Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda saatis 7. septembril maaeluminister Urmas Kruusele pöördumise, milles selgitatakse Eesti piimasektori hetkeolukorda ja väljakutseid. Tootmiskulude tõus ja madalad piimahinnad on tekitanud piimatootjates ebakindlust, kuigi piimandusel ja loomakasvatusel on ka tulevikus Eesti põllumajanduses olukoline roll. Vaja on meetmeid, et Eesti piimakarja arvukuse vähenemine peatada. Tuleviku ÜPP peaks kindlustama Eesti piimatootmise majandusliku jätkusuutlikkuse ja looma eeldused vajalike keskkonnainvesteeringute tegemiseks.
Eesti piimakari on tootlikkust arvestades täna Euroopa viie parima hulgas, kuid meie pikkade traditsioonidega piimanduse jätkusuutlikkus on juba pikemat aega suure küsimärgi all. On selge, et piimatootjate kulud ületavad praegu nende tulusid. Riigi poliitilistest valikutest sõltub suurel määral, kas suudame säilitada piimatootmise praegust taset ning seejuures hoida töökohti ja töötajaid maapiirkonnas ning tagada inimesi väärtustav elukeskkond.
Piimasektori edukus sõltub erinevatest faktoritest, nagu näiteks toidukaupade õiglane hinnastamine, kodumaise toodangu eelistamine kohalike tarbijate poolt või ka piima ja piimatoodete müügiedenduse toetamine. Piimandussektori konkurentsivõimet halvendab aga tõsiasi, et Eesti naaberriigid toetavad sektorit oluliselt suuremas mahus.
Toorpiima ja piimatoodete hinnad on aastaid püsinud samal tasemel. Hinnad on hoitud stabiilsena piimakarjakasvatajate ja -tööstuste investeeringute, digitaliseerimise ja erinevate innovaatiliste lahenduste kasutusele võtmise abil, mis on võimaldanud ressursse tõhusamalt kasutada. Uute keskkonnaeesmärkide elluviimine ja loomade heaolu nõuete tõstmine vähendab piima tootmismahte. Tulevikus peab valmis olema ka piima ja piimatoodete hindade drastiliseks tõusuks. Omaette küsimus on, kas tootja ja töötleja peab ning suudab oma vahenditest teostada kõiki Eesti poolt kohustusena võetud kliima- ja keskkonnaeesmärke ning ühiskondlikke ootuseid.
Eestis on piimatootmiseks head eeldused – sobilikud looduslikud tingimused, kõrge produktiivsusega piimakarjad, mitmekesise struktuuriga piimatöötlemise sektor, paindlik tootearendustegevus ja hea tehnoloogiline varustatus. See loob suurepärase baasi piimatoodete turustamiseks nii sise- kui välisturgudel. Piimandusel ja loomakasvatusel on Eesti põllumajanduses ka tulevikus oluline roll, sest rohumaad vajavad säilitamist ja kogu Eesti põllumajandusmaa ei sobi põllukultuuride kasvatamiseks. Vaid osa põllumajandusmaast on ülesharimiseks sobiv, sest ülejäänud on kas liigkuiv, -niiske või väheviljakas. Selliseid alasid saabki efektiivselt ära kasutada rohumaapõhises piimandussektoris.
Piimatoodang moodustab üle veerandi (28%) Eesti põllumajandustoodangu väärtusest, samuti moodustab ka piimatööstus suurima osa Eesti toidutööstuse toodangust. Lisaks annab piimasektor suurima panuse Eesti toidu ekspordile, moodustades 21% kogu toiduainete ekspordist. Statistikaameti esialgsetel andmetel oli Eesti piima ja piimatoodete eksport 2020. aastal rekordiline — 212,2 mln eurot, võrreldes eelneva aastaga 10,4 mln eurot ehk 5,2% enam. Suurima osa ekspordi väärtusest andsid juustud (37%) ja toorpiim (29%). Eesti päritolu piim ja piimatooted eksporditi 2020. aastal 50 erinevasse riiki. Soodsale looduskeskkonnale ja headele majanduslikele eeldustele vaatamata, on tänases piimandussektoris mitme probleemi ees, millele tähelepanu pööramata jätmine, seab küsitavaks sektori püsima jäämise. Piimakarjakasvatajad maksid 2020. aastal 32,1% põllumajandusettevõtete poolt makstud kõikidest maksudest.
