6. septembril toimus Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja lihatoimkonna uue koosseisu esimene koosolek, kus valiti uueks esimeheks Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu tegevjuht Vallo Seera, kelle kandidatuuri poolt hääletasid kõik osalenud toimkonna liikmed.
Suurte kogemustega loomakasvataja Vallo Seera ütles loomakasvatussektori hetkeseisu kommenteerides, et täna ollakse olukorras, kus sektori toodang ehk toit on väga nõutud ja kõneainet tekitav ja seda eriti toidujulgeoleku seisukohast lähtuvalt. „Teisalt tajub sektor survet loomakasvatuse vähendamiseks, kasvõi nö „roheliste“ liikumise poolelt. Neilt tuleb surve, et inimesed sööks rohkem mitteloomset toitu – nii oleme olukorras, kus loomakasvatusele avaldatakse kahepoolset survet,“ avas suuremat pilti lihatoimkonna uus juht. „Kui nüüd lisame siia veel karmistuvad keskkonnanõuded, siis peame omale aru andma, et meie veised ja lambad ei ole need, kes maailma hävitavad. Vajalike nõuete täitmine tuleks rakendada selliselt, et see ei hakkaks kägistama meie tootjaid ja mõjutama meie toidulauda,“ muretses ta.
Seera sõnul on samal ajal loomakasvatajad hädas suurenenud kuludega, toodangu kõikuvate müügihindadega ja sellega, et varasematest perioodidest puuduvad varud.
„Oleme sisuliselt elanud kriisist kriisini ja täna loomakasvatajatel varusid, millega halbu aegu üle elada, enam pole. Väga paljud loomakasvatajad, seda just väiksemates pereettevõtetes, on väsinud sellisest töötamisest ja üsna palju on sektoris tegevuse lõpetajaid,“ selgitas Seera. Ta ütles, et väga valusalt mõjutab rohumaadel peetavate loomade pidamist surve maa rendihindadele.
„Kui nüüd arutleda teemal, millised sektorid vajavad erakorralist toetust, siis sektorid, mille toodangu roll on oluline meie igapäevase toidulaua katmisel – sealiha tootmine, piimatooted, linnuliha, veise- ja lambaliha. Need on olulised osad meie toidukorvis,“ loetles Seera. „Oluliseks pean seda, et toetus, olgu see rahaline või mitterahaline, saabuks enne kui tootja on käega löönud ja lõpetab tegevuse või satub väga suurtesse raskustesse,“ rõhutas ta.
Seera tõdes, et paljud otsustajad ei adu, et loomakasvatusettevõtet ei saa panna ajutisele pausile selliselt, et ootame ära kui ajad lähevad paremaks ja elekter, küte ja ning väetised odavamaks. „Loomakasvatusettevõte ja loomad selles vajavad 24/7 hooldamist ja tegelemist. Sigalas ei saa ventilatsiooni välja lülitada, kui elekter on hetkel kallis, või ka lehma lüpsmata ja piima jahutamata jätta,“ tõdes Seera. „Seetõttu näengi lihatoimkonnas praegusel hetkel võimalust ja vajadust ennekõike sektorite esindajatega jõuda kokkuleppele ja arusaamadele, et kõik meie loomakasvatusharud on olulised. Me ei tohiks suhtuda kolleegi kui konkurenti, vaid peaksime suutma koos asju ajada ja terviklikku pilti näha,“ võttis eesmärgid kokku lihatoimkonna juht.
Seera nimetas ühe eesmärgina efektiivsemalt toimivat tõu- ja sordiaretust. „Tõuaretuse eesmärk on toota efektiivsemalt väiksemate kuludega ja seda tuleb silmas pidada, sest paljud ressursid on siiski väga piiratud,“ nentis Seera. „Samas täidaks kestlik toimimine ka loodushoiu eesmärke. Teisalt on oluline, et tarbijad ja riik mõistaks, mida tähendab toiduga varustatuse tagamine. See pole ju ainult loomad laudas ja vili põllul. See kõik on ahelate süsteem, mis peab töötama sünkroonis ja tagama toidu jõudmise tarbijani ja seda hinnaga, mida klient suudab ka maksta,“ kinnitas ta.
Seera lisas, et kasutades professor Mihkel Zilmeri sõnu, siis toidu juures ei saa esitada KAS küsimusi, toitu on vaja alati. „Minu jaoks on üsna ebaloogiline see, kui müüme oma loomad kaugele Eestist välja ja veame sisse liha Uus-Meremaalt, Hispaaniast, Argentiinast jne. Ennekõike peaksime Eesti toodetega katma kodumaise laua,“ ütles Seera.
Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus ütles: “Täna toidutootmise ja põllumajanduse valdkonda vaadates tundub, et kriiside periood on olnud selleks liiga pikk, et sektoris tegutsejad saaksid omal jõul ise sellest välja tulla. Olen igati nõus Vallo Seera seisukohaga, et suudame enda vajaduste eest paremini seista, kui keskendume omavahelisele koostööle ja ei näe sektoris toimetavat ettevõtet konkurendina. Usun, et ühistegevuses on peidus suur ressurss ja siin saab koda olla ettevõtetele selleks partneriks, mida valdkond nii väga vajab.”
