Põllumajandustehnika tootja KUHN andis tänavu Prantsusmaal uute mudelite tutvustamisel teada, et kuigi ennustatakse põllumajandussektorile raskeid aegu, on masinapargi tehnikauuendused arvestanud põllumeeste ees seisvate ülesannetega. Uuendused on seotud säästlikuma kütusekulu, ergonoomiliste kabiinisisustuste ja keskkonnahoiust tulenevate nõuetega.
KUHNi müügi- ja turundusdirektor Rolf Schneider ütles, et sektoris on saabumas majanduslikult keerulised ajad. Selles on oma osa toormehindade tõusul, samuti annab tunda valuutakursside mõju ja eriti mõjutab tulemusi Venemaale kehtestatud rahvusvahelised kaubanduspiirangud, aga ka viimase 12 kuu jooksul palju tõusnud intressimäärad. „Kõik see mõjutab otseselt põllumajandustehnika hindu. Kui siia juurde lisada, et viimase paari aasta kriisid on farmide ja talupidamiste sissetulekut vähenenud ja nende kasumlik toimimine on löögi all, siis on tehnikale seatud ootused seda kõrgemad,“ nentis Schneider.
Sektori valukohad
„Teisest küljest on meil toetused, mida makstakse sektori ettevõtetele ja praegu toimub COVID-i järgne taastumine. Kuid me ei saa mööda vaadata Venemaa sõjategevusest Ukrainas – selle mõju on igapäevane ja puudutab paljusid valdkondi. Ühe näitena võime vaadata piimatoodete hinnaindeksi pikaajalist arengut. Pärast 2008. aasta finantskriisi toimus esimene tsükliline langus 10 võrra piimatoodete vahel. Kui vaatame teravilja hindasid, siis saavutasid need tipptaseme umbes 170 indeksiga Ukraina sõja puhkemisel, nüüd on hakanud kriis taanduma ja täna jõuame tasemele umbes indeksiga 125. See on lähedal tasemele, mis meil oli enne COVID-i. Nüüd on suur küsimus: kuhu me läheme ja kuhu jääb turu põhi? Kui vaatame palju makstakse 100 kilogrammi piimaekvivalendi kohta 2022. aasta alguses, siis täna on hinnad languses. Ja suurim mure, mis meil võib olla, on meie põllumeeste marginaalid, need on suure surve all. Sellest saab omakorda mõjutatud nende investeerimisrežiim. Ma olen jälginud 140 tootja prognoose terves Euroopas, mis juhtub järgmise kuue kuu jooksul võrreldes varasemaga. Pooled neist usuvad, et investeerimismeeleolu on järgmise kuue kuu jooksul endiselt positiivne ja pooled neist usuvad, et see langeb. Nii et me liigume nulli poole,“ vahendas Schneider lühiajalist prognoosi turgude ja suundumuste kohta.
Pikem vaade
KUHNi tegevjuht Thierry Krieri sõnul on tarvis vaadata megatrende, et selle põhjal teha prognoose lähima 5-10 aasta kohta. „Meil, tootjatena on vaja kohaneda sellega, mis meid ees ootab. Üha enam on meie ettevõttes esikohale seatud uue toote väljatöötamine. Kui vaadata maakera kaardilt, siis on näha, et polegi palju rohelisi alasid, kus saab tegeleda põllumajandusega ja kus pole mägesid ja kõrbeid. Kui nüüd lisada sellel kaardile globaalse soojenemise tõttu põllumajandusele enam mitte sobivad maa-alad, on pilt veelgi mõtlemapanev. Kuigi inimkond loob palju asju, on üks asi selge, mida me ei loo – me ei loo rohkem põllumajandusmaad. Hollandlased on küll pikka aega püüdnud saada natuke maad vee alt kätte. See töötab, kuid on kallis ja aeglane protsess. Kuna on suurem vajadus toidu järele, siis on küsimus, kuidas me seda teeme? Kuidas toota rohkem, et maailma ära toita? Ja millisel tasemel, olukorras kus põllumajandusmaade vähendamine jätkub,“ viskas Krier küsimuse õhku. „Eriti Euroopas, kus hea maa võetakse ära: eeslinnad, transpordilaod, rohkem metsi või haljasalasid, suurepärased maastikud – see kõik sööb põllumajandusmaa ära. Ainsad kaks piirkonda maailmas, kus on veel maavaru, neist üks on Brasiilia ja te teate, kuidas seda tehakse ja teine on Ukraina, mida mõjutab suuresti Venemaa tegevus. Nii et ühel või teisel viisil põllumajanduse seisukohalt on Venemaa tegevus maailma tuleviku jaoks väga oluline,“ toonitas ta.
