Maaülikool on olnud ajast aega rohelise mõtteviisiga. Viimastel aastatel on see, nagu meie uus tekkelgi, muutumas tumeroheliseks, justkui üleväetatud taimede lehed. Selle tulemusel on meedias üha enam levima hakanud põhimõte: ainult maheviljelus tagab jätkusuutlikkuse, hoiab keskkonda ja annab meile tervisliku toidu. Mis on siis juhtunud, et tavatootmisest saadud saaki enam ei hinnata ja arvatakse, et isegi mineraalväetised vähendavad toidu tervislikkust? Põhjusi on mitu.
Esiteks, kadunud on agronoomi ameti õige tähendus ja tähtsus. Varem õpetati spetsialiste, kes olid võimelised tagama ja juhtima jätkusuutlikku tootmist. Eesti taasiseseisvumisel levis aga arusaam, et varem olnu enam ei sobi. Põllumeesteks said pärijad ja marjakasvatajateks nii postiljonid kui kunstnikud – inimesed, kel puudusid teadmised ja side maaga. Aiandustootmine oli nende jaoks ainult raha teenimine. Teadmatusest tulenes aga maa ja väetiste ning taimekaitsevahendite ebaõige kasutamine.
Muide, väga edukateks aednikeks osutusid insenerid, kel on süsteemne ja loogiline mõtlemine. On ju aianduski süsteem – muld, õhk, vesi, päike, taim ja inimene ning poliitika koos turuga. Edukakas aianduseks on vaja tunda ja osata juhtida kogu süsteemi!
Teiseks põhjuseks on (odava) importtoodangu suur osatähtsus, mis on meie liberaalse majanduspoliitika tulemus. Palju on räägitud, et erinevate toetussüsteemide tõttu ei saa võrrelda meie tootmist EL-i teiste riikidega, kuid see ei jõua ikka avalikkuse teadvuseni. Kuidas siis püsida hindadega konkurentsis? Otsitakse omahinna vähendamise võimalusi. Mahemärk on andnud ühe võimaluse, et toota kulukamalt ja küsida ka kõrgemat hinda.
Kolmandaks põhjuseks on valede arusaamade kiire levimine, seejuures kipub hilisemal selgitusel olema väiksem mõju. Näiteks halvustatakse kunstväetiste kasutamist. Taime jaoks ei ole vahet, kas lämmastik saadakse mineraalväetisest või sõnnikust, kusjuures nii loodusele kui ka taimele võivad mõlemad vale kasutamise korral teha ühtemoodi kahju. Levinud on aga arvamus, et sõnnikuga väetamisel saame tervislikuma toote!
Õige väetamine vajab matemaatikat, mis põhineb mulla ja taime vajadustel, ka sõnniku kasutamise puhul. Mullaviljakuse säilitamine ja orgaaniliste väetiste kasutamine on ette nähtud ka tavatootmises, erinevus seisneb selles, et maheviljeluses on eesmärgiks kasutada taastuvaid (taimsed või loomsed) materjale.
Seega ka tavatootmine arvestab loodust ja inimesi ning toidu tervislikkust. Meil on õnn elada Eestimaal, kus ei kasutata nii palju taimekaitsekemikaale kui lõunapoolsemates riikides. Kui ka on tehtud vigu, ei tasu neid üldistada kogu tavatootmisele ja tuua välja ainuõige tootmisviisina mahedat.
Seega säilitagem vana talupojatarkust, mis põhineb teadmistel, kogemustel ja looduse austamisel. Propageerigem kodumaist toitu, sest selle tootmine ja tarbimine hoiab alles meie looduse ja elu maal.
Allikas: ajaleht Maaülikool. Artikli autor Kadri Karp on Eesti Maaülikooli aianduse professor.