Kõrged sisendihinnad, madal toorpiima kokkuostuhind ning madalad piima- ja piimatoodete hinnad
Hoolimata positiivsetest arengutest piima tootmises on üheks juurprobleemiks toorpiima madal kokkuostuhind. Samas Statistikameti andmetest nähtub, et tootmise kulud põllumajandussektoris ja toidutootmises pidevalt kasvavad, seda näitasid ka 2020. aasta andmed. Seejuures kasvasid kõige enam piimatootjat otseselt mõjutavad sööda- ja veterinaarkulud, aga ka tööjõukulud. Piimandussektori olukorda raskendab ka aastaga kallinenud elekter, kütus, (põllumajandus)tehnika ja tehnoloogia.
Mure toorpiima väga madalate kokkuostuhindade pärast on olnud aastatepikkune. Hind on viimase kümne aasta jooksul küll kõikunud, aga olnud laias laastus üsna sarnane – umbes 30 eurosenti liitri kohta (välja arvatud väga madal piima hind aastatel 2015 ja 2016). Sarnaselt toorpiima madalale kokkuostuhinnale, on piimatoodete väljamüügihinnad samuti püsinud pikka aega muutumatuna, sest kauplusekettide surve hinnalanguseks on olnud suur. Olgu siinkohal välja toodud, et kui aastal 2012 oli brutopalk keskmiselt 887 eurot ja alampalk 290 eurot, siis 2020.a oli brutopalk keskmiselt 1448 eurot ja alampalk 584 eurot.
Loomasööda hinnad on täna kümnendi kõrgeimad. Näiteks lisasöötade hinnatõus oli 2019. aastal tähelepanuväärne: rapsikoogil 15%, maisil 10%, jõusöötadel 15%. 2020 aastal aga oli hinnatõus rapsil kuni 45%, sojal 35% ja teramaisile 25%, kui teravilja hinda käesoleval aastal võrrelda, siis 2021 on tõus vs 2020 35 %. Soja vastasus on kasvav trend, kuid enne, kui soja saaks söödaratsioonidest täielikult välja jätta, tuleks mõelda, missugusel viisil kasvatatud sojat söödas kasutatakse ning millised on reaalsed alternatiivid sojale. Soja kasutamine söödas on alates 1990-datest suurenenud 3,5 korda.
Piimatootjad on hakanud suuremat rõhku panema kohalikele söötade, eelkõige silode tootmisele ja kvaliteedile. Edukamate karjapidajate eeskujul tegeletakse järjest enam ning järjest täpsemalt tasakaalustatud söödaratsioonide koostamisega. Enamus piimafarmides söödetakse piimalehmi täisratsiooniliste segasöötadega. Selline täppistehnoloogia toob kaasa suuremaid kulusid. Ja kui sööda hind samal ajal kogu aeg tõuseb, siis see tekitab põllumehele veelgi tugevama majandusliku surve.
Tootmissisendite hinnatõus on kaasa toonud tootmise omahinna tõusu. Kui varasemalt oli toorpiima tootmise keskmine omahind ca 300 eurot tonni kohta, siis praeguseks on kõikide tootmissidendite hind – sööt, energia, maa, tööjõukulud – suurenenud ning tootmiskulude tase on jõudnud juba 330-350 euroni.
Samas oli 2021. aasta juuli seisuga Eesti piimatootjate poolt saadav keskmine kokkuostuhind ilma käibemaksuta ja transpordikuludeta 308,16 eurot tonni kohta. Jaanuaris oli hind aga lausa 296,6 eurot tonni kohta.
Käesoleva aasta juuli seisuga on piima kokkuostuhind Eestis üks Euroopa Liidu kõige madalamaid koos Läti, Leedu ja mõne teise riigiga. EL-i keskmiseks piima kokkuostuhinnaks kujunes käesoleva aasta juulis 359 eurot tonni kohta. Eesti piimatootjatele makstav hind on Euroopa Liidu keskmisest koguni 14% madalam.
