Eesti põllumajandus- ja toidusektor on strateegiliselt tähtis meie igapäevase toidujulgeoleku tagajana. Kõik inimesed peavad tervise ja elujõu hoidmiseks sööma ning vajavad seega põllumajandust ja toidutootmist iga päev. Seetõttu on põllumajandus ja metsandus maaelu kõige olulisemad tugisambad ning ühtlasi ka Eesti kultuuri ja Eesti riigi jätkusuutlikkuse kandjad.

Eesti põllumajandus- ja metsamaa on oluline ressurss, mille kasuta­mine annab riigile võimaluse majanduskasvu soodustamiseks, riigieelarve tulude suurendamiseks, ekspordi arenda­miseks ja töökohtade kindlustamiseks maapiirkondades.

Biomajanduse arenda­misel on suur potentsiaal majanduskasvu ja uute töökohtade loomisel ning lisasissetulekute kindlus­tamisel põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektoris. Samuti on biomajandusel oluline roll keskkonna­hoidlikkuse suurendamisel, aga ka taastumatutest loodusvaradest sõltuvuse ning kasvuhoonegaaside heite vähenda­misel.

Nii maaelu kui biomajanduse valdkondade arendamine vajab pikaajalist visiooni, terviklikku ja strateegilist lähenemist ning stabiilseid poliitilisi raamtingimusi. Kutsume erakondi üles rakendama poliitikaid, mis aitavad kindlustada Eesti toidu- ja energiajulgeolekut, kodumaise toidutootmise ja metsanduse konkurentsivõimet ning biomajanduse potentsiaali paremat ärakasutamist. Selleks on  vaja toetada sektori investeeringuid ning juurdepääsu teadus- ja innovatsiooni­tegevusele.

Kestliku ja konkurentsi­võimelise põllumajanduse, toidu­tootmise ja metsamajanduse arengu soodustamiseks tuleb ettevõtetele ja metsaomanikele tagada stabiilne majanduskeskkond ja ausad konkurentsi­tingimused Euroopa Liidu ühisturul.

EPKK peamised ettepanekud: 

• Eesti toidujulgeoleku kindlustamiseks tuleb luua soodsad tingimused kodumaise toidutootmise arenguks, et tagada Eesti isevarustatuse taseme tõstmine nendes sektorites, kus Eesti varustamine toiduainetega pole tagatud (sh lihatootmine ja aiandus), samas säilitades nende valdkondade konkurentsivõime, kus Eestil on olemas rahvusvaheline konkurentsieelis ja ekspordivõime (sh piima- ja teraviljatootmine); samuti tuleb toetada investeeringuid ja arendustegevust Eesti välissõltuvuse vähendamiseks loomasööda ja väetiste osas;
• peamised põllumajandusettevõtjad ja toidutootjad tuleb nimetada riiklikult elutähtsa teenuse osutajaks ning tagada tuleb toidu ja toidu tootmiseks kriitiliselt tähtsate tootmissisendite riiklik varu;
• Eesti toidujulgeoleku kindlustamiseks tuleb tagada tõhusad võimalused taimede kaitsmiseks haiguste ja kahjurite eest ning seista ELi tasandil Eesti suhtes õiglaste kohustuste eest taimekaitsevahendite kasutamise vähendamisel ja säästlikul kasutamisel; loomade heaolu nõuete karmistamisel tuleb tagada teaduspõhine lähenemine;
• põllumajandus- ja toidusektor vajab terviklikku riskijuhtimise poliitikat, mis pakub võimalusi tootmisega seotud erinevate riskide ning kriisidega toimetulemiseks (tururiskid, ilmastiku­riskid, looma- ja taimehaigused, poliitilised riskid jm), tagab tootmise stabiilse arengu ning soodustab põllumajandussektorisse täiendava kapitali kaasamist ja tehtavaid investeeringuid; ettevõtjatele tuleb kättesaadavaks teha riigi poolt osaliselt toetatud kindlustus, laenud, tagatised ning tõsise kriisi puhul ka erakorralised toetused;
• oluliselt tuleb parandada Eesti toidutööstuse konkurentsivõimet, toetades selleks strateegilisi investeeringuid, tugevdades müügiedenduse tegevusi ja uute eksporditurgude avamist, mille eesmärgiks on liikuda kõrgema lisandväärtusega töödeldud toodete tootmise ja ekspordi suunas; toetada tuleb põllumajandussaaduste kvaliteedikavade väljatöötamist ja rakendamist; tarneahela paremaks toimimiseks tuleb soodustada ühistegevust ja tõkestada ebaausate kauplemistavade kasutamist toiduainete tarneahelas; imporditud toodete kontrolli Eesti turul tuleb tõhustada;
• Eesti põllumajandus- ja toidutootjatele tuleb Euroopa Liidu ühisturul tagada võrdsed konkurentsitingimused, sh tuleb tagada õiglased otsetoetused ELi ühise põllumajanduspoliitika raames, suurendada ÜPP riigipoolset kaasrahastamist, toetada aastatel 2023-2027 siseriiklikult Eesti põllumajandust ELi poolt lubatud maksimaalses määras ja soodustada kodumaist tootmist kaudsete toetuste suurendamise kaudu;
• toiduainete kiire hinnatõusu pidurdamiseks tuleb Eestis sarnaselt teiste liikmesriikidega vähendada põhitoiduainete käibe­maksu määra poole võrra, et tagada kiire inflatsiooni ohjamiseks tarbijatele mõistlik toidu hind ja toidutootjate konkurentsivõime;
• tootmiskulude kiire tõusu leevendamiseks tuleb eelolevatel aastatel säilitada põllumajanduses ja kalanduses kasutatavale diislikütuse aktsiisimäär EL minimaal­sel lubatud tasemel, samuti on oluline energia- ja kütuseaktsiiside vähendamine;
• välja tuleb töötada terviklik maapoliitika, mis hõlmab väärtusliku põllumaa kaitsmist toidu­julgeoleku tagamiseks, vähem väärtusliku põllumajandusmaa ja metsa kasutamist biomajanduse arenda­miseks, strateegilist ja vastutustundlikku lähenemist maa maksustamisel ning riigimaade müümisel ja rentimisel, noorte põllumeeste juurdepääsu parandamist põllumaa ostmisel ning tehnorajatiste eramaale rajamisega seotud küsimusi;
• keskkonnapoliitikas tuleb keeldude asemel seada Eesti lähtepositsiooni arvestades realist­likud eesmärgid, mille saavutamiseks tuleb soodustada ressursi­tõhusust, turupõhiseid lahendusi, investeeringuid ning keskkonnaalase teadlikkuse kasvu; EL baastasemest rangemate keskkonnanõuete kehtestamine Eestis peab olema pigem erand kui reegel;
• kliimaeesmärkide saavutamiseks on vaja selget tegevuskava koos vajalike mõjuhinnangute ja ressurssidega, samas ei tohi kliimaeesmärgid ohtu seada Eesti toidujulgeolekut;
• Eesti energiajulgeoleku kindlustamiseks tuleb panustada taastuvenergeetikasse ja piirkondlikult hajutatud energiatootmisesse, soodustada põllumajandustootmise jääkide ja kõrvalsaaduste kasutuselevõttu ning rakendada maksusoodustusi ja stiimuleid biomassist jääkidest toodetavale energiale, soodustada väheväärtusliku puidu laiemat kasutamist taastuvenergeetikas; biogaasi tootmise arendamiseks tuleb luua riiklik programm, mis hõlmab tõhusaid meetmed nii toetustele kui kapitalile juurdepääsu soodustamiseks; parandada tuleb võimalusi päikeseparkide ühendamiseks jaotusvõrku;
• kestliku metsamajanduse eelduseks on mitmekesine metsaomand, mida aitab tagada loodushoiu põhimõtete korrastamine, keskkonnakaitseliste piirangute mõistlik kompenseerimine, metsade vanuselise struktuuri ühtlustamine, erametsaomanike julgustamine oma metsa eest hoolt kandma, metsaomanike metsa­kasvatus­­tööde teostamise suurendamine metsandustoetuste abil, metsaühistute tugevdamine ning kodumaise puidu väärindamise ja kõrgema lisandväärtusega toodete ekspordi soodustamine;
• jahikorralduses tuleb tagada paremini maaomanike õigused, säilitades seejuures kogukondliku jahinduse; metsa- ja põllukahjude vähendamiseks tuleb pikendada punahirvede ja kitsede jahihooaega, suurendada vastavalt vajadusele karude küttimist ning rändlindude kahju vähendamiseks lubada haneliste kevadine heidutusjaht;
• senisest enam tuleb läbi erinevate poliitikavaldkondade panustada maaelu arengusse ja suurendada maaelupoliitika rahastamist, mis võimaldab ellu viia rohepöörde eesmärke, täita üha suurenevaid põllu­majanduse keskkonna ja loomade heaolu kohustusi ning jätkata maapiirkondade teiste eluvaldkondade terviklikku arendamist; maapiirkondade ettevõtjate tegevuseks on vajalik korras ja hästi väljaarendatud taristu, sh head juurdepääsuteed, stabiilne energiavarustatus, kiire internetiühendus, toimiv ühistransport, kvaliteetse hariduse ning tervise- ja sotsiaalteenuste kättesaadavus jms.
• roheleppe ja teiste ühiskonna jaoks oluliste strateegiate elluviimiseks põllu- ja metsamajanduses vajavad ettevõtjad teadlaste abi, mistõttu tuleb fookusesse võtta ka põllu- ja metsamajanduse ning toidutootmisega seotud rakendusteadused, et tagada valdkonna areng ja jätkusuutlikkus.

