5. aprillil andis Maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban EPKK põllumajanduse grupi juhatusele ülevaate uue rahastusperioodi ÜPP strateegiakava koostamise ettevalmistustest.
“Uuel perioodil on meil 1,3 miljardit eurot kasutada otsetoetusteks. See on 30% rohkem, kui oli sel perioodil. Nii otsetoetuste kui maaelutoetuste puhul ELi tasandil on mitmeid asju ettekirjutatud, samuti ei ole need protsendid n-ö kivisse raiutud, ehk tuleb veel muutusi, seda just noorte toetamise osas ja ökokavade puhul, kus alles arutelud käivad,” sõnas Gorban. “Hetkel on plaanitud nii, et vähemalt 20% esimesest sambast tuleks kasutada ökokavadeks ja kuni 15 % seotud toetusteks ja vähemalt 2% noorte toetuseks ja baasmakse osas saame me opereerida ise.”
Maaelutoetuste osas sõnas Gorban, et eelmisel perioodil oli meil II sambas Euroopa Liidu poolt 720-730 miljonit eurot, siis uuel perioodil on 700 miljonit eurot ja siin tasub vaadata ka n-ö üleminekuperioodi 2021/2022 ja võrrelda seda järgnevate aastatega, need mahud on päris suure erinevusega. “Üleminekuperioodil on meil tunduvalt rohkem II samba vahendeid kasutada kui on järgneval perioodil, see tuleneb sellest, et üleminekuperioodiks eraldati ELi taastekava raha üle 60 miljoni euro,” selgitas Gorban ja lisas, et alates aastast 2023 on päris palju keerulisi otsustuskohti seda rahastusplaani vaadates. Joonisel toodud summad kajastavad vaid Euroopa Liidu poolset panust, millele lisandub Eesti poolne kaasrahastus.
Ka ütles ta, et Eesti riigi kaasfinantseerimise osas ei saa veel hetkel prognoose anda. “Keskmisena peaks riigi osalus kasvama kuna me oleme üleminekupiirkonnast välja kasvanud ja meie SKP on üle 75% ELi keskmisest. Suurusjärk 40% peab Eesti osa edaspidi olema. Ka sammaste vahel on tulevikus võimalik raha ümber tõsta,” sõnas ta.
Enim raha läheb keskkonnameetmele – 30%. “Siin on Euroopa Komisjon andnud soovitused, et need meetmed peavad tõhustama sektori konkurentsi- ja vastupanuvõimet, parandama juurdepääsu rahastamisele, seda olemasolevate finantsinstrumentide ülevaatamise ning finantsteadmiste andmise teel ning parandama põllumajandustootjate positsiooni toiduainete tarneahelas,” rääkis Gorban.
Kõige mahukam osa soovitusi puudutab keskkonnahoidu, kus on näiteks oluline see, et tagataks toitainete majandamise parandamine (nt. agro-ökoloogia praktikate ja täppisviljeluse rakendamine), vähendataks loomakasvatuses loomade seedesüsteemist pärinevaid KHG emissioone ning ka tagataks turvasmuldade piisav kaitse. Komisjon soovitab ka läbi ÜPP strateegiakava rakendada ülestöötatud metsa õigeaegset taastamist. Maapiirkondade sotsiaal-majandusliku olukorra all toob komisjon välja, et meie loomade heaolu eesmärgid peaks olema ambitsioonikamad, seda just sea- ja linnukasvatuses.
Ühe märkusena tooks veel välja, et uuel perioodil saab toetamissobilikuks ka lupjamine, kuid seda saab ilmselt toetada kombinatsioonis mingite muude tegevustega.
Ka keskkonnatoetuste arhitektuur on muutumas, seda näete allolevalt jooniselt:
Marko Gorban kutsus kaasa mõtlema ka järgmistele küsimustele:
Keskkonnatoetused – Millised on täna kõige olulisemad keskkonna väljakutsed, mida on vaja läbi keskkonnatoetuste adresseerida ja kas väljapakutud sekkumistega suudetakse kõige olulisemad probleemid lahendada?
Ökokavad – Kuidas kasutame ökokavasid, et otsetoetused jõuaks tegeliku põllumeheni ja milliste tegevuste puhul saavutame mõju pigem ühe-aastaste, milliste puhul pikaajaliste kohustustega?
Täiendav ümberjaotatav sissetulekutoetus jätkusuutlikkuseks – Kas kõik olulised sektorid on seotud toetustega kaetud (piimalehmad, ammlehmad, uted, kitsed, puuvili ja köögivili) ja millistes sektorites on täna ühikumäärad piisavad või kus on vaja veel asi üle vaadata?
Põhiline sissetulekutoetus jätkusuutlikkuseks – Kas eesmärk on toetada tegelikku põllumeest või maaomanikku? Ja mis on optimaalne tasu põllumajandusmaa hooldamise eest?