Pidev surve nii toorpiima kui piimatoodete hindadele on tinginud olukorra, kus piimatootjatel ja tööstustel jääb aina vähemaks võimalusi koguda vahendeid vajalike investeeringute tegemiseks. Viimasel Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja piimatoimkonna kohtumisel 14. juulil nentisid piimatööstuste esindajad, et kui eelnevad kriisid elati üle reservide arvel, siis nüüdseks on need ammendunud. Käibenumbrid on languses, samal ajal kui kulud aina suurenevad. Nii tõi toimkonnas osalenud üks ettevõtja välja, et käive ühes jaekaubandusketis on viimasel aastal langenud 40%. Kaupluseketi Lidl sisenemisega Eesti turule on oodata jaekaubanduse poolt survet hindade alandamiseks veelgi. Kauplused ei luba toodete hindasid tõsta, nii on kilepiim ja enim tarbitav sooduskampaania kaudu müüdav juust püsinud poes sama hinnaga juba viimased neli aastat. Hoogu hindade kuntslikult madalal hoidmiseks annab ka kaubanduskettide omavaheline konkurents, mille tulemusena on tavapäraseks muutumas nt kilepiima 34 või 35 sendine liitrihind. Sellise, tootmiskuludest madalama hinnaga müügi ohjeldamiseks tegi koda ettepaneku ebaausate kauplemistavade seaduses kehtestada keeld, mille puhul selline sisseostuhinnast madalama müügihinna kehtestamine on lubatud vaid tarnija kirjalikul loal olukorras, kus toote säilimistähtaja lõpuni on jäänud vähe aega.
Tööjõupuudus ja töötajate palgasurve
Üheks suureks murekohaks on probleemid tööjõuga. Tööjõupuudus ning samal ajal kasvav palgasurve on sektoris teemaks olnud aastaid. Palgafond moodustab tänaseks 30% ettevõtte käibest, töötaja ootused palga kasvuks on keskmiselt 7% aastas. Iga-aastane palgakasv ei taga aga muutust tööjõu kättesaadavuses – puudu on nii kvalifitseeritud kui lihttöötajatest. Vajadus välistööjõu kasutamiseks on praegusest suurem, kuid ette tuleb välistööjõu kvoot. Eesti ettevõtjad saavad aastas pikaajalist tööluba taotleda kokku 1300 kolmandatest riikidest pärit töötajatele, mis moodustab Eesti rahvastikust 0,1%. Ette antud kvoot täitub iga aasta alguses loetud minutitega.
Lühiajalise võõrtööjõu (tööluba 365 päeva) palkamisel on probleemiks sektori keskmist palgataset arvestades liialt kõrge palganõue, milleks on Eesti kõikide tegevusalade keskmine palk. Käesoleva aasta esimesel poolaastal oli kõikide tegevusalade keskmine palk 1686 eurot, samas kui taime- ja loomakasvatuses oli see 1268 eurot ehk ligi veerandi võrra madalam.
Põllumajandussektori tööjõukulud on kümnekonna aasta jooksul 1,5 korda kasvanud – 2008. aastal olid need 116 miljonit eurot, 2019. aastal juba 174 miljonit eurot. Lüpsjate põud on osades farmides palgataseme viinud isegi kuni 1600 euroni, farmijuhtide palgad on paarituhande euro juures. Kodumaistes piimafarmides on jätkuvalt enamus töötajaid eestlased, kuid muret teeb töötajaskonna vananemine. Näiteks oli vanusegrupi 50-70 osatähtsus põllu-, metsamajanduse ja kalanduse sektori hõives möödunud aastal 44%, samas kui käesoleva sajandi alguses oli selle vanusegrupi osatähtsus 33%. Statistika räägib üheselt mõistetavat keelt – piisav järelkasv sektoris kahjuks puudub.