Sisukord

1. Eesti toidujulgeoleku kindlustamine. 4
2. Toidutootmise konkurentsivõime ja põllumajandussaaduste ekspordi arendamine. 6
3. Kaasaegne ja tõhus põllumajanduspoliitika. 7
4. Võrdsed konkurentsitingimused ELi ühisturul 9
5. Tervikliku maapoliitika väljakujundamine. 10
6. Loodusressursside heaperemehelik majandamine. 10
7. Kliimaeesmärkide saavutamine toidutootmises. 12
8. Energiajulgeoleku kindlustamine ja taastuvenergia kasutamise soodustamine. 13
9. Kestlik metsandus ja jahindus. 14
10. Maaelupoliitika tugevdamine. 15
11. Tarneahela hea toimimine ja ühistegevus. 16
12. Haridus, teadus ja tööjõuturg. 17
13. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda. 18

1. Eesti toidujulgeoleku kindlustamine

Toidu vajadus maailmas suureneb märkimisväärselt. Kohalik põllumajandus ja toidutootmine on igapäevase toidujulgeoleku kindlustajana Eesti jaoks strateegiliselt tähtis majandusharu. Kuigi põllumajandus- ja toidusektoris on hõivatud vaid ca 4% töötajatest, siis nende inimeste tööst sõltub kogu ühiskond, sest ilma toiduta ei saa meist keegi elada. Koroonapandeemia ja sõda Ukrainas on näidanud, kui haprad võivad olla rahvusvahelised tarneahelad, mistõttu ei saa toidu tootmisel loota vaid teistele riikidele.

Eestis on olemas piisav maa- ja veeressurss ning laialdaste teadmistega põllumehed ja toidutootjad kodumaise toidu tootmiseks. Meie toidutootjad suudavad pakkuda rikkalikkus valikus toidukaupu taskukohase hinnaga ja usaldusväärse kvaliteediga, tagades seejuures toiduohutuse kõrge taseme ja hoides ümbritsevat keskkonda. Oleme piisavalt hästi varustatud teravilja ja piimaga, kuid olukord võiks olla parem puu- ja köögivilja ning liha ja munade tootmisel.

Põllumajandus on valdkond, kus kriisid võivad tekitada väga suurt kahju. Tootmistaseme taastamine on põllumajanduses keeruline ja aeganõudev. Venemaa poolt 2014. aasta augustis kehtestatud impordikeeld EL-i toidukaupadele on toonud esile puudused riskijuhtimis- ja kriisimeetmetes, nt kaotas Eesti paari aasta jooksul turukriisi tõttu 12% oma väärtuslikust piimakarjast. 2014. aastal jõudis Eestisse ka sigade Aafrika katk, mis koosmõjus turuhindade langusega vallandas sügava kriisi Eesti sealihasektoris – kodusigade arvukus langes paari aastaga rohkem kui veerandi võrra. 2020. aastal Eestisse jõudnud koroonapandeemia tõi esile kitsaskohad rahvusvaheliste tarneahelate toimimises. Venemaa sõjaline sissetung Ukrainasse 2022. aastal on endaga kaasa toonud tootmiskulude kiire kasvu ja probleemid seoses Eesti suure sõltuvusega Venemaa toorainetest. Energia, väetiste ja teiste tootmissisendite kiire hinnatõus ja probleemid nende kättesaadavuses panevad põllumajandus- ja toidutootjad tõsise surve alla ning on oluliselt suurendanud toidutootmisega seotud riske. 

Põllumajandusturge iseloomustab suur kõikumine, samuti on sagenenud ilmastikust tingitud probleemid, mis tekitab ebakindlust ja muudab tootjate sissetulekud ebastabiilseks. Ebasoodne aasta, mis on tingitud ilmastikust, madalatest hindadest või muudest asjaoludest, tekitab tavapäraselt tõrke laenude saamisel, mistõttu on olulised riigi poolt pakutavad alternatiivsed finantseerimise võimalused.

Eesti põllumajandus- ja toidutootmist tuleb senisest märksa tõhusamalt nii tavapäraste riskide kui erakordsete kriiside eest kaitsta. Kriiside ja riskide juhtimiseks tuleb rakendada terviklikku meetmete kogumit, mis hõlmaks nii ettevõtjate tasemel tegevust riskide juhtimiseks, turupõhiste meetmete rakendamist kui riigipoolset sekkumist erakorraliste kriiside puhul. Investeeringud põllumajanduses on väga pikaajalised, mistõttu vajavad ettevõtjad investeeri­miseks pikaajalist kindlust.

Toidujulgeoleku oluliseks aspektiks on toiduohutus ja -kvaliteet. Eestis toodetud toit paistab väga positiivselt silma, sest on Euroopa Toiduohutusameti objektiivsete seiretulemuste järgi üks maailma puhtamaid. Kuid koos toidutootmise tehnoloogia ja kaubanduse arenguga muutub järjest keerulisemaks ja mitmetahulisemaks toiduohutuse tagamine. See omakorda suurendab vajadust olla valmis uute riskide maandamiseks. Nii uute turgude kui ka koduturu jaoks tuleb piisavat tähelepanu pöörata toiduohutuse erinevatele aspektidele nagu lisaainete kasutamine, taime­kaitsevahendite ja antibiootikumide kasutamine, lisaks tagada piisav jälgitavus ning tõendus oma toodangu ohutuse kohta.

Eesti vajab kaasaegset toiduohutuse poliitikat, mis võtab arvesse kogu mitmekesisust, tagades tarbijale kindlustunde ja heaolu ning ettevõtjale võimaluse innovatsiooniks ning uute toodete arenduseks. Regulatiivne raamistik ei tohi pärssida aga ettevõtja omavastutust ja initsiatiivi. Ruumi peab jääma ka kohalikule toidule ja väikeettevõtjale.

EPKK ettepanekud:

• luua soodsad tingimused kodumaise põllumajandus- ja toidutootmise arenguks viies ellu toidutarneahela põhist strateegiat „Eesti põllumajandus ja toit 2030“, mis toetab nii Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 (PõKa) kui strateegia „Eesti 2035“ elluviimist;
• rakendada meetmeid Eesti isevarustatuse taseme tõstmiseks nendes sektorites, kus Eesti varustamine toiduainetega pole tagatud (sh lihatootmine ja aiandus), samas säilitades nende valdkondade konkurentsivõime, kus Eestil on olemas rahvusvaheline konkurentsieelis ja ekspordivõime (sh piima- ja teraviljatootmine);
• töötada välja ja rakendada terviklikku lähenemist, mis aitab põllumajandus- ja toidu­sektoril lühi­ajaline kriis üle elada nii, et tootmismaht ei kahaneks ja headel aegadel saab tootmise areng normaalselt jätkuda. Senisest rohkem tuleb tähelepanu pöörata riskijuhtimise meetmetele, teha ettevõtjatele kättesaadavaks riigi poolt osaliselt toetatud kindlustus, käibekapitalilaenud, tagatised ning tõsise kriisi puhul ka erakorralised toetused;
• tagada sektori spetsiifikat arvestav põllumajandustootmise finantseerimine, sh vähemalt 20-30 aasta pikkuste pikaajaliste hüpoteeklaenude kättesaadavus põllumaa tagatisel. Tõenäoliselt eeldab see alternatiivsete laenuvõimaluste loomist;
• säilitada Maaelu Edendamise Sihtasutus kui põllumajandus- ja maaettevõtluse stabiilsele arengule spetsialiseerunud eraldiseisev asutus, et tagada maaettevõtjate ligipääs panga­laenude käendustele ja teistele finantsinstrumentidele. Sihtasutuse roll erinevate tagatiste, laenude ja maakapitali pakkumisel muutub aja jooksul üha olulisemaks ning MESi võimekust laenude pakkumisel tuleks suurendada, sh töötada välja nn omakapitali investeerimise meede;
• nimetada peamised põllumajandusettevõtjad ja toidutootjad riiklikult elutähtsa teenuse osutajaks;
• tagada toidu, sööda, loomaravimite, väetiste ja muu põllumajandus- ja toidutootmiseks kriitiliste sisendite riiklik varu;
• tõhustada ELi tasemel turukorralduse ja kriisiabi meetmeid, mis oleksid paindlikud ja suudaksid senisest tunduvalt kiiremini reageerida turu­tõrgetele ja kriisidele;
• toetada turunõudlusel põhineva mahepõllumajanduse arengut ja mahemajanduse tervik­likku arendamist, mis võimaldaks mahemajanduse muuta arvestatavaks majandus- ja ekspordiharuks, suurendada Eesti ettevõtete lisandväärtusega toodete eksporti ning luua eeldused uute töökohtade tekkeks; mahekohustuse võtnud tootjatele tuleb tagada mahetoetusi puudutav kindlustunne terveks kohustuse perioodiks; mahetoidu eelistamisel avalikus toitlustamises tuleb arvestada kodumaise mahetoidu kättesaadavusega toiduainegruppide lõikes, et mahetoidu eelistamine riigihangetes ei tõrjuks menüüdest välja kodumaist toitu;
• toetada kodumaise mesinduse kestlikkust ning põllumajandustootjate, mesinike ja ametkondade koostööd;
• loomade heaolu küsimustes peavad loomakasvatajad vastama ühiskonna ootustele, kuid uute nõuete kehtestamisel tuleb säilitada teaduspõhisus;
• Eesti isevarustatuse tõstmiseks lihatootmisel töötada välja investeeringuid, tõuaretust ja arengut soosiv tugisüsteem loomakasvatajatele; selgitada välja kitsaskohad ja koostada sektori arenguks sobiv strateegia koos vajalike meetmete ja regulatsioonidega nendes Eesti looduslikesse tingimustesse sobivates põllumajandussektorites, mille majanduslik potentsiaal on seni kasutamata;
• tagada võimalikult tõhusate ja laia spektri taimekaitsevahendite kättesaadavus turul, seejuures lähtuda nende turule lubamisel teaduslikest riskihinnangutest ümbritsevale keskkonnale, elustikule ja inimeste tervisele; seista ELi tasandil Eesti suhtes õiglaste kohustuste eest taimekaitsevahendite kasutamise vähendamisel ja säästlikul kasutamisel, et Eesti võime ennast toiduainetega varustada ei satuks ohtu;
• soodustada investeeringuid, rakendusuuringuid ja erinevate osapoolte koostööd imporditavatest tootmissisenditest (loomasööt, väetised) sõltuvuse vähendamiseks;
• luua soodsad tingimused kodumaise vesiviljeluse ja kalakasvatuse arendamiseks, soodustades selleks sektorisse tehtavaid investeeringuid, edendades kodumaise kala tarbimist ja kõrvaldades sektori arengut pidurdavaid piiranguid.

2. Toidutootmise konkurentsivõime ja põllumajandussaaduste ekspordi arendamine

Toidutootmise poliitikates on rõhuasetus tootlikkuse suurendamisel, loodusressursside säästlikumal kasutamisel ja riskijuhtimise meetmete senisest paremal rakendamisel. Efektiivsuse tõstmisel tuleb Eestis siiski arvestada väikeriigi eripära, et tagada ettevõtluse mitmekesisus. Nii esmatootmine kui ka toidutööstus on järjest rohkem suunanud oma tegevuse innovatsioonile, keskkonnahoiule ja jätkusuut­likkusele.

Põllumajandus- ja toidutootmine kuulub Eesti suurimate ekspordisektorite hulka. 2021. aastal eksporditi Statistikaameti andmetel Eestist 1,5 miljardi euro väärtuses põllumajandussaadusi ja toidukaupu, mis moodustab 9% Eesti koguekspordist. Eesti päritolu kaupade eksport ulatus sealhulgas 1,1 miljardi euroni. Eesti põllumajandussaaduste ja toidukaupade väliskaubandus on viimastel aastatel olnud 100-200 miljoni euro suuruses defitsiidis ning ligi kolmandik põllumajandussaadustest eksporditakse toorainena. Mida rohkem toorainet kohapeal väärindatakse, seda kasulikum kõigile.

Ebastabiilsed suhted Venemaaga ja arengud maailmas on toonud välja Eesti põllumajandus- ja toidusektori haavatavuse ja vajaduse mitmekesistada Eesti toiduainete ja põllumajandussaaduste ekspordigeograafiat ning eksporditavate toodete portfelli.

Põllumajandus- ja toidusektori konkurentsivõime suurendamine ja ekspordi soodustamine panustab Eesti majanduse kasvu ja töökohtade kindlustamisse nii linnades kui maapiirkondades. Promotsioonitegevuse toetamine aitab suurendada tarbimist ja leida uusi turustuskanaleid, mis omakorda suurendab riigimaksude laekumist. Mastaapsed ja pikaajalised toiduturundus-programmid on kõikides lähiriikides: Soomes, Lätis, Leedus, Rootsis, Taanis jne. Need hõlmavad muuhulgas riigi kuvandi edendamisse panustamist nii toidu ekspordi kui ka turismi võtmes, ekspordi edendamise tegevuste toetamist, toidusektori koostöö arendamist, jätkusuutlikkuse ja keskkonnahoiu eesmärkidesse panustamist ning toidutarneahela toimimise toetamist.

Üha enam suureneb tarbijate huvi ja teadlikkus toidu päritolu, koostise, tootmiseviiside, keskkonnamõju, eetilisuse jms vastu. Inimesed teadvustavad üha rohkem toitumise mõju tervisele ning teevad tervislikumaid valikuid. Kvaliteedikavad aitavad luua tarbijates kindlustunde, et põllumajandustoode või toit on toodetud kestlikult, ohutult ning kõrgemaid kvaliteedinõuded järgides. Kvaliteedikavade rakendamine võimaldab tootjatel turul eristuda ning paremini oma tooteid turustada.

Toidukaubandus globaliseerub ja toiduohutus muutub järjest olulisemaks ka rahvusvahelises kaubanduses. Seetõttu on tõhusa ja läbipaistva toidujärelevalve süsteemi olemasolu ülioluline. Uute turgude avamine ja ekspordi edendamine on ühtviisi tähtis nii valitsusele kui ettevõtjatele.

EPKK ettepanekud:

• parandada oluliselt Eesti toidutööstuse konkurentsivõimet, seejuures peavad toidutööstusesse riigi toetusel tehtavad investeeringud olema strateegilisema iseloomuga ja paremini suunatud, et tagada nii tehniline kui ka tehnoloogiline arenguhüpe;
• tugevdada kogu toidutarneahelat ja liikuda kõrgema lisandväärtusega töödeldud toodete tootmise ja ekspordi suunas. Selleks on vaja nii stabiilset ettevõtluskeskkonda kui järjepidevat, strateegial põhinevat innovatsioonialast tegevust;
• hoiduda toiduainete liigitamisest „headeks“ ja „halbadeks“, nende täiendavast maksustamisest või välistustest ELi müügiedenduse poliitikas; edendada läbi riiklike programmide tervisliku toitumise põhimõtteid;
• tagada toiduainete korrektne märgistamine, mis välistab tarbija eksitamise nii toidu päritolust kui ka tootmis- ja töötlemisviisist;
• toetada põllumajandussaaduste kvaliteedikavade väljatöötamist ja rakendamist ning sõltumatu kontrollisüsteemi loomist;
• liikuda avaliku sektori toitlustamises riigihangete korraldamisel kvaliteedikavade raames toodetud põllumajandustoodete ja toidu eelistamise suunas.
• tugevdada Eesti toidu programmi ning kohaliku toidu- ja põllumajandussaaduste müügiedendustegevust nii kodu- kui eksportturgudel kasutades selleks ulatuslikumalt nii siseriikliku turuarendustoetuse kui EL-i promotsioonimeetme vahendeid, sh suurendada välismessidel osalemise eelarvet, mis võimaldab messidel esinduslikku osalemist;
• tugevdada Eesti toiduainete ekspordistrateegiat, mis toetab Eesti kui puhta ja kvaliteetse, sh maheda toidu päritolumaa kuvandit. Eesti toidu kuvandi tõendamiseks tuleb luua senisest suurem läbipaistvus toiduohutuse olukorra ning järelevalve kohta, kasutades selleks ELi andmebaase ja infotehnoloogia võimalusi;
• tagada Eesti valmisolek sihtriikide poolt nõutavate täiendavate riiklike seireprogrammide ja analüüsiseeriate tegemiseks, isegi siis, kui EL-is taolisi uuringuid ei nõuta;
• pöörata senisest rohkem tähelepanu loomahaiguste enneta­misele, et vähendada loomataudidest tingitud kulusid ja võimalikke piiranguid väliskaubandusele;
• selleks, et ära kasutada maailma erinevates piirkondades kasvavast toidunõudlusest tulenevat ekspordipotentsiaali, tuleb suurendada riigi panust ja Eesti välisteenistuse rolli läbirääkimistel kolmandate riikidega ja uute turgude avamisel, tõsta Eesti toidu tuntust ja soodustada uute ekspordikanalite tekkimist;
• kõrvaldada administratiivsed takistused Eesti põllumajandussaaduste ja toidu eksporti­misel kolmandatesse riikidesse (load, sertifikaadid, riikide vahelised kokkulepped jne);  
• tagada ausad ja tasakaalustatud kaubanduslepingud kolmandate riikidega, mis võtavad arvesse EL kõrgeid tootmisstandardeid, loomade heaolu- ja keskkonnanõudeid, importtooted peavad vastama sama kõrgetele nõuetele kui EL tooted.

