Äripäev: Viljakriis ähvardab leiva hinda kergitada

Kui veel tänavu aprillis olid pagaritoodete hinnad tarbijate ostujõu langemise tõttu enneolematult madalale surutud, siis nüüd on tootjad ühel meelel – leiva-saia hinnatõus ei ole enam mägede taga. Hinnatõusu põhiline mootor öeldakse olevat globaalselt viletsast saagist tingitud üleilmne teraviljahindade kerkimine. Ja kuigi Eesti põllumees ei näe põhjust veel vähemalt esialgu tänavuse viljasaagi üle kurta, on sellest paraku vähe abi, sest meie pagaritööstused ostavad leiva-saiajahu sisse hinnaga, mille määrab ülemaailmne turg. Erinevatel hinnangutel võib teravilja maailmaturu hind tõusta oktoobrikuuks 20-30%. Kahtlemata mõjutab meie pagaritööstuse toorainehankeid ka Venemaa otsus lõpetada teravilja ja jahu eksport, kuna erakordselt palavatest ilmadest tingitud saagikadu ähvardab riigi enese tänavu viljata jätta.

Loe edasi Äripäevast

Pagaritooted on viimase aastaga 30% odavnenud

Siiani valitseb Eesti pagaritoodete turul aga pigem vastupidine olukord, sest tarbijate üksjagu kahanenud ostujõud ja Eesti pagaritööstuse kohalikust tarbimisest suurem tootmisvõimsus surus hindu üha alla – aastaga on pagaritoodete, eelkõige leiva ja saia hind kukkunud kuni 30%. Vaid väiksemad tootjad on suutnud oma väljamüügihindasid säilitada.

Nii leiab Sakus kondiitri- ja pagaritooteid valmistava OÜ Tammiko Pagar juhatuse liige Heiki Tamp, et hinnad on pooleteise aastaga küll langenud kuni 30%, kuid põhiliselt käib sõda suuremate tootjate vahel, kelle lõviosa toodangust müüakse suurtes jaekaubanduskettides.

“Oleme väga vähe soodusmüüke korraldanud ja hinnasõjale seisame vastu toodangu kvaliteediga,” märkis Tamp.

ASi Lõuna Pagarid juhataja Uno Kaldmäe kinnitas, et hinnasõda on küll poodides n-ö silmaga näha ja käega katsuda, kuid kuna tema ettevõte müüb oma toidukraami peamiselt tarbijate ühistute poodides ja Lõuna-Eesti väikestes maakauplustes, siis pole Lõuna Pagareid sellesse kistud.

Eesti Leivaliidu tegevdirektor Arnold Kimber ongi seda meelt, et tulevik on niđitoodetele pühendunud pagaritöökodade päralt, sest üha ketistuvas kaubandusvõrgus saab edukalt läbi lüüa vaid üldisest massist erinedes.

Leiva-saia hind hakkab kerkima oktoobris

“Praegu on kõigil raske – nii põllumehel, töötlejal, kaupmehel kui ka tarbijal, ka riigil,” tõdes Kimber. “Aga just viimasel oleks võimalik mõjutada hinnakujundust ja hindade komponente, toetada väikeettevõtlust ja kaotada käibemaks esmatoidukaupadele.” Kemplemist leiva hinna ümber peab Kimber paljuski poliitiliseks.

“Leib on kõige odavam põhitoiduaine, kõik muu on kallim, näiteks mineraalvesi on kolm-neli korda leivast kallim,” märkis ta. Leivaliidu juht ei usu siiski, et Eesti tänavu leivaviljata jääb, sest kodumaa põllumehel tõotab tulla hea viljasaak, millest sisenõudlust rahuldada ning kui maailmaturu hind tõuseb, siis ilmselt jagub seda piiri tahagi müümiseks.

ASi Fazer Eesti juhatuse esimees Kristjan Kongo peab tõenäoliseks, et pagaritoodete hinnad asuvad tõusuteele hiljemalt oktoobris.