Tööjõupuudus on kriitiline nii esmatootja kui tööstuse tasandil. Iga töötaja haigestumine või muul moel kõrvale jäämine kaetakse kas tootjate pereliikmetega või suurendatakse olemasolevatel töötajatel töötundide arvu. Selline situatsioon võib aga viia olukorrani, kus lubatud tööaeg töö- ja puhkeaja seaduse tähenduses ületatakse mitmekordselt.
Oskustööliste ja kvalifitseeritud tööjõu tagamiseks on oluline tagada piisav spetsialistide koolitamine keskastme ja kõrgkooli tasemel. Olgu muuhulgas märgitud fakt, et nt sellel aastal oli Järvamaa KK loomaarsti abilise õppe kohale soovijaid üle 100, samas riikliku tellimuse raames võeti kooli vastu 40. Veterinaaride ja loomaarsti abiliste põud põllumajanduses on aga igapäevaselt tuntav. Kõrgharidusega põllumajanduse ja toidutootmise spetsialistidest pole puudus mitte ainult Eestis – ka Läti ettevõtted otsivad juba Eestist kvalifitseeritud töötajaid, mis omakorda survestab veelgi nõudlust oskustöötajate ja farmijuhtide järele.
Probleemid tööjõuga põllumajandus- ja toiduainesektoris ei ole tekkinud üleöö. Tööjõupuudus sektoris on teemaks olnud aastaid. Ühelt poolt on stabiilne majanduskasv aidanud kaasa tööhõive kasvule, teiselt poolt aga tähendab see, et kõikidesse sektoritesse töökäsi ei jagu. Tootjad on kinnitanud, et põllumajandussektori tööjõupuudus pole seotud pelgalt palgatasemega. Uue põlvkonna tööotsija otsib töö puhul järjest enam selle tähendust. Põhjus, miks inimesed ei jõua põllumajandusse ja toidutootmisse, on ühelt poolt seotud valdkonna mainega ja teiselt poolt asjaoluga, et järjest vähem inimesi on valmis töötama kellast-kellani või tegema füüsilist tööd.
Piimakarjade vähenemine
Viimase 30 aastaga on üldine piimatoodang vähenenud, samas kui piimatoodang lehma kohta on kasvanud. Kolm kümnendit tagasi hakkas loomakasvatuses vähenema nii loomade arv kui ka loomakasvatussaaduste toodang. Aasta aastalt on üha suurem surve keskkonnasäästlikult majandada, mille mõjusid võime juba praegu sektoris tunnetada. Selle üheks suunaks on ka põllumajandusloomade arvukuse vähendamine. Aastal 1991 oli piimaveiseid 708 000, nüüdseks 253 000. Kuigi piimalehmade arv on vähenenud üle kolme korra, on piimatoodang langenud kokku ainult 1,3 korda. Piimatoodang lehma kohta on samal ajal hüppeliselt suurenenud – 4000-lt kuni 9900 kilogrammini aastas. Kuigi loomade arvu vähenemine võib keskkonnajalajäle vähendamise seisukohast olla positiivne, on aeg näidanud, et piimakarjakasvatuse lõpetanud ettevõtted ei asendu uutega.
Hetkel on piimakarjade arvukus langustrendis. Elu on näidanud, et likvideeritud karjade asemele uusi enam ei teki. Piimandus kaotab tegijad nii töötajate puuduse kui töötajate ja farmiomanike kõrge vanuse tõttu.
Tarbija teadlikkus ja ühiskonna ootused
Kui eelmise aasta viiruseleviku piirangutes tõusis värskete piimatoodete tarbimine, siis kriisi leevenemisega on piimatoodete tarbimine taas vähenemas. Joogipiima tarbimine näitab peaaegu kõikides Euroopa riikides selget langustrendi, sama tendentsi on näha mahetoodete tarbimises. Piima ja piimatoodete vähest töötlemisastet ja toitainete sisaldust tuleb rohkem väärtustada ning oluliselt rohkem panustada meetmetesse, et suurendada tarbijate teadlikkust piima ja piimatoodete kasulikkusest. Muuhulgas on oluline tagada, et piima ja piimatoodete nimetusi kasutatakse korrektselt ning neid ei omistataks toodetele, mis on taimset päritolu.