3. Kaasaegne ja tõhus põllumajanduspoliitika

Põllumajanduspoliitika peab igakülgselt toetama põllumajandusressursi opti­maalset kasutamist. Põllumajandus­e peamiseks ülesandeks jääb ka tulevikus toidutootmine, kuid tähtsust võidab ka sektori roll tooraine ja energia tootmises. Põllumajandus- ja toidutootmine pakub ühiskonnale avalikke hüvesid, mida turg ei suuda kompenseerida, mistõttu on põllu­majandus­toetused vältimatud ka tulevikus.

Eesti põllumajandus­tootjate mitmekesine struktuur on suur väärtus, mida tuleb eelkõige maaelupoliitika raames asjakohaste meetmetega toetada.

EPKK toetab ELi ühise põllumajanduspoliitika kaasajastamist ja lihtsustamist ning liikmes­riikidele suurema otsustusõiguse andmist põllumajanduspoliitika meetmete kujundamiseks ja eelarvevahendite kasutamiseks lähtuvalt kohalikest väljakutsetest ja oludest.

EPKK ettepanekud:

• rakendada põllumajanduse ja toidutööstuse mitmekesist struktuuri arvestades vastavalt ettevõtete suurusele ja eripärale sobivaid poliitikameetmeid, mis arvestavad sihtgrupi tegelikke arenguvõimalusi – esiteks meetmed turule ja mahule orienteeritud põllumajandustootmise soodustamiseks (eelkõige piim, teravili, sea- ja linnuliha), teiseks meetmed piiratud maaressurssi kasutavate väiksemate ettevõtete tulukuse tõstmiseks ning kolmandaks sotsiaalse iseloomuga meetmed põllumajanduslike majapidamiste toetamiseks;
• Eesti põllumajandustootjad on valmis ÜPP kohustuslike ja vabatahtlike meetmete raames panustama ambitsioonikamate keskkonna- ja kliimakaitse eesmärkide saavutamisse, kuid selleks tuleb nii ELi poolse eelarve kui Eesti riigi poolse kaasfinantseerimise näol tagada piisavad finantsvahendid ja motiveerivad toetusmäärad;
• põllumajandussektori järelkasvu soodustamiseks tuleb rakendada meetmeid, mis aitavad kaasa põlvkondade vahetusele põllumajandussektoris. Noorte põllumajandustootjate tegevuse soodustamisel tuleb parandada noorte ettevõtjate juurdepääsu kapitalile ja rakendada terviklikku lähenemist ÜPP erinevate meetmete raames;
• rakendada otsetoetuste maksmisel aktiivse tootmise soodustamiseks tootmiskohustusega seotud toetusi EL poolt lubatud mahus ja piirata rohumaade hooldamise toetamist pelgalt rohu hekseldamisel;
• vältida meetmeid, mis soodustavad kunstlikult maa rendi- ja müügihinna kasvu, sh jätkata hektaripõhiste otsetoetuste ühetaolise maksmisega sõltumata ettevõtte suurusest. Otsetoetuste ümberjaotamisel väiksematele ettevõtetele tuleks eelkõige kasutada looma- ja kultuuripõhiste toetuste maksmist;
• mitte rakendada toetuste ettevõtte suurusest lähtuvat piiramist ja väärtustada toetuste maksmisel põllumajandusettevõtete panust maapiirkondade tööhõivesse;
• tagada võimalikult lihtsasti administreeritav otsetoetuste süsteem, seejuures soodustada suurandmete ja uue tehnoloogia kasutamist kontrolli ja järelevalvega seotud eesmärkidel, et vähendada kohapealsete kontrollide läbiviimist, seejuures tuleb siiski tagada andmevaldaja õigus oma andmetele;
• Maaeluministeeriumi allasutuste infotehnoloogilist võimekust ja taset tuleb ühtlustada ja tõsta, et toetada teadmispõhist majandamist ja halduskoormuse vähendamist maamajandussektoris; rakendada nullbürokraatia põhimõtteid;
• arendada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametit (PRIA) eraldiseisva asutusena, et tagada sihtgrupi tõhus ning selgelt suunitletud toetamine ja vajalike teenuste kättesaadavus. Suurendada PRIA ja teiste põllumajandusega seotud valitsus­asutuste koostööd, mis viib sünergia tekkimiseni ja halduskoormuse vähendamiseni ettevõtjate jaoks;

4. Võrdsed konkurentsitingimused ELi ühisturul

Eesti põllumajandus- ja toidutootmise jätkuvaks arengupiduriks on ELi ühise põllu­majandus­poliitika (ÜPP) raames kokku lepitud ebaõiglased tingimused erinevatele ELi liikmesriikidele. Eesti põllumajanduse otsetoetused jäävad 2027. aastani kõige madalamaks EL-s ulatudes vaid ca 80%-ni keskmisest. 2-3 kordsed erinevused põllumajandustoetuste tasemetes pole õigustatud sarnaste tootmissisendite – näiteks masinate, kütuse, väetiste – hindade kontekstis.

Ka kaudsed maksud mõjutavad otseselt liikmes­riikide vahelist kaubandust, mistõttu tuleb vähendada nende erisusi. Eesti tootjate konkurentsivõime tõstmiseks ELi siseturul tuleb väga täpselt jälgida teiste liikmesriikide poolt rakendatavaid meetmeid ja vajadusel nendele omapoolselt kiiresti reageerida.

Eesti võib vastavalt EL reeglitele riigieelarvest põllumehi kuni 2027. aastani täiendavalt toetada, et kompenseerida meie põllumeeste väiksemaid EL otsetoetuse tasemeid.

EPKK ettepanekud:

• jätkata 2027. aastani riigieelarvest põllumajanduse siseriiklikku toetamist ELi poolt lubatud maksimaalses määras (ca 15,3 miljonit eurot aastas), et hoida Eesti põllumajandustootjate konkurentsi­võimet ELi siseturul;
• toetada ÜPP muutmist ühtsemaks ja õiglasemaks ning jätkata jõupingutusi, et alates 2028. aastast oleks Eesti tootjatele tagatud võrdsed konkurentsitingimused ning otsetoetuste maksmisel poleks liikmesriikide vahel suuri erinevusi;
• konkurentsimoonutuste vältimiseks pöörata senisest oluliselt enam tähelepanu kaudsete toetuste ja maksude ühtlustamisele EL liikmesriikides ning erisuste ühetaolisemale rakendamisele;
• vähendada Eestis sarnaselt teiste liikmesriikidega põhitoiduainete käibe­maksu määra poole võrra, et tagada kiire inflatsiooni ohjamiseks tarbijatele mõistlik toidu hind ja toidutootjate konkurentsivõime;
• rakendada alkoholi maksustamisel tasakaalustatud lähenemist, mis hoiab piiri­kaubanduse minimaalsel tasemel ja väldib selle negatiivseid mõjusid riigieelarvele;
• säilitada eelolevatel aastatel põllumajanduses ja kalanduses kasutatavale diislikütuse aktsiisimäär EL minimaal­sel lubatud tasemel, mis aitab mõnevõrra leevendada kütuse kiire hinnatõusu ja otsetoetuste madala taseme negatiivset mõju kodumaise tootmise konkurentsivõimele;
• Eesti aiandustootmise konkurentsivõime tõstmiseks langetada maagaasi aktsiisimäära ettevõtetele, kes kasutavad maagaasi katmikalade kütmisel;
• tõhustada põllumajandussaaduste ja toidu kontrolli Eesti turul, mis aitab ära hoida ELi siseturul liikuva toidukauba erineva kvaliteedi probleeme ning tagab võrdsed konkurentsi­­tingimused Eesti ettevõtjatele;
• luua meede laevatranspordi kulude leevendamiseks kaupade veol Eesti saarte ja mandri vahel;

5. Tervikliku maapoliitika väljakujundamine

Põllumaa on põllumajandustootjate jaoks peamine tootmisvahend, mis eristab põllumajandust suurel määral teistest majandusharudest. Põllumaad kasutatakse toidu tootmiseks, mistõttu on maapoliitikaga seotud otsused strateegilise iseloomuga ja mõjutavad otseselt Eesti toidujulgeolekut ja rahvusvahelist konkurentsivõimet. Eesti põllumajandusele on iseloomulik rendimaa suur osatähtsus – enamik kasutatavast põllumajandusmaast on rendimaa või muu maavaldus, majapidamiste omanduses on vähem kui kolmandik maast.

