Põllumajanduskoda ja Erametsaliit saatsid 26. juunil Keskkonnaministeeriumile seisukohad Euroopa Komisjoni uue elurikkuse strateegia ettepaneku kohta. Toetame kirjas Euroopa Komisjoni initsiatiivi edendada bioloogilist mitmekesisust, kuid leiame, et strateegiaga seatud eesmärgid on ebaselged. Strateegia rakendamisel on oluline tagada nii põllumajandus- kui metsandussektori elujõulisus. Ühingud esitavad spetsiifilised märkused strateegia ettepanekus seatud eesmärkide kohta.
Eesti seisukohalt ei saa toetada Eesti kaitsealade pindala suurendamist.
Arvestades, et täna on Eestis kaitse all juba 19,5% maismaast ja 27% territoriaalmerest, on strateegiaga seatud eesmärk 2030. aastaks võtta kaitse alla 30% ELi maismaast ja merest ning sellest omakorda kolmandik range kaitse alla, murettekitav. Eestis on metsamaad kokku 2,33 miljonit hektarit, mis on 51,4% kogu maismaa pinnast ning sellest range kaitse all 13,2% ja majanduspiiranguga 11,4% aladest. Nende näitajatega on Eestis kaitstavate metsade osakaal üks Euroopa kõrgemaid, seejuures moodustab Eesti vaid umbes 1%-i ELi maismaast ja ligi 2%-i merest. Lisaks on Eesti täna juba saavutanud ja isegi ületanud Aichi (elurikkuse konventsioon) eesmärgi 11.1, millega pidi maismaast ja sisevetest olema aastaks 2020 kaitse all 17%.
Võrreldes teiste ELi liikmesriikidega on Eestis juba praegu väga rangelt reguleeritud metsade majandamine, mis toetab säästlikku majandamist ning arvestab ökoloogiliste ja sotsiaalmajanduslike aspektidega.
Hetkel on selgusetu, mida täpselt kujutab ELi kaitsealade suurendamise eesmärk ehk ei ole selge, milliseid alasid soovitakse kaitse alla võtta. Leiame, et enne kui pole seatud selgeid ja ühtselt mõistetavaid eesmärke ei ole võimalik sellega edasi minna (sh pole võimalik hinnata sellega kaasnevaid võimalikke mõjusid). Lisaks näeme, et kaitsealade suurendamise asemel peab keskenduma nende alade kvaliteedi tagamisele, näiteks üle vaadata olemasolevate kaitsealade vastavus kaitse eesmärgile. Piirangute kehtestamine peab tuginema põhjalikele uuringutele ja olema proportsionaalne eesmärgi saavutamiseks. Oluline on ka rõhutada, et piirangute seadmisel eraomandi kasutamisele peavad need olema koheselt ja õiglaselt hüvitatud.
Samuti ei ole selge, mille alusel on seatud eesmärk, et aastaks 2030 peab kaitse all olema 30% ELi maismaast. Oleme seisukohal, et kehtestatud eesmärk on liiga ambitsioonikas, eriti arvestades niivõrd piiratud ajaraamistikku kuni 2030. aastani. Leiame, et soodustama peab mitmekesist majandamist, mis toetab elurikkuse säilimist ja edendamist. Arvestades täna Eestis niigi suurt kaitstavate alade osakaalu ning seda, et maa on piiratud ressurss, tekib küsimus, mis saab Eesti toidujulgeolekust kui Eesti peab suurendama kaitsealust pinda veelgi 10% võrra ehk 450 000 hektarit (ehk ligi 6,5% Eesti pindalast)?
Leiame, et kaitstavate alade hulka tuleb arvata ka eraomanike vabatahtlike meetmete rakendamist. Näiteks rohelise märgise ja sertifikaatide all ning hea metsanduse tava järgi metsamajandamine, Wildlife Estates, põllumajanduses keskkonnasõbraliku majandamise meetme rakendamist ning mahepõllumaad. Täna on Eestis mahepõllumaa osakaal juba peaaegu 23% haritavast põllumaast – sellega on põhimõtteliselt juba täidetud seatud eesmärk suurendada maheda osakaalu ELis kuni 25%-ni.
Taimekaitsevahendite kasutamise vähendamisel tuleb keskenduda kasutamisega seotud riskide vähendamisele, mitte koguste piiramisele.
Eesti seisukohalt ei saa toetada eesmärki vähendada TKV kasutamist 50% võrra, vaid pigem tuleks keskenduda kasutamisega seotud riskide vähendamisele. Eestis on taimekaitsevahendite kasutamine hektari kohta oluliselt väiksem võrreldes ELi keskmisega – viimaste teadaolevate andmete kohaselt oleme kõikide liikmesriikide arvestuses nimekirjas viimaste hulgas koos Läti ja Iirimaaga. Näiteks võrreldes turustatud TKV koguseid kasutusel oleva põllumaa kohta, siis 2018. aastal müüdi neid Küprosel 9 kg, Maltal 8 kg, Hollandis 4 kg, Eestis aga 2019. aastal 0,7 kg hektari kohta.