Keskkonna ja eesmärkide muutumine
Krier ütles, see kuidas me põllumajanduse ees seisvaid ülesandeid vaatame, on otseselt seotud rahvastiku kasvuga. „Praegu on mitmeid uuringuid, mis ennustavad 2050. aastaks on planeedil 10 miljardit inimest, iseküsimus on kuidas neid suid toita. Põllumajandussektori jaoks on see väljakutse, olukorras kus 2050. aastaks peab ülemaailmne toidutootmine vähenema, need eesmärgid nõuavad suuremat toodangut ja madalat tootmist. Me peame nende eesmärkideni jõudma veelgi parema tehnoloogia ja saagikuse kaudu,“ toonita ta. „Nende eesmärkide täitmist tuleb vaadata ka teisest vaatenurgast ja vaadata piirangute mõju tootmisele ja saagikusele. Põllumehed, eriti meie Euroopa põllumehed on suure surve all, ma nimetaks seda sotsiaalpoliitiliseks surveks. Sidusrühmad avaldavad sotsiaalpoliitilist survet, kuna Euroopa kodanikud tahavad, et vähem kasutatakse kemikaale. Kui räägime saagikuse suurendamisest, siis on suur küsimus, kas me saame GMO-sid kasutada või mitte? Isiklikult olen veendunud, et see on inimkonna päästmine, et maailma toita. Lihtsalt meil pole muud võimalust. Kuid kas see on sotsiaalselt aktsepteeritud? See on teine lugu,“ rääkis tegevjuht.
Ta lisas, et muutujaid, mis mõjutavad põllumajandussektori tegevust, on teisigi, kasvõi väetiste kasutamine, mida soovitakse piirata. „Siia juurde saab tuua veepiirangud koos globaalse soojenemisega – need on suured probleemkohad. Kui numbritest rääkida, siis on praegu ainus ametlik võrdluspunkt Pariisi kliimamuutuste kokkulepe, mis põhineb globaalse temperatuuri tõusul 1,5 kraadi võrra. Kas teate meie praegust trajektoori aastaks 2050? See ei ole enam 1,5, see on 2,8 ehk peaaegu kahekordne muutumine. Kui vaatame 1,5 kraadi soojenemist, tähendab see 2,3 giga tonni CO2 lendumist atmosfääri, mis on uskumatult suur number. Seega on meil kliimamuutustest tulenevad muutused ühelt poolt, teisalt peame muutma mõningaid tootmistehnikaid. Ka mullakaitse ja muldade väsimus on probleem, see mõjutas saagikust. Üha vähem on meil vett, enamikus Euroopas ei ole me olukord väga halb. Kuid paljudes riikides pole lihtsalt vett, nad on kõrbes. Kuid prognooside kohaselt on meil vajaliku tootmise taseme saavutamiseks vaja 11% rohkem vett,“ selgitas Krier.
Krier tõi teema lõpetuseks välja viimase mõjufaktori, kelleks on põllumehed. „Nad hakkavad vanaks jääma. Eelkõige Euroopas on 40% põllumeestest 65-aastased ja vanemad ning noori ei tule piisavalt peale. Põhja-Ameerikas on seis umbes sama. Mida rohkem riike nende põllumeestega koos arenes, seda vähem meil neid on. See tähendab, et peame panustama erinevate masinate, kiiremate ja paremate masinatega ja võib-olla robotmasinatega, sest õhtu lõpuks me tahame lihtsalt naabruskonnas jalutada ja teha muid tegevusi,“ osutas ta.
Vahendas: Juuli Nemvalts
Artikkel ilmus põllumajandusuudised.ee