Metsamaade puhul tuleb silmas pidada, et metsa raieküpseks kasvamine on väga pikaajaline ja mitmeid inimpõlvi kestev protsess. Maapoliitikat kujundades on riigi huvides, et erametsaomanikud oleksid motiveeritud oma maa ja metsade eest hoolt kandma ning ühiskonna jaoks väärtuslikke ökosüsteemi teenuseid pakkuma.

EPKK ettepanekud:

• töötada välja terviklik maapoliitika, mis hõlmab väärtusliku põllumaa kaitsmist toidu­julgeoleku tagamiseks, vähem väärtusliku põllumajandusmaa ja metsa kasutamist biomajanduse arenda­miseks, strateegilist ja vastutustundlikku lähenemist maa maksustamisel ning riigimaade müümisel ja rentimisel;
• riigimaa müümisel tagada põllumaa jäämine põllumajandustootjate kasutusse rakendades selleks eelisostuõigust, riigimaa müügil arvestada põllumajandussektori majandusliku olukorraga;
• lähtuda põllu- ja metsamaa maksustamisel vajadusest säilitada kohaliku toidutootmise konkurentsivõime ning erametsaomanike motivatsioon metsa omamiseks ja kestlikuks majandamiseks;
• võtta vastu seadus väärtusliku põllumaa kaitsmiseks ja hoidmiseks põllumajandus­likus kasutuses, sest muld on piiratud ja sisuliselt taastumatu ressurss jms;
• parandada noorte põllumajandusettevõtjate juurdepääsu põllumajandusmaale, muuhulgas vaadata üle kinnisasja omandamise kitsendamise seaduses sätestatud regulatsioon, mille kohaselt saab ettevõte omandada üle 10 ha suurust põllu- ja metsamaa kinnistut vaid kolme aasta pikkuse tegutsemise järel põllumajandussaaduste tootmise või metsa majandamise valdkonnas. Praktikas on antud nõue osutunud ebaefektiivseks, ei täida algselt seatud eesmärki ning takistab maaettevõtlusega alustavate noorte poolt loodud ettevõtetel maa ostmist;
• tagada maaomanikele tehnorajatiste talumise õiglane hüvitamine ja korrastada riigi jaoks oluliste tehnorajatiste eramaale rajamisega seotud kitsaskohad.

6. Loodusressursside heaperemehelik majandamine

Keskkonnahoid on põllumajandustootmise kestlikkuse tagamise alus. Põllumajandustegevus mõjutab nelja peamist ressurssi: muld, õhk, vesi ja elurikkus, mis on omavahel tihedalt seotud. Vaid heaperemehelik majandamine suudab kindlustada muldade viljakuse ja teiste ressursside (sh põhjavesi) säilimise ja hea seisundi. Põllumajandustootmisel on võtmeroll maastike ja maapiirkondade nauditava elukeskkonna kujundamisel ning poollooduslike alade ja liigirikkuse säilitamisel.

Eesti põllumajandus ja toidutootmine on maailma lõikes keskkonnasäästlikumaid. Viimase saja aastaga on Eesti põllumajandusmaa pindala vähenenud pea poole võrra, moodustades alla veerandi riigi pindalast. Erinevaid keskkonnakoormuse või elurikkuse näitajaid võrreldes kuulub Eesti põllumajandus juba praegu Euroopa Liidu keskkonnahoidlikumate sekka. Peame mõistma, et teatud osa tekkivatest heitmetest ei ole võimalik vältida ning tunnustama sektori olulist rolli ökosüsteemiteenuste pakkumisel.

Eestis majandatakse suurt osa põllumajandusmaast keskkonnasõbralikult. Eestis järgitakse ELi ühtse pindalatoetusega kaasas käivaid rohestamise baasnõudeid ligi miljonil hektaril, millele lisaks rakendatakse umbes 70% pinnal vabatahtlikke täiendavaid keskkonnanõudeid. Uus põllumajanduspoliitika toob alates 2023. aastat kaasa keskkonnahoiu meetmete veel laialdasema kasutamise. Mahepõllumajandus moodustab 22% Eestis kasutatavast põllumajandusmaast. Oleme selle näitajaga Euroopa Liidus Austria järel teisel kohal. Lihaveise- ja lambakasvatuses on suurem osa tootmisviisilt mahe.

Suurim standardite looja on tegelikult hooliv põllumees ise, kes järgib kõige rangemaid reegleid ja põhimõtteid. Märkimisväärselt on suurenenud selliste mulla orgaanilise süsiniku sidumist ja keskkonnahoidu soodustavate praktikate osakaal nagu liblikõieliste kultuuride kasvatamine, viljavaheldus, talvine taimkate ning kasvava trendiga on ka vahekultuuride kasvatamine ja täppispraktikate rakendamine.

Rohepöörde ekspertkomisjoni raportis valitsusele märgitakse, et Eestis on mineraalväetiste, taimekaitsevahendite ja antimikroobikumide kasutusintensiivsus ja mahepõllumajandusliku maa osakaal juba praegu sellisel tasemel, kuhu ELi keskmine peaks jõudma 2030. aastaks. Seetõttu ei ole otstarbekas kõikidele ELi liikmesriikidele seada ühesuguseid vähendus- või kasvueesmärke.

Nitraaditundlikul alal rakendatud veekaitse meetmete tõhusust hinnatakse igas liikmesriigis pinna- ja põhjaveeseireprogrammi abil. Liikmesriikide poolt esitatud ülevaade kirjeldab riigi arengut põllumajandusest tuleneva reostuse vähendamiseks. Seiretulemuste alusel korri­geeritakse vajadusel nitraaditundlikul alal kehtivaid kitsendusi ja kohustusi. Aruandlus­kohustus ei tohi piirduda ainult põhja- ja pinnaveeproovide analüüsimisega ning statistiliste muudatuste põhjal hinnangute andmisega. Edasi peab järgnema sisuline töö põhjus-tagajärg seoste leidmiseks, mis aitavad tekkinud probleeme lahendada.

Eesti on üks osa EL ühisturust, mistõttu võib tekkida oht, et EL baastasemest rangemate keskkonnanõuete kehtestamisel (nt teatud õhusaasteainetele kehtestatud piir- ja sihtväärtused, nõuded väetiste kasutamisel või keskkonnalubade künnis­võimsused) satuvad Eesti tootjad ebavõrdsesse konkurentsiolukorda.

Maaparandusel on oluline roll põllu- ja metsakultuuride kasvatamisel, seda eriti Eestile omapärase kliima tõttu, kus aastane sademete hulk ületab oluliselt aurumist. See tähendab, et Eesti põllu- ja metsamaa kannatab liigniiskuse all, mistõttu on meie põllukultuuride kasvatamine ilma mulla niiskusrežiimi reguleerimiseta raskendatud.