Selline koguselise eesmärgi seadmine võib veelgi vähendada huvi uute taimekaitsevahendite turule toomise vastu Eestis olukorras, kus alternatiivide olemasolu on niivõrd piiratud ja turul on juba praegu liiga vähe üksteist asendavaid tooteid, mis soodustab resistentsuse teket. Lisaks tuleb arvestada, et kliimamuutustega kaasnevad uued kahjurid ja haigused. Toetada tuleb täppistehnoloogiate kasutusele võtmise soodustamist, integreeritud taimekaitse (ITK) ulatuslikumat rakendamist ning teadus- ja arendustegevuse toetamist.
Väetiste kasutamise vähendamisel tuleb keskenduda kasutamisega seotud riskide vähendamisele ja kasutustõhususe suurendamisele, mitte koguste piiramisele.
Hetkel ei ole selge, mida täpselt on mõeldud toitainete kao all, st kas mõeldud on toitainete – N, P, K – kasutamise efektiivsust. Kõigepealt leiame, et enne koguseliste eesmärkide seadmist on vaja paika panna toitainete optimaalne kadu ning toitainete kasutamise efektiivsuse eesmärgid. Siinkohal ei ole võimalik kõigile liikmesriikidele rakendada ühtseid näitajaid, vaid need peavad olema välja töötatud eraldi liikmesriigi spetsiifiliselt ning põhinema põhjalikel teadusuuringutel. Arvestada tuleb liikmesriigi hetketaset, kasutatavaid tootmistüüpe, geograafilisi eripärasid, jne.
Eestis on väetiste kasutamine hektari kohta oluliselt väiksem ELi keskmisest, oleme selle näitajaga taaskord nimekirjas viimaste seas. Seega ei saa Eesti seisukohalt ka siin toetada väetiste kasutamise vähendamist 20% võrra, vaid pigem tuleb keskenduda kasutamisega seotud riskide vähendamisele ja kasutustõhususe tõstmisele. Lisaks on Eestis täna väetamisnormid seatud juba arvestades taimekasvu vajadust ja bilansipõhisust. Kui vähendame väetiste kasutamist, siis ei saa taim enam piisavalt vajalikke toitaineid ning sellega kaasneb saagikuse ja saagi kvaliteedi langus, millega seame ohtu riigi toiduga varustatuse tagamise.
Ei saa toetada eesmärki katta 10% põllumajandusmaast maastikuelementidega enne kui puuduvad põhjalikud mõjuhinnangud ning eesmärgi täitmisel peab arvestama võimalikult erinevate elementidega, sh poollooduslike kooslustega.
Peame arvestama, et aktiivsest kasutusest maa välja jätmine (10% põllumaast) tekitab üha suurenevat maailma rahvaarvu arvestades täiendavat survet toidutootmisele ja seeläbi ka keskkonnale. Kui veelgi piirame kasutuses olevat põllumajandusmaad tekib oht, et kasutuses olevad alad muutuvad veelgi intensiivsemaks. Seejuures tõstatub jällegi küsimus, kuidas suudame tagada kasvava trendiga rahvastiku ära toitmise? Oleme seisukohal, et enne põhjalike mõjuanalüüside läbiviimist ei saa toetada sellise eesmärgi seadmist. Me vajame lähenemisviisi, mis oleks tasakaalus tootmise vajaduste ja võimaluste ning keskkonnakaitse vahel ning ei pärsiks sektori elujõulisust.
Eesmärgi täitmisel toetame lähenemist, mis võimaldab arvestada juba seni tehtut ning võimalikult palju erinevaid elemente. Lisaks sellistele maastikuelementidele nagu põllusaared, kiviaiad, hekid, jne, peab olema võimalik arvestada kõiki alasid, mis toetavad elurikkuse säilimist ja edendamist (puhverribad, püsirohumaad, jne). Eesti puhul on oluline arvestada ka poollooduslike kooslustega (edaspidi PLK), mis oluliselt panustavad liigirikkuse säilimisele. Oleme olnud PLK-de taastamisel ja hooldamisel edumeelsed, näiteks on Eesti PLK tegevuskavas seatud eesmärk, et 2020. aastaks on hoolduses 45 000 ha PLK alasid ning tänaseks on see eesmärk täidetud ligi 88% ulatuses.
Mahepõllumajanduse osakaalu suurendamise asemel peab soodustama mahe tooraine väärindamist.
2019. aasta andmete põhjal on Eestis mahepõllumajandusmaa osakaal haritavast põllumaast peaaegu 23% (ehk 221 000 hektarit) ja võrreldes 2018. aastaga kasvas maheda osakaal 7% võrra. Selle näitajaga oleme ELis teisel kohal ning selle põhjal on Eestis umbes kolm korda rohkem mahemaad kui ELis keskmiselt (2018. aastal oli ELi keskmine 8%).
