Meie Leib.
Igas Mõttes.

KSENJA BALTA

KERGEJÕUSTIKLANE

JAAGUP KREEM

PEREISA JA MUUSIK

KAJA PIIRFELDT

AASTA PÕLLUMEES

Meie leib

Rukkileib on eestlasi toitnud vähemalt kümme sajandit, kerkides meie rahvustoiduks ja kindlaks osaks eestlase identiteedist. Ega asjata nimetata pea kõiki teisi toite leivakõrvaseks.

Leib on Eestis aja jooksul põhjusega kujunenud lausa toidu ja elatise sümboliks. Rukkileiva tähtsust kirjeldavad laialt levinud väljendid: „leib on laual”, „leibkond“, „ühes leivas olema”, „leiba teenima”, „leivaisa”, „aastane leib”, „prii leib”, „leivakõrvane”, „must töö, aga magus leib”, „läheb nagu leiba”, „jätku leiba“.

Eestis tuli rukkileib odraleiva asemele tõenäoliselt teise aastatuhande alguses, kui rukkikasvatamine hakkas hoogu võtma. Sellest alates sai eestlaste leivaks must leib – rukkileib. Rukis osutus meie ilmastikus kõige vastupidavamaks ja korralikuma saagikusega viljakultuuriks. Nii polegi imestada, et just rukkist on saanud meil sajanditeks põhiline teraviljakultuur ja leivavili.

Tänapäevaga võrreldes söödi sadakond aastat tagasi leiba siiski palju rohkem. Eesti talupoeg sai leivast üle poole päevasest energiavajadusest, samuti põhilise osa elutähtsatest toitainetest. Söömaaja alguses soovib eestlane „Jätku leiba!”. Soovil „Jätku leiba!” on sügav sisu – leiba oli vähe, see tuli raske tööga ja seda austati ning sooviti, et leib ei lõpeks kunagi otsa.

Rukkileivast on võimatu tüdineda. Kindlasti olete tundnud, kui maitsev see on, kui olete pikemat aega kodunt eemal viibinud. Ja kui kodumaalt tulijatelt midagi üldse soovitakse, siis see on just leib.

Erinevalt nisust sisaldab rukis rohkem looduslikku suhkrut. Kuumutamisel suhkur tumeneb ja sellega laotakse alus rukkileiva imelisele värvile. Kuna rukkitärklis lahustub madalal temperatuuril, poeb sellega seotud veest suur osa leiva sisse ja nõnda ei jää see üksnes tume, vaid ka mõnusalt kleepuv ja tüse. Just selline, nagu armastame.

Musta leiba pole sugugi laialt saada, sest maailma teraviljasaagist moodustab rukis vaid 1,5%. Saame olla eriliselt õnnelikud, sest Eestis sirgub kvaliteetne leivavili suurepäraselt. Eesti rehetaredes kuivatatud ja haigustest vaba rukis oli juba omal ajal lõunapoolsetes riikides nõutud kaup.

Eestlasele on oma leib tähendanud iseseisvust ja toimetulekut. Vanasõnagi ütleb ju, et kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Eks me taha ikka oma laulu laulda! Nii on meil Eestis iseloomulikud avarad maastikud, kus toimekad töölised koguvad kokku kuldse ja tervisliku saagi.

Rukkileib on tähtis!

Rukkileivas on rohkelt kasulikke toitaineid, mida ülejäänud toidus napib. Leivas sisalduvad kiudained aitavad kaotada liigset kolesterooli ja nõnda väheneb risk haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse. Niisiis kaitseb leib südant, aga toimib teadusuuringute järgi lisaks ka antidepressandina. Kasulik oleks iga päev süüa umbes 200 grammi leiba, sest rukis sisaldab rohkelt vajalikke aineid ja vitamiine. Jätku leiba!

Leivast saame parasjagu kiudaineid, mis kiirendavad seedimist ja aitavad ära hoida kõhukinnisust. Nimelt seovad kiudained soolestikus leiduvaid kahjulikke aineid ja viivad neid organismist välja ning vähendavad sedasi riski haigestuda jämesoolevähki.
Rukkileib on aeglane süsivesikute allikas, see tähendab, et leiva söömisel püsib veresuhkru tase tasakaalukana pika aja jooksul. Leib on parim veresuhkru normis hoidja.
Aeglaselt imenduvad süsivesikud tekitavad pikaks ajaks täiskõhutunde, mistõttu aitab leivasöömine vähendada kehakaalu tõusu ja II tüübi diabeedi teket.
Rukkileivas on täisväärtuslikke taimseid valke, mis kuuluvad elutähtsate ensüümide ja fermentide koosseisu ja reguleerivad meie ainevahetust.
Leib sisaldab rasvhappeid, mis annavad energiat ja on vajalikud rasvlahustuvate vitamiinide A, D ja E omastamiseks. Need on kasulikud luustikule, hammastele, juustele, nahale ja veresoontele.
E-vitamiin on tugev antioksüdant ja aitab ära hoida vähkkasvajate teket.
Täisterarukkileib on vees lahustuvate B-rühma vitamiinide allikas. Neid vitamiine vajavad meie närvisüsteem ja nahk.
Rukkileivas on mineraalaineid, mis on asendamatud organismi ainevahetuses. Selle kaudu mõjutavad nad meie närvisüsteemi, lihaseid, südame-veresoonkonda ning luustikku ja toetavad immuunsüsteemi. Rukkileib on fosfori, magneesiumi, tsingi, seleeni, kaltsiumi, kaaliumi ja raua allikas. Kusjuures vereloomeks vajalikku rauda on rukkijahus isegi rohkem kui lahjas loomalihas.

 

Allikad: Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, leivatootjad

Traditsioon, mida hoida

Statistika näitab, et sööme rukkileiba kordades vähem kui meie vanaemad ja vanaisad. Veel esimese Eesti Vabariigi ajal sõi eestlane arvestuslikult 700 grammi leiba päevas. Praegu on kogus taandunud 70 grammile. Tervislik oleks süüa aga umbes 200 grammi leiba päevas.

Pikka aega ehk kuni 1940. aastani oli Eestis peamiseks teraviljaliigiks rukis, olles hinnatud kvaliteetse leivaviljana ka mitmetes teistes riikides. Eesti põldudel kasvav kvaliteetne rukis on puhta toorainena rahvusvaheliselt jätkuvalt kõrgelt hinnatud.

Eesti ja maailma rukkiaretuse suurmees oli Sangaste mõisa omanik krahv Friedrich Georg Magnus von Berg. Uuendusmeelne mees valis järjekindlalt välja paremaid rukkisorte ja ristas neid sisse toodud teraviljadega. Aastal 1875 tuli oodatud tulemus – talvekindel ja suure teraga „Sangaste”. See on senini kõige rohkem külvatud ja lõigatud rukkisort Eestis, kuid ka vanim kasvatatav aretussort Euroopas.

Viimastel aastatel on Eestis rukki pind püsinud 10 000-20 000 hektari juures. Mõnel aastal külvame rukist rohkem, mõnel aastal on kasvupinda veidi vähem, aga üks on selge – saame oma viljapõldude ja pikkade traditsioonide üle suurt uhkust tunda ning oma kultuurilugu aina edasi pärandada.

Toidukool

Vaata Toidukooli klippe ja saa rohkem rukkileivast teada.

AJALOOTUND

VAATA

ÜHISKONNAÕPETUS

VAATA

BIOLOOGIA

VAATA

Turuarendustoetuse abiga rahastatud tegevus