EPKK ettepanekud:

• rakendada keskkonnakaitse põhimõtet, mis keeldude asemel toetab ressursitõhususe ja tootlikkuse kasvu, kasutab ära võimalusi ja seab arusaadavad eesmärgid;
• tootmise vajaduste ja võimaluste ning keskkonnakaitse vahel tuleb leida mõistlik ja toimiv tasakaal, rakendades meetmeid, mis soodustavad loodushoidu (mh kliimamuutustega kohanemine, õhukvaliteet, elurikkus ja veekvaliteet), kuid samal ajal ei pärsi põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsi­võimet ega kahjusta toidujulge­olekut;
• keskkonnahoiu, sh veekaitse meetmete rakendamine peab olema teadmuspõhine ja toetuma selgelt uuringute tulemustele; keskkonnahoiu meetmete rakendamisel tuleb läbi viia asjakohane mõjude hinnang, täiendavate piirangute seadmisel tuleb realistlikult arvestada põllumajandus- ja toidusektori võimalustega;
• keskkonnahoiu meetmetega peavad käima käsikäes investeeringud kaasaegse tehnoloogia ja teadustulemuste juurutamiseks tootmisesse. Soodustama peab sellist innovatsiooni, mis suudab panustada jätkusuutlikku tootmisesse ja tootmiskulude kokkuhoidu;
• EL baastasemest rangemate keskkonnanõuete kehtestamine Eestis peab olema pigem erand kui reegel ja piiratud väga selgelt põhjendatud vajadusega;
• investeeringuid tänaseks amortiseerunud maaparandussüsteemidesse tuleb suurendada, et hoida ja tõsta põllumaa väärtust ja parandada keskkonnahoidu; maaparandustööde efektiivsemaks korraldamiseks tuleb kaasajastada maaparandusseaduse sätted, et anda täiendavat paindlikkust maaparandusühistute toimimisse, vähendada liigset halduskoormust ja lahendada kitsaskohad seoses juurdepääsuteede ühiskasutusega;
• ELi tööstusheite direktiivi ülevaatamisel seatavad künnisvõimsused loomakasvatuse ettevõtetele ei tohi tekitada liigset halduskoormust ja tarbetuid kulusid Eesti ettevõtetele;
• soodustada säästlikku pakendikasutust toiduainetööstuses, leida mõistlikud lahendused pakendijäätmete taaskasutamiseks ja ühekordse plasti kasutamise vähendamiseks, kuid ilma et see vähendaks toiduohutust, nõrgendaks toidutootmise konkurentsivõimet ja tõstaks märkimisväärselt toiduainete hinda tarbijatele;
• Toetada toidutööstuse investeeringuid jahutus- ja külmutussüsteemide uuendamisse, et suurendada seadmete toimepidevust ja keskkonnanõuetele vastavust.

7. Kliimaeesmärkide saavutamine toidutootmises

Kui EL-i põllumajanduse kasvuhoonegaaside heitmed on võrreldes 1990. aastaga vähenenud 20%, siis Eestis on põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitkogused samal perioodil vähenenud 45%. Lisaks on siinse põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitmed Eurostati andmetel EL-i keskmisest tunduvalt väiksemad.

Põllumajanduse osa kasvuhoonegaaside kogusest on vaid 10%. Eestis peetavate loomade arv on viimase 30 aasta jooksul vähenenud kolm korda. Eesti põllumajanduse loomkoormus on Euroopa Liidu liikmesriikide võrdluses kõige madalamate hulgas.

Eesti põllumajanduslik maakasutus ja osades sektorites ka tootmine on EL-ga liitumisele eelnenud mõõnaperioodi järgselt siiski suurene­mas. Eesti majandusarengut mittearvestavad kliimapoliitika aluseks olevad ajaloolised referentsid ei tohi takistada meie maa- ja loodusressursi optimaalset kasutamist ning toidujulgeoleku kindlustamist.

Eesti suuremad põllumajandus- ja toidutööstusettevõtted on seadnud endale ambitsioonika süsinikuneutraalsuse eesmärgi ning tegelevad süsiniku jalajälje mõõtmise ja vähendamisega. Süsiniku jalajälje kaardistamise esimesed tulemused näitavad, et oleme ühed säästlikumad maailmas.

Süsinikupõllundus on suund, millega soovitakse tekitada põllumehele nn täiendav sissetulekuallikas kliimasõbralike praktikate rakendamise eest. Süsinikupõllundus on maa harimine ja kasutamine viisil, mis säilitab ja seob orgaanilist süsinikku mulla orgaanilises aines huumuses. Näiteks lähevad siia alla Eesti põllumajanduses laialt levinud praktikad nagu talvine taimkate, viljavaheldus, vahekultuurid.

EPKK ettepanekud:

• ELi kliimapoliitika eesmärgid ei tohi ohtu seada Eesti toidujulgeolekut;
• EL kliima- ja keskkonnapoliitika elluviimisel tuleb arvestada liikmes­riikide põllu­majandus­sektorite eripärade ja arenguvõimalustega ning senise panusega saasteainete heite vähendamisel. Samuti tuleb põllu­majandus­tootmise kasvu­hoone­gaaside heite kõrval arvestada sektori panusega süsiniku sidumisse;
• Eesti vajab selget tegevuskava koos vajaliku eelarvega kliimeesmärkide saavutamiseks põllumajandus- ja metsandussektoris;
• puhta õhu tagamiseks ja saasteainete heite piiramiseks tuleb panustada tootmise efektiivsuse kasvu, mis ühtlasi tagab põllumajandussektori konkurentsivõime tõstmise. Selleks tuleb toetada tootmises toitainete ringluse, paremate söötmise strateegiate ja tõhusama sõnnikumajanduse korraldamist ning tõu- ja sordi­aretust;
• toetame nn süsinikupõllumajanduse algatust, kui see aitab ära kasutada põllumajanduse potentsiaali kliimamuutustega võitlemisel ja rohe-eesmärkide saavutamisel ning annab põllumajandusettevõtetele täiendava sissetuleku võimaluse, kuid seejuures tuleb lahendada mitmed lahtised küsimused, mis on seotud sertifitseerimise, regulatiivsete takistuste ja järelevalve keerukusega. Süsinikupõllundus on vaid osa kliimamuutuse lahendusest, mis ei tohiks asendada heitkoguste vähendamise meetmeid teistes tööstussektorites.

8. Energiajulgeoleku kindlustamine ja taastuvenergia kasutamise soodustamine

Venemaa sõjaline sissetung Ukrainasse ja eluline vajadus vähendada Euroopa suurt sõltuvust Venemaa gaasist ja naftast on veelgi tähtsamaks muutnud võimalikult kiire ülemineku kohalikel ressurssidel põhinevale energiatootmisele. Seejuures on oluliselt kasvanud põllumajandus- ja metsandussektori tähtsus tööstus- ja energiatooraine allikana.

Taastuvenergeetika arendamine panustab oluliselt põllumajandus- ja metsandusressursside tõhusamasse kasutamisse ja energia välissõltuvuse vähendamisse. Eesmärgiks peab olema sihipärane energiatootmise arendamine ja investeeringute suunamine keskkonna seisukohalt perspektiivsetesse energiakandjatesse. Parandada tuleb loodus­sõbralike energiakandjate nagu biokütuste, puidu, turba, põllumajanduse kõrvalsaaduste ja jääkide efektiivsemat kasutamist ning parandada nende konkurentsivõimet.

Riik peab panustama piirkondlikult hajutatud energiatoodangu kiiresse kasvu. Hajutatud energia­tootmine tagab toodangu kriisiolukordades, soodustab kogu riigi ühtlast arengut ning eri piirkondade konkurentsivõimet.

Loodussõbralike energiakandjate kasutamine on väga mõistlik asendus fossiilsetele lahendustele. Nii puidu kui teiste materjalide juures on ennekõike turg see, mis tagab energeetilises kasutuses just sellise materjali kasutamise, millest kõrgema lisandväärtusega tooteid ei saa.

Biometaani potentsiaaliks Eestis on hinnatud 450 miljonit Nm³/a, kuid sellest enamuse moodustab killustunult paiknev rohtne biomass. Eesti põllumajanduses tekib aastas ca 3 miljonit tonni sõnnikut ja läga, sellest ca 12% kasutatakse praegu biometaani tootmises. Kavade kohaselt soovitakse 40% sõnnikust kasutada biometaani tootmiseks, mis võimaldaks 2030. aastaks toota 0,2 TWh energiat ja kasvuhoonegaaside heitmeid vähendada 128 000 t CO₂ekv/a.

EPKK ettepanekud:

• soodustada põllumajandustootmise jääkide ja kõrvalsaaduste kasutuselevõttu ning rakendada maksusoodustusi ja stiimuleid biomassist ning põllumajanduse kõrval- ja jääkproduktidest toodetavale energiale;
• soodustada väheväärtusliku puidu laiemat kasutamist taastuvenergeetikas;
• luua biogaasi (sh biometaani) tootmise arendamiseks riiklik programm, mis annab investeeringute tegemiseks kindlustunde ning hõlmab tõhusaid meetmed nii toetustele kui kapitalile juurdepääsu soodustamiseks (toetused, laenud, tagatised), et kiirendada ettevõtete investeeringuid biometaani tootmisesse; seada eesmärgiks 1 TWh biogaasi tootmine;
• säilitada aktsiisivabastus biogaasile;
• suurendada investeeringuid hajutatud ja biomassil põhinevasse energiatootmisesse;
• investeerida jaotusvõrkude suutlikkusse, et parandada tingimusi väiksema mahuga päikeseparkide ja teiste energiatootmise üksuste ühendamiseks võrku, korrastades seejuures maakasutuse planeeringutega seotud poliitikat, mis ei võimaldaks päikeseparkide rajamist väärtuslikule põllumaale;

9. Kestlik metsandus ja jahindus

Mets ja puit on Eesti tähtsamaid taastuvaid loodusvarasid, mida tuleb säästlikult majandada tasakaalustades omavahel majanduslikud ja keskkonnakaitselised huvid. Metsa poolt pakutavad ökosüsteemi teenused ja majanduslik kasu ei piirdu vaid puiduga, oma osa sellest annavad ka metsaannid nagu marjad, seened ja ravimtaimed, jahindus ning loodusturism. Metsandus ja metsakasvatus on pikaajalised ning dünaamilised protsessid ning seda tuleb poliitikate kujundamisel ning elluviimisel arvestada.

