Euroopa Kontrollikoda on avaldanud oma esimese eriaruande (nr 16/2012) uute liikmesriikide põllumajandustootjatele makstava sissetulekutoetuse kohta. Kontrollikoda kutsub üles toetuse jagamise viisi reformima, tagamaks, et sissetulekutoetus on suunatud aktiivsetele põllumajandustootjatele, kes tegelevad konkreetse ja korrapärase põllumajandustegevusega. Eelkõige tuleks ELi põllumajandustoetuse saajate hulgast välja jätta avaliku sektori asutused, kes haldavad riigile kuuluvat maad ning ei ole põllumajandustootmisega muul viisil seotud. Samuti ei tohiks makseid teha kasutult seisvate maatükkide ega maa eest, mille peamine otstarve ei ole põllumajandus.
Ühtse pindalatoetuse kava töötati välja eesmärgiga võimaldada 2004. ja 2007. aastal ELiga liitunud liikmesriikidel oma põllumajandustootjate sissetulekut toetada. Praegu rakendatakse kava 10-s ELi liikmesriigis ja sellega seotud kulutused olid 2011. aastal 5 miljardit eurot. Kontrollikoja aruanne keskendub toetuse saajatele, abikõlblikule maale ja kava osale põllumajandustootjate sissetuleku toetamises.
Auditi üldine järeldus on, et kava elluviimisel on ilmnenud mitmeid küsitavusi:
* Toetuse saajad on ebapiisavalt määratletud: kava võimaldab maksete tegemist toetusesaajatele, kes ei tegele põllumajandusliku tegevusega või tegelevad sellega üksnes vähesel määral. Toetust on saanud näiteks kinnisvarafirmad, lennujaamad, jahiseltsid, kalastusseltsid ja suusaklubid.
* Lisaks maksti mõnes liikmesriigis toetust avaliku sektori asutustele (toetades seega nende sissetulekut), kes haldasid riigi omanduses olevat maad ega olnud muul viisil põllumajandustootmisega seotud. Ungaris on riik suurim ühtse pindalatoetuse maksete saaja (2010. aastal 14 miljonit eurot 82000 hektari maa eest).
* Liikmesriigid ei arvutanud ühtse pindalatoetuse saamiseks kõlbliku põllumajandusmaa kogupindala usaldusväärselt; sellest hoolimata kiitis komisjon vastavad arvud heaks. See mõjutas igale põllumajandustootjale hektari kohta makstud toetuse summat, mis oli mõnel juhul suurem või väiksem, kui oleks pidanud olema. Osa liikmesriike muutis põllumajandusmaa kogupindala puudutavaid andmeid, ilma et see oleks olnud nõuetekohaselt põhjendatud. Nii oli neil võimalik neile ettenähtud rahastamissumma täies mahus ära kasutada.
* Hoolimata asjaomaste liikmesriikide jõupingutustest maksti toetust maatükkide eest, kus põllumajanduslikku tegevust ei toimunud.
* Ühtse pindalatoetuse kava ülesehitus on oma loomult vastuoluline: selle eesmärk on toetada põllumajandustootjate individuaalset sissetulekut, kuid põllumajandusettevõtetele jagatakse toetust vastavalt nende käsutuses olevate maatükkide pindalale.
* Eelkõige saavad ühtsest pindalatoetusest kasu suured põllumajandusettevõtted: 0,2 protsendile toetusesaajatest makstakse üle 100 000 euro, mis moodustab 24 protsenti maksete kogusummast.
* Ehkki ühtne pindalatoetus kavandati üleminekusüsteemina, ei ole enamik liikmesriike valmistunud toetusõigustel põhineva (kavakohaselt 2014. aastal kehtima hakkava) uue süsteemi kasutuselevõtuks, mis juba kehtib EL-15 liikmesriikides. See võib toetuse maksmisel tulevikus suuri hilinemisi põhjustada.
Kontrollikoda soovitab rakendada täpsemini suunatud ja tulemustele orienteeritud poliitikat, mille alusel makstaks sissetulekutoetust aktiivsetele põllumajandustootjatele, kes tegelevad konkreetse ja korrapärase põllumajandustegevusega. Toetuse saajate ringist tuleks välja jätta avaliku sektori asutused. Maa toetuskõlblikkus tuleks täpselt määratleda ja toetuskõlblikuks tuleks lugeda ainult need maatükid, mille puhul nähakse ette konkreetset ja korrapärast põllumajandustegevust. Eesmärgiks tuleks seada tasakaalustatum toetuse jagamine põllumajandustootjate vahel, piirates suuremate üksikmaksete summat või võttes arvesse eri piirkondade põllumajandusettevõtete tingimuste eripära. Komisjon peaks tegelema põllumajandussektori struktuuriliste puudustega, liikmesriike aktiivselt toetama ja tähelepanelikumalt jälgima nende ettevalmistusi üleminekuks toetusõigustel põhinevale kavale.
Komisjoni seadusandlikes ettepanekutes, mis käsitlevad ühist põllumajanduspoliitikat pärast 2013. aastat, on kontrollikoja tähelepanekuid (Euroopa Kontrollikoja arvamus 1/2012 teatavate perioodi 2014–2020 ühise põllumajanduspoliitikaga seotud määruste ettepanekute kohta) ainult osaliselt arvesse võetud. Mainitud ettepanekute arutamisel ja vastuvõtmisel võiksid parlament ja nõukogu kaaluda, kas oleks otstarbekas neid muuta, võttes arvesse ka kontrollikoja antud soovitusi.
