtuslikku põllumaad, kuidas sa seda kommenteerid?
Meil on kasutada lapike maad, millelt tahame kogu aeg ühe rohkem saada. Toitu toota, metsa majandada, ning ka metsa kaitsta, neljarealisi teid ehitada, üha rohkem on vaja elamumaad ning ka maad tööstusparkide arendamiseks. Rajame päikese- ja tuuleparke, ja nii edasi ja nii edasi. Maale on tekkinud meeletu konkurents, mis tõenäoliselt ei vähene kuidagi. Söömata me ei saa ja seetõttu on vaja vääruslikku põllumaad siiski toidu tootmiseks säilitada.
Mis on need asjad, mille üle Sa koja nõukogu esimehena rõõmu tunned?
Hea meel on selle üle, et elame Eestis, kus on puhas keskkond, puhas ja kvaliteetne toit, mille annavad meile meie enda põllumehed ja toidutööstused. Hea meel on hästi arenenud piimandussektori üle, mis on Eesti põllumajanduse lipulaev.
Nüüd on küsimus selles, et kuidas seda kõike hoida ja jätkusuutlikult edasi arendada. Ma arvan jätkuvalt, et ringbiomajandus on väga-väga suur šanss meie riigile. Meil tuleb väärindada neid ressursse, mis meil on. Nende küsimuste ees silmi kinni panna ei ole otstarbekas ega kuidagi mõistlik. Mina usun küll, et see võib olla meie Nokia, mida president Meri kunagi otsis ja mis on meil kogu aeg siinsamas olnud, kuid millest me pole lihtsalt hästi aru saanud.
Sivar Irvalit intervjueeris Juuli Nemvalts.