Metsamaa hõlmab pisut rohkem kui poole Eesti pindalast ulatudes 2,33 miljoni hektarini. Peame tagama, et meie metsade tervislik seisund ning süsiniku sidumise võime oleksid pikaajaliselt head. Selle aluseks on targad ja teaduspõhised metsakasvatuslikud otsused. Lisaks metsaseaduse regulatsioonidele, mis kehtivad kogu metsamaal on täiendavate looduskaitseliste piirangutega alasid ca 27% kogu metsamaast, sh väljaspool RMK majandatavaid alasid 15,5%. Riigimetsas ulatub rangelt kaitstavate metsade osakaal veerandini ning kokkuvõttes on rangelt kaitstavate metsade osakaal Eestis üks Euroopa kõrgemaid. Uute kaitsealade ja majanduslike piirangute kehtestamise asemel on vaja tõsta seniste alade kvaliteeti ning keskenduda uute eraalgatuslikele ning turupõhistele lahendustele loodushoius.

Metsanduse ja maamajandusega laiemalt on tihedalt seotud ka jahindus. Eestis on ligikaudu 4 miljonit hektarit jahimaad, sellest umbes neljandik on riigimaa ja ülejäänu jaguneb paarisaja tuhande eraomaniku vahel. Jahindusliku tegevuse planeerimisel tuleb lähtuda nii jahinduse kestlikkusest kui eesmärgist hoida looduslikku tasakaalu. Jahinduse kaudu on muuhulgas võimalik reguleerida nii viimastel aastatel tunduvalt suurenenud rändel olevate ha­ne­liste arvukust kui oluliselt kasvanud punahirvede ja metskitsede arvukust, et vähendada lindude ja loomade arvukuse kasvust tulenevaid probleeme Eesti metsa- ja põllumajandusele. Viimase aja uue trendina on ilmnenud probleemid karude poolt tekitatud kahjude näol, seda nii mesilates kui põldudel.

EPKK ettepanekud:

• jätkata ning suurendada metsandustoetuste abil väikemetsaomanike metsakasvatustööde teostamist ning metsaühistute kaudu metsaomanike ühistegevuse arendamist;
• jätkata riigi metsapoliitika elluviimist ühistulise nõuandesüsteemi ja metsaomanike teadlikkuse tõusu kaudu, et vältida ühiskonnale kulukaid ja omanikele keerulisi regulatsioone;
• korrastada loodushoiu põhimõtted, sh metsanduses ning tagada nende kooskõla muude poliitikatega (sh maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määrus);
• viia läbi looduskaitseliste piirangute majanduslike mõjude analüüs ning ühtlustada loodusväärtuste kaitseks seatud piirangute kompenseerimine, keskenduda tuleb uutele eraalgatuslikele ja turupõhistele loodushoiu initsiatiividele;
• soodustada kodumaise puidu väärindamist ja kaasaegse puidutööstuse arendamist Eestis, mis võimaldab väärindamata tooraine (nt paberipuidu) ekspordi arvelt suurendada kõrgema lisandväärtusega toodete eksporti;
• vähendada bürokraatiat ELi ja riiklike metsandustoetuste administreerimisel;
• vaadata üle metsanduse senine institutsionaalne juhtimine ja hinnata selle otstarbekust;
• tagada paremini maaomanike õigused jahikorralduses, säilitades seejuures kogukondliku jahinduse;
• põllumajandusele rändlindude poolt tekitatud kahju vähendamiseks ja saagi kaitsmiseks lubada haneliste kevadise heidutusjahi pidamist, sest kõikide muude heidutuste mõ­ju on oluliselt langenud;
• suurenenud metsa- ja põllukahjude vähendamiseks pikendada suurenenud populatsioonidega punahirvede ja kitsede jahihooaega ning suurendada piirkondlikku vajadust silmas pidades karude küttimislimiiti.

10. Maaelupoliitika tugevdamine

Maaelu arengu poliitika on ka tulevikus oluline osa ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamisel, samas katab maaelupoliitika laia spektrit maapiirkondade jaoks olulisi küsimusi väljaspool põllumajandus­sektorit. Haldusreformijärgselt on omavalitsused suure­nenud, piirid linnade ja maapiirkondade vahel hajunud ning tõusnud on surve järjest suuremale tõhususele ja kulude kokkuhoiule avalikus sektoris. Pikaajalised rahvastiku prognoosid näitavad, et 10 aasta pärast on Eesti maapiirkonnas 20% vähem inimesi.

Põllumeeste, toidutootjate ja teiste maapiirkondade ettevõtjate tegevuseks on vajalik korras ja hästi väljaarendatud taristu, sh head juurdepääsuteed, stabiilne energiavarustatus, kiire internetiühendus, toimiv ühistransport, kvaliteetse hariduse ning tervise- ja sotsiaalteenuste kättesaadavus jms.

EPKK ettepanekud:

• oluliselt suurendada maaelupoliitika riigipoolset rahastamist, mis võimaldab ellu viia rohepöörde eesmärke, täita üha suurenevaid põllu­majanduse keskkonna ja loomade heaolu kohustusi ning jätkata maapiirkondade teiste eluvaldkondade terviklikku arendamist;
• alates 2028. aastast ühtlustada EL tasandil maaelu arengu vahendite liikmesriikide poolse kaasrahastamise tingimusi, et vältida konkurentsi­moonutusi EL ühisturul;
• seada eesmärgiks, et kiire internetiühendusega saab hiljemalt 2025. aastaks liituda soovi korral ja mõistlike kuludega iga maapiirkonnas asuv majapidamine ja ettevõte. Maapiirkondade digiteerimine ja lairibajuurdepääsu laiendamine peab toimuma mitte maaelu arengu fondi vaid eelkõige teiste struktuurifondide vahendeid kaasates;
• suurendada maapiirkondade omavalitsuste huvi ettevõtluse arendamiseks suunates senisest suurema osa ettevõtetelt ja tööjõult kogutavatest maksudest ja tasudest (muuhulgas keskkonna- ja saastetasud) kohalike omavalitsuste eelarvesse;
• kohaliku integreeritud arengu võimaldamiseks ja suurema territoriaalse sidususe loomiseks soodustada kogukonna juhitud kohaliku arengu metoodika rakendamist kohalikul ja regionaalsel tasandil; tagada kogukonna juhitud kohaliku arengu rakendamisel senisest suurem sidusus regionaal- ja sotsiaalpoliitikatega ning võimaldada Euroopa põllumajandus- ja kalandusfondidele lisaks teiste fondide vahendite kasutamist kohalike arengustrateegiate elluviimiseks;
• selleks, et kogukonna juhitud kohaliku arengu rakendamine oleks kõigi osapoolte jaoks võimalikult lihtne, kuid samas ka efektiivne, on vajalik luua riigi tasandil ühtne tegevuskava, lihtne reeglistik ja fondide-ülene fond või eraldis kogukonna juhitud kohaliku arengu meetodi rakendamiseks, mida koordineerib riigi tasandil üks ministeerium ning toimib hea koostöö, kaasamine ja dialoog kõigi seotud osapoolte vahel nii riiklikul kui kohalikul tasandil;
• jätkata riigireformi maaelu senise killustatud riikliku juhtimise korrastamiseks: tuua Maaeluministeeriumi haldusalasse üle Keskkonnaministeeriumi metsandus- ja kalandus­osakonnad ning Maa-amet;
• regionaalpoliitiline mõõde peab sisalduma igas valdkondlikus poliitikas.

11. Tarneahela hea toimimine ja ühistegevus

Toiduainete tarneahelat iseloomustab püramiidi kujuline ülesehitus – selle aluse moodustavad suhteliselt killustunud põllumajandustootjad, vahevöö mõnevõrra suurema turujõuga töötlev tööstus ja tipu tugevalt kontsentreerunud kaubandus. Ühistegevus on võti toiduainete tarne­ahelas killustunud põllumajandus­tootmise turujõu suurendamiseks, ühtlasi aitab põllu­majandus­tootjate ühistegevus tagada toidutööstustele vajalikku tarnekindlust ja ühtlase kvaliteediga toorainet. Peamisteks probleemideks põllumajanduslikus ühistegevuses on ühistute väiksus ja killustatus ning ühistute madal investeerimisvõime.