Kliima- ja keskkonnateemad ning süsinikuneutraalsus on küsimused, mille tähtsus põllumajanduses ja toidutootmises aina suurenevad. Põllumeeste ja toidutöösturite seas on ettevõtjaid, kes juba praegu viivad edukalt ellu keskkonnasäästlikke tegevusi, saavutades sellega olulise konkurentsieelise. Ka see teadmine tuleb selgemalt sõnastada, et ühiskonnas vähendada negatiivsete sõnumite levitamist loomakasvatajate ja loomseid tooteid tarbivate inimeste kohta.
Piimandussektori ootused riigile, lahendused olukorra stabiliseerimiseks
Viimaste aastate käibekasvu piimanduses on aidanud saavutada efektiivsuse suurendamine, mida on suuresti saavutatud läbi konsolideerumise ning töökäte vajaduse vähendamise. Sektori ettevõtjad on investeerinud tehnoloogiatesse, automatiseerinud, digitaliseerinud, võtnud kasutusele uuenduslikke IT-lahendusi. Nüüdseks on peamised efektiivsuse suurendamise tegevused ammendatud ning piimatootjad ja töötlejad on valikute ees.
Eesti piimandussektori säilimiseks on vajalik, et piima hind ei jääks alla naaberriikidele. See aitaks ühtlasi kaasa sellele, et eksport ja siseturg oleks tasakaalus ning väärindaksime ka oma toorpiima Eestis, mitte välismaal. Erinevatel kriisidel on sageli räägitud vajadusest piimapulbrit tootva tööstuse järele, mis stabiliseeriks üle jäävat piimakogust turul. Uued ehitamisjärgus või planeeritavad piimatööstused peaksid probleemi lahendama, kuid tööstuste valmimine võtab mõned aastad aega. Seni tuleks rakendada meetmeid, mis tagaksid piimatootjatele õiglase sissetuleku, hoiaks ära karjade likvideerimise ja ettevõtete lahkumise sektorist.
Koda on teinud ebaausate kauplemistavade seaduse eelnõu menetlemisel ettepaneku keelustada toote müük alla sisseostuhinna ilma tarnija selge loata, v.a juhul kui toote säilivusaeg on peatselt lõppemas ja soovitakse vältida liigset toidu raiskamist. Selline säte väldiks tulevikus olukorda, kus jaemüüjate omavahelises konkurentsis müüakse tooteid alla tarnija poolt kehtestatud müügihinna, tekitades tarbijates tunde justkui piim on ja peabki olema odav, isegi veest odavam.
Kokkuvõtvalt teeb põllumajanduskoda järgmised ettepanekud:
- toetada piimakarjade arvukuse säilimist ja kindlustada stabiilne tootmine vähemalt seniks, kuni uued projekteeritud piimatööstused alustavad Eestis tootmist ning kuhu põllumajandusettevõtted saavad oma toodangut realiseerida;
- tagada finantsiline kindlus, et sektor ei laguneks;
- rakendada ÜPP strateegikava raames meetmeid, mis aitavad tagada piimasektori majandusliku jätkusuutlikkuse, rakendada loomade heaolu meetmeid ja karjatervise programme ning investeerida keskkonnasõbralikumatesse tehnoloogiatesse;
- keelustada jaekaubanduses tarnijatele makstavast sisseostuhinnast madalama hinnaga toodete müük lõpptarbijale;
- suurendada tarbijate teadlikkust piima ja piimatoodete kasulikkusest;
- suurendada järelevalvet piima ja piimatoodete nimetuste õiguspärase kasutamise üle;
- vaadata üle lühiajalise välistööjõu palgakriteeriumid, mis võimaldaksid välistööjõudu kasutada põllumajandussektoris makstavat keskmist palgataset arvestades; asendada Eesti keskmise palga maksmise kohustus lühiajalise töötamise puhul (kuni 365 päeva 455 päevase perioodi jooksul) sektori keskmise palga maksmise kohustusega;
- tagada põllumajandushariduse ja -teaduse vajalikus mahus toetamine.
