Jaak Läänemets: taime tervis vajab hoolt.
Jaak Läänmetes sai 1981. aastal Eesti Põllumajandusakadeemiast agronoomi diplomi ja on eri ameteid pidades põllumajandusega sellest ajast peale tegelenud. 1992. aastast eraettevõtja ehk talupidaja ning tegeleb teraviljakasvatuse ja seemnetootmisega, viimasel neljal aastal ka piimatootmisega. 2002. aastal pärjati Aasta Põllumehe tiitliga.
Sordiaretusega on tegeletud enam kui sada aastat, sest nii öelda looduslikest esivanematest aretatud taimed annavad rohkem saaki ja aitavad seega toita rohkem inimesi. Kahjuks ei suuda need taimed aga umbrohuga konkureerida ning põllumeestel tuleb neile luua niivõrd-kuivõrd puhas kasvukeskkond. Selleks kasutatakse keemilist umbrohutõrjet ehk herbitsiide. „Umbrohutõrjet teevad kõik põllumehed, selleta pole võimalik tänapäeval taimekasvatusega tegeleda,“ ütles pea 40 aastat põllumehena tegutsenud Jaak Läänemets.
Umbrohutõrje järel on teiseks oluliseks sammuks kahjuritega võitlemine. „Omal ajal oli põldudel väga palju kahjureid, kes hävitasid suure osa saagist. Selleks, et taimi kaitsta putukate massilise rüüste eest, kasutame putukamürki ehk insektitsiide,“ selgitas Läänemets. Lisaks kasutatakse Eestis umbes 1980. aastate keskpaigust fungitsiide, millega tõrjutakse taimede seenhaigusi.
Turule tuleb järjest rohkem uusi sorte ja need vajavad Läänemetsa sõnul poputamist. Tema arvates on taimed ja inimesed mõneti sarnased: „See, mida me põllul taimedega teema on olemuselt sama, kui inimesed ostavad apteegist aspiriini või paratsetamooli ning seda haiguste raviks söövad. Me ikkagi hoolitseme nende vahenditega selle eest, et kasvav taim oleks täisväärtuslik ja terve.“
See on ka põhjus, miks Läänemetsa hinnangul ei peaks inimesed taimekaitsevahendeid pelgama. „Kes näiteks tahaks haige looma liha või piima tarbida? Taimedega on sama lugu. Kes tahaks süüa leiba, mis on valmistatud sellistest teradest, mis on nakatunud seenhaigustega ja võivad tervisele ohtlikud olla?“ uuris põllumees ning lisas, et just selle vältimiseks pestitsiide kasutataksegi.
Läänemets selgitas, et aasta aastalt muutuvad pestitsiidide kasutamise nõuded aina rangemaks ja samaaegselt muutuvad vahendid ise leebemaks. “Päris huupi ja igaks juhuks põllule mingeid aineid ei levitata ja „taimi mürgitata“. See pole mõistlik nii keskkondlikust kui majanduslikust aspektist,“ ütles ta.
Kogenud põllumees ei usu, et taimekaitsevahenditest oleks võimalik jäädavalt loobuda: „Ma olen üsna veendunud selles, et kui inimene on juba korra loomulikku looduskeskkonda sekkunud ja asunud seda reguleerima, siis sellest päeva pealt loobumine viiks meid katastroofini, mitte ei taastaks seda looduslikku keskkonda, mis oli sada aastat tagasi. Sellest võiksid kõik inimesed ühtmoodi aru saada.“
Foto: Meelika Sander-Sõrmus, Põllumajandus.ee