Eesti kontekstis peaks fookuses olema pigem mahetootmise potentsiaali tõhus rakendamine – mahemaa osakaal on suur, aga mahetoodangu osakaal lõpptoodangus võiks olla suurem. Seda lähenemist toetab ka Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 (PõKa). Arvesse tuleb võtta kumuleeruvat sotsiaalset ja majanduslikku mõju tulenevalt mahetoodete tavalisest madalamast saagikusest ja toodete kõrgemast hinnast. Maheda osakaalu suurendamine peaks tulema turunõudlusest mitte kunstlikult kehtestatud nõudest, vastasel juhul tekib maheturu kokkuvarisemise oht, sest nõudluse ja pakkumise tasakaal on rikutud. Leiame, et tuleviku Euroopa põllumajandusmudel peaks hõlmama erinevat tüüpi põllumajandusettevõtete elujõulisust.
Lähenemine peab olema liikmesriikide põhine, peab vältima seni edukalt majandatavate liikmesriikide diskrimineerimist.
Tuleb arvestada seni saavutatut, näiteks on Eesti juba täna saavutanud metsaalade puhul rangelt kaitstud alade eesmärgi (13,2 % metsamaast) ning kaitse all on 20 % maismaast. Samuti täna kasvavat kaitsealade trendi, võrreldes 2018. aastaga suurenes kaitstavate alade pindala ligi 8,5 % võrra. Lisaks on Eestis olulisel määral piirangutega alasid, kus on eraomanikele seatud juba niigi olulisi majanduslikke kitsendusi. Näiteks kohalike omavalitsute piirangutega alad (nn rohealad, majandamine nitraaditundlikel ja kaitsmata põhjaveega aladel. Viimaste teadaolevate andmete alusel on Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundliku ala (edaspidi NTA) kogupindala 3267 km2, mis moodustab 7,2 % Eesti maismaapindalast. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) põllumassiivide registri väljavõtte järgi hõlmab NTA-st põllumajandustootmises kasutatav maa peaaegu 40% (ehk umbes 131 000 hektarit), mis on kaks korda suurem Eesti keskmisest. Kaitsmata põhjaveega alad aga moodustavad hinnanguliselt 1/3 Eesti maismaast, hõlmates olulist osa põllumajandustootmises kasutatavat maad.
Oleme seisukohal, et kõigilt ei saa nõuda samasugust muudatust ning arvestama peab liikmesriikide erinevate hetketasemete, tingimuste (sh geograafilised), tootmistüüpide ja põllumajanduspraktikatega.
Arvestama peab kõiki kolme jätkusuutlikkuse elementi – majandus, sotsiaalne ja keskkonnaalane.
Strateegias on peamine rõhk keskkonnal, välja on jäetud sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid. Lähenemine peab olema terviklik, hinnatud peavad olema kõik mõjud. Kuidas on tootmist piirates plaanis tagada maapiirkonna areng, ettevõtete konkurentsivõime ja ära toita kasvava trendiga rahvastik? Strateegia elluviimine ei tohi pärssida põllumajandus- ja metsandussektori ettevõtete elujõulisust.
Selgusetu on, kuidas on plaanitud strateegia eesmärkide elluviimine.
Strateegia eesmärgid on väga ambitsioonikad ning selle edukaks rakendamiseks peab olema tagatud juurdepääs rahastamisele ja investeeringutele. Selgusetud on, milline on selliste piirangute seadmisega kaasnev sotsiaalmajanduslik mõju. Strateegiast ei selgu, kuidas tagatakse piisavate rahaliste vahendite olemasolu. Ühe olulise vahendina on välja toodud ÜPP. Leiame, et ÜPP eelarve ei ole kindlasti piisav, arvestades, et ÜPP vahenditega tuleb saavutada ka mitte vähem olulised majandus- ja sotsiaalsed eesmärgid, nagu tootjate sissetulekute tagamine, tootlikkuse kasvatamine ja toiduga varustatus.
Strateegia eesmärkide saavutamine saab toimuda ainult koostöös maaomanikega (nii metsa- kui põllumaa) mitte käskude, keeldude ja piirangutega. Seega tuleb leida majanduslikult jätkusuutlik mudel keskkonna hüvede (sh bioloogilise mitmekesisuse) säilitamiseks ja suurendamiseks, mis motiveeriks ka maaomanikke.
Peab arvestama COVID-19 mõjuga.
Sellised eesmärgid toovad kaasa toodete hinnatõusu – kas tarbija on valmis selle kinni maksma? Seda mõjutab veel enam COVID-19 kriisi tulemusena tekkinud väga kõrge töötuse määr. Lisaks nii põllumajandus- kui metsandussektoris täiendavate piirangute seadmine ilma COVID-19 kriisi mõju arvestamata pärsib oluliselt ettevõtete elujõulisust.
Strateegia ajaraamistik aastani 2030 on väga piiratud.
Selline piiratud ajaraamistik võib endaga kaasa tuua läbimõtlematu ja kiirustava tegutsemise, mis võib oluliselt ohustada põllumajandus- ja metsandussektori sissetulekut ja konkurentsivõimet, seades samal ajal ohtu ka kohaliku toidu- ja energiajulgeoleku ning elanikkonna heaolu.