Kaubanduse kontsentreerumine on viinud ebaausate kauplemistavade levikuni Eestis. Toiduainete tarneahelas osalevad ettevõtjad leppisid 2018. aastal kokku vabatahtlikud kauplemise head tavad, kuid erinevate ELi liikmesriikide kogemus on näidanud, et iseregulatsioon ei suuda lahendada põhilisi tootjate ja kaubanduse vaheliste suhete kitsaskohti. Seetõttu on Euroopa Komisjon võtnud vastu direktiivi ebaausate kauplemistavade ohjamiseks toiduainete tarneahelas, mille rakendamiseks on Eestis heaks kiidetud ebaausaid kauplemistavasid käsitlev seadus.

EPKK ettepanekud:

• seada ühistegevuse arendamine strateegiliseks eesmärgiks ja integreerida ühistegevuse põhimõtete rakendamine erinevatesse poliitikatesse, suurendada oluliselt riigipoolset panust majandusliku ühistegevuse soodustamiseks ja leida selleks uusi võimalusi. Oluline on toetada nii tootmisahela horisontaalset kui vertikaalset koostööd;
• luua toimivad võimalused suurte üleriigiliste ühistute toetamiseks ja toetada ühistute konsolideerumist ning ühistute omavahelist koostööd, pakkuda tegevustoetust loomise ja arendamise etapis olevatele ühistutele, rakendada meetmeid, mis leevendaksid ühistu omavahendite puudust; erinevate toetusmeetmete puhul panustada suurema potentsiaaliga ühistutele;
• pöörata erilist tähelepanu tunnustatud tootjaorganisatsioonide loomisele Eestis, et ära kasutada ELi poolt nendele antud konkurentsi­reeglite erisusi ja võimalusi; luua võimalused, mis lubavad ühistutel paremini osaleda turgude stabiliseerimises ja riskijuhtimises;
• toetada ühistegevuse kompetentsikeskuse loomist, mis koondab parimad teadmised ühistute nõustamiseks ja pakub terviklahendusi ühistegevuse arendamiseks;
• Eesti tõuaretuse kõrge taseme hoidmiseks ja tõuloomakasvatuse stabiilse arengu kindlustamiseks jätkata ühistegevusel põhineva tõuaretuse toetamist;
• tagada ebaausaid kauplemistavasid käsitleva seaduse võimalikult tõhus rakendamine Eestis. Ebaausate kaubandustavade ohjamisel on kriitiline roll Konkurentsiametil, mis annab tootjatele võimaluse konfidentsiaalsete kaebuste esitamiseks. Just nn hirmufaktorist üle saamine, kaebuste esitamine ja nende lahendamine on kõige suuremaks väljakutseks ebaausate kauplemistavade tõkestamisel.

12. Haridus, teadus ja tööjõuturg

Põllumajandus- ja toidutootmine ning metsandus on biomajanduse selgrooks. Kaasaegse põllu­majanduse ja toidutootmise ning laiemalt biomajanduse märksõnadeks on teadmistepõhisus, innovatsioon ja tehnoloogia. Eesti põllumehed ja toidutööstused panustavad teadmistesse, parimatesse tehnoloogiatesse, innovatsiooni ja andmeteadusesse. IT-lahendused nii põllul, laudas kui tööstuses aitavad kaasa nii efektiivsemale kui säästlikumale tootmisele, kuid suurandmete kasutamise potentsiaal on Eestis suures osas veel kasutamata.

Ettevõtjate jaoks on väga oluline nii enda kui töötajate järjepidev koolitamine. Valdkonna ettevõtete ühiseks probleemiks on põllumajanduses ja toiduainetööstuses töötavate inimeste kvalifikatsioo­ni ning kutse- ja kõrg­hari­dusega seotud küsimused.

Loomaarste vajatakse toidutootmises karjatervise ja toiduohutuse tagamiseks, järelevalve asutustes, toidukaupade ja loomade liikumisel piiriüleselt. Viimase kümne aasta jooksul on eestikeelse õppekavaga veterinaarmeditsiini eriala lõpetajate arv ja valdkonda jõudvate tegevloomaarstide arv pidevalt vähenenud. Samal ajal suureneb valdkonnast lahkuvate spetsialistide arv nii suure töökoormuse kui ka spetsialistide keskmise vanuse tõusu tõttu. Seetõttu pole kogu toiduahela ohutus ja loomade heaolu varsti enam tagatud. Loomaarstide koolitamine peaks olema riigi prioriteet tulevikus ennekõike toiduohutuse tagamise eesmärgil.

Kuigi statistikaameti andmetel töötab põllumajandus- ja toidusektoris umbes viis protsenti Eestis hõivatud töötajatest, siis tegelikult võib sektori osakaalu tööandajana hinnata suuremaks. Valdkonnaga on tihedalt seotud erinevad sidusalad väetiste-, sööda- ja masinamüüjatest ning veterinaarteenindusest kuni avalikus teenistuses töötavate inimesteni.

Seoses inimeste väljarändega nii Eestist tervikuna kui maa­piirkondadest on üha teravamaks probleemiks tööjõu kättesaadavus (sh tööjõu­mahukas aiandussektoris ja loomakasvatuses), mille leevendamiseks näeb üha rohkem farmides, põldudel ja aiandites töötamas Ukrainast, Moldovast või ka teistest riikidest pärit töötajaid. Neid pole palgatud madalate tööjõukulude pärast, vastupidi, suurt pühendumist nõudva töö eest on tasuks korralik palk nii Eesti keskmise kui maa­piirkondades elavate inimeste sissetulekute üldist konteksti arvestades.

EPKK ettepanekud:

• roheleppe ja teiste ühiskonna jaoks oluliste strateegiate elluviimiseks põllu- ja metsamajanduses vajavad ettevõtjad teadlaste abi, mistõttu tuleb fookusesse võtta ka põllu- ja metsamajanduse ning toidutootmisega seotud rakendusteadused, et tagada valdkonna areng ja jätkusuutlikkus;
• ettevõtjate püüdluste toetamiseks tuleb oluliselt suurendada kutsekoolide, ülikoolide ja teadusasutuste rahastust, et tagada nii kaasaja nõuetele vastavate spetsialistide koolitus kui ka teadlaste järelkasv ning ülikoolide võimekus olla ettevõtjale partneriks teadus-arendustegevuses. Praegune tsükliline rahastus ja varieeruvus on väga suureks probleemiks Eesti teaduses;
• suurendada eestikeelse loomaarstiõppe sihtfinantseerimist, et tagada praegusega võrreldes umbes poole suurema arvu loomaarstiüliõpilaste koolitamine riiklikel õppekohtadel. Luua ka Eesti tudengitele tasulise loomaarstiõppe võimalus;
• panustada täiendavalt põllumajandusliku esmatootmise ja toidutööstuslike erialade kuvandi parandamisse; algteadmised toidu tootmisest omavad olulist kohta üldhariduse kõigis etappides;
• soodustada õpilaste ja üliõpilaste hooajalist töötamist, vabastades hooajatöödeks suvevaheajal 2-3 kuuks palgatavate õpilaste tasud sotsiaalmaksu tasumise kohustusest;
• toetada õpilasmalevate tegevust põllumajandussektoris;
• leevendada põllumajandusettevõtetes kolmandatest riikidest pärit tööjõu palkamise tingimusi ja võimaldada lühiajalise töötamise puhul maksta töötajatele sektori keskmist palka Eesti keskmise palga asemel.

13. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on loodud 28. juunil 1996 eraõigusliku põllumajandus­tootjate ja -töötlejate ühendusena. EPKK on biomajanduse ettevõtjate ühishuvide koondaja ja eestkõneleja Eestis. Tänaseks on koja liikmeks mitmesuguseid organisatsioone ja ettevõtteid biomajanduse erinevatest tegevusvaldkondadest. 2022. aasta suve seisuga on kojal 122 liiget, nende hulgas paljud erialaliidud ja ühistud Eesti põllumajanduse, toidutootmise ja metsanduse peamistest tegevusvaldkondadest. Koos koja liikmesorganisatsioonide liikmetega esindab koda üle 7000 ettevõtja ja erametsaomaniku. Koja eesmärk on soodsa ettevõtluskeskkonna kujundamine ja liikmete huvide esindamine Eesti põllumajandustootjate, toidutööstuste, metsa- ja maa­majandusettevõtjate stabiilseks arenguks. Samuti Eesti toidu, põllumajandus- ja metsandus­saaduste kvaliteedi tõstmine ja maine ning tuntuse parandamine nii kodu- kui ka välisturul, ettevõtjate horisontaalse ja vertikaalse koostöö ning ühistegevuse arendamine ning maa­majandusvaldkonna hariduse edendamine.