Mida põllumees talvel teeb? Siis kui lumi katab maad ja karud metsas külge keeravad, mõtleb õige põllumees järgmise aasta saagile, teeb põlluplaane ja varub taimekaitsevahendeid. Parimate valikute tegemisel tuleb maaharijatele ja toidukasvatajatele appi Eesti Taimekasvatuse Instituut (ETKI), kus on selgunud taimekaitse pikaajalise programmi raames tehtud resistentsuskatsete tulemused. Maablogis jagab värskeid teadmisi instituudi entomoloog Liina Kann.
Naeri-hiilamardikas (Brassicogethes aenus Fab) on Eestis peamine kahjur, kes rapsi õiepungi närides tekitab suurt kahju. Viimastel aastatel on putukas levinud nii tali- kui ka suvirapsil, kahjustades eriti suvirapsitaimi. 2021. aasta kuumal suvel leidus rapsipõlde, kus kahjurite arvukus oli nii suur, et taimedel kõtru ei moodustunudki.
Insektitsiidiresistentsuseks loetakse kahjurite kohandumist toimeainetega, mille tulemusena nende mõju kahjuritele väheneb. Eristatakse erinevaid toimemehhanisme – ainevahetuslik, toimekoha tundetus jne.
Põllumajandus- ja Toiduameti taimekaitsevahendite registrisse on kantud 14 insektitsiidi, mida saab kasutada naeri-hiilamardika tõrjeks. Neist 13 kuuluvad püretroidide toimeaineklassi ja üks indoksakarbi toimeaineklassi, mille puhul tuleb arvestada, et seda saab kasutada veel ainult 2022. hooajal, pärast seda enam mitte.
ETKI 2021 a. monitooringu raames kogutud proovidele tehtud resistentsuskatsed tuginesid IRACi (Insecticide Resistance Action Committee) protokollidele. Katsete tulemused näitasid, et Eestis esineb insektitsiidiresistentsust mitme toimeaine suhtes. Resistentsuskatsed tehti püretroidide toimeaineklassi kuuluvate lambda-tsühaloriini ja tau-fluvalinaadiga ning indoksakarbiga nii tali- kui ka suvirapsilt kogutud hiilamardika populatsioonidel.
Taliraps
Monitooringu käigus leiti, et talirapsil on Eestis välja kujunenud peamiselt resistentsed ja väga resistentsed naeri-hiilamardika populatsioonid lambda-tsühalotriini suhtes.
Tau-fluvalinaat, mis töötab mitme eri kahjuri vastu, näitab naeri-hiilamardikate suhtes paremat toimet – populatsioonid on peamiselt tundlikud või vaid mõõdukalt resistentsed. Kuid leidus ka üks populatsioon (Põlvamaal), mis oli selle toimeaine suhtes resistentne. Selles piirkonnas on mõistlik vahetada toimeaineid ja vältida korduvat pritsimist sama toimeainega ning samasse toimeaineklassi kuuluvate insektitsiididega. Nii võib õnnestuda piirata tau-fluvalinaadi suhtes vähetundlike populatsioonide levikut ja paljunemist.
Tähendatud on paari populatsiooni, mille tundlikkus indoksakarbi suhtes on vähenenud.
Suviraps
Suvirapsilt korjatud naeri-hiilamardikate tundlikkus on mõnevõrra suurem, kuid sama tendentsi resistentsuse tekkeks näitavad ka neilt korjatud populatsioonid.
Lambda-tsühalotriini suhtes olid resistentsed kõik suvirapsilt kogutud populatsioonid.
Tau-fluvalinaadi suhtes olid kõik populatsioonid tundlikud, seega omab aine väga head mõju naeri-hiilamardikate vastu. Indoksakarb omas suvirapsilt kogutud naeri-hiilamardikate suhtes 100% mõju, olles seega väga tõhus.
Väldi resistentsuse süvenemist
Resistentsuse süvenemise vältimiseks tuleb rakendada integreeritud taimekaitse põhimõtteid:
- kasutama peab õiget viljavaheldust, kus ristõieliste kultuure ei kasvatata tihemini kui 5–6 aasta järel, et hoida kahjurite liigset koloniseerimist;
- eelistada võiks talirüpsi, mille areng on kiirem ning mida seetõttu kahjurid ka vähem kahjustavad;
- valida tasub toimeained, mis veel naeri-hiilamardikatele toimivad, ning kasutada erinevatesse toimeaineklassidesse kuuluvaid insektitsiide.
Resistentsuskatsete tulemused näitavad kokkuvõtlikult, et Eestis esineb insektitsiidiresistentsust. Insektitsiidide vähesuse tõttu tuleb tagada võimalus kasutada tulemusi andvaid toimeaineid lisaks eelolevale hooajale ka edaspidi.
Katsetulemustega saab tutvuda ETKI monitooringulehel.
Allikas: Maaeluministeeriumi maablogi
