3. märtsil toimus Tartu Ülikooli raamatukogus Eestimaa Looduse Fondi korraldusel rahvusvaheline keskkonnahoidliku põllumajanduse seminar. Seminari põhiteemadeks olid ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) järgmise perioodi muudatused seoses keskkonnahoidliku põllumajanduse arendamisega.
Seminaril osalenud keskkonnaeksperdid rõhutasid vajadust ühise põllumajanduspoliitika toetusmeetmete muutmiseks uuel perioodil. Mitmetes sõnavõttudes leiti, et tänased otsetoetused pole sobilikud põllumajandusega seotud keskkonnaküsimuste lahendamiseks. Eelkõige tunti muret põllumajanduse intensiivistumise ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise pärast. Leiti, et põllumajandustoetused peaksid olema paremini suunatud.
Seminari lõpus toimunud plenaardiskussioonil osalenud Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus rõhutas oma sõnavõtus, et Euroopa Liidus põllumajandusele kehtivad keskkonnanõuded on maailma kõige rangemad. Täiendavate keskkonnanõuete kehtestamisel võib tekkida oht, et suureneb toiduainete ja põllumajandusliku tooraine import kolmandatest riikidest (eriti kaubanduse liberaliseerimise valguses). Sõrmus rõhutas, et Eesti põllumehed osalevad juba täna mitmetes keskkonnasõbraliku põllumajanduse programmides ja panustavad oma tegevuse kaudu keskkonnahoidu. Kui keskmiselt läheb Euroopa Liidus vaid 20% vahenditest maaelu arengu toetamiseks, siis Eestis suunatakse maaelu arengu meetmeteks pool ÜPP eelarvest. Maaelu arengukava vahenditest omakorda ligi 40% kulub keskkonnameetmetele. 2000 põllumeest on liitunud keskkonnasõbraliku majandamise skeemiga. Kokku majandatakse Eestis keskkonnasõbraliku tootmise nõudeid järgides 450 000 hektarit ehk ca pool kasutatavast põllumajandusmaast. Mahepõllumajandusliku maa pindala ulatub 10%ni, Eesti on selle näitaja poolest EL liikmesriikide esirinnas. Lisaks keskkonnahoiu meetmetele aitavad ka viimaste aastate jooksul Eesti põllumajandusse tehtud investeeringud kaasa keskkonnakaitsele (säästlikumad tehnoloogiad, uued laudad, investeeringud sõnnikumajandusse jne).
Seminaril toimus elav arutelu avalike hüvede teemal. Rootsi looduskaitsjate esindaja oli kindlal veendumusel, et toidujulgeolek ei kuulu avalike hüvede hulka. EPKK esindaja leidis, et ka toidujulgeolek on üks osa avalikust hüvest. Toidu tootmist ja keskkonnakaitset ei saa omavahel lahutada. Ühiskonna ja põllumeeste jaoks on oluline toetada nö aktiivset põllumajandust, st et maade harimisel ja hooldamisel on üldjuhul lisaks keskkonnakaitsele oluline ka toidutoomise aspekt. Lõpuks jõuti tõdemusele, et säästlik ja kindlas kvaliteedis toidutootmine pakub ühiskonnale avalikke hüvesid, samuti muutub toidujulgeolek oluliseks kriiside ja katastroofide tingimustes.
Oluliseks teemaks kujunes seminaril põllumajandustootmise suur sõltuvus fossiilsetest kütustest. Uusi ettepanekuid selle probleemi lahendamiseks välja ei pakutud. Reservatsioonidega suhtuti biokütuste kasutamisse (suurenev konkurents põllumajandusmaale ja biokütuste tootmise energiatõhusus). EPKK juhataja Roomet Sõrmus uskus, et kui käesoleval perioodil on Eesti põllumehed oma põhitähelepanu pööranud tootmisbaasi uuendamisse, siis uuel eelarveperioodil avaneb võimalus rohkem tegeleda bioenergeetika arendamisega. Eelkõige leitakse loodetavasti võimalusi põllumajanduslike kõrvalsaaduste ja jäätmete paremaks kasutamiseks energiatootmises. Täna on selle valdkonna arengut pärssinud lisaks investeeringuteks vajalike rahaliste vahendite nappusele ka fossiilsete energiakandjate konkurentsivõimelisem hind.
Euroopa põllumeeste organisatsioon COPA on väljendanud suurt muret seoses kavadega karmistada EL põllumajanduse keskkonnanõudeid. Samas on COPA teinud ettepaneku, et EL tasemel kinnitatakse nn „roheliste meetmete“ nimekiri, mille hulgast liikmesriigid saavad vastavalt oma piirkonna eripäradele valida 1-2 keskkonnasõbralikku meedet (nt viljavaheldus, maa sööti jätmine, talvine taimkate, põlluribad jne), mida otsetoetuste saamiseks tuleb kohustuslikult rakendada.
Rohkem infot seminari kohta leiab Eestimaa Looduse Fondi kodulehelt