Leiva ja saia hinnad, nagu paljud muud hinnad muutuvad, selles ei ole küsimust ning suure tõenäosusega tuleb hinnatõus sügisel, rääkis Kongo.

“Praegu käivad läbirääkimised uue hinna kujunemise ümber, aga selge on, et hinnad muutuvad,” kinnitas ta. “Hindade tõus jääb kindlasti sellesse aastasse.”

Teravilja hinnatõusust rääkides spekuleeritakse, et tõus jääb 20-30% ümber, aga see number muutub pidevalt ja paraku ülespoole, selgitas Kongo, lisades, et ka jahu hind tõuseb, kusjuures hinnatõus ületab 20%.

Hinnatõusu taga ka tootjate kasvanud sisendite kulud

Kongo rääkis, et võrreldes leiva ja saia hinda praegu ja aasta tagasi, näeb, et hind on aastatagusega võrreldes vähemalt 20% odavam.

“Samas on energia ja muud kulud vahepeal tõusnud, nii et vajadust hinna korrigeerimiseks on nii või naa. See, mis toimub teravilja hinnaga, annab veel omakorda selleks tõuke,” selgitas Kongo.

OÜ Kehtna Mõis juhataja Märt Riisenberg usub samuti, et pagaritoodete hinnatõus on möödapääsmatu, kui ta rõhutas, et paanikaks pole põhjust ja kellelgi ei tarvitse suure hinnatõusu kartuses hakata leiba-saia kokku ostma ega kuivikuid tegema.

“Ei ole ju nii, et kui Venemaa lõpetab ekspordi, siis jääme nälga. On ka teisi teraviljatootjaid,” märkis Riisenberg. “Aga kaudne mõju sellel on. Venemaa ekspordikeeld toob kaasa teravilja turuhinna tõusu. Siis võiksime ka meie teravilja kallimalt müüa. Samas peame arvestama kallima toorainehinnaga, see aga tõstab piima omahinda ja piimatootmise tulukus kahaneb.”

Kolmas kvartal toob kaasa hinnatõusu

Võrreldes 2008. aasta juulikuuga, kui hinnad olid tipus, on pagaritoodete hinnad langenud kauplustes 27%, teatas ASi Hallik pagaritööstuse juhataja Heiki Hallik.

“Langus on olnud tugev, tipust 27%,” märkis Hallik. “Tahaks siiski loota, et kolmandas kvartalis langus vähemalt pidurdub, sest tootjate kulutused kallinevate sisendite näol suurenevad. Kui palju suudetakse hindasid tõsta, sõltub tootesegmendi konkurentsitasemest ja turuliidrite käitumisest,” rääkis ta.

Halliku sõnul on kriis tootjate tooteportfelli sisu põhjalikult muutnud. Praegu ostetakse rohkem leiba ja saia, vähem kooke ja saiakesi.

“Meie firma puhul näitab eksport kasvu ja see kompenseerib languse siseturul,” selgitas ta.

Eestis kasvavast viljast pagaritööstusele piisaks

Eelmisel ja üle-eelmisel aastal suurenes Eesti teraviljaeksport jõudsalt. Ekspordi osakaalu tõus näitab, et Eesti tootja suudab turustada oma viljasaaki ka piiri taha, et saada selle eest suuremat tulu.

Üldiselt kinnitavad Eesti pagaritööstused, et eelistavad kodumaist toorainet, kuid samas möönavad, et tooraine valikul on kõige olulisem ikkagi kvaliteedi ja hinna suhe ning selle kriteeriumi järgi teevad pagaritööstused ka valiku, olenemata viljatootja päritolust.

Praegu Eestis kasvatatav vili kataks aga kuhjaga kohalike pagaritööstuste vajadused.

Tooraine hind moodustab suure osa toote muutuvkuludest. Toiduainetetööstuste suurimad püsikulud on kas tööjõukulu või kapitalimahukus, sõltuvalt pagaritööstuse automatiseerituse tasemest.

Nii nagu toidutootjate eesmärk üldiselt, keskenduvad ka pagaritoodete valmistajad sellele, et hoida poodi mineva toote hind võimalikult madalal. Esimene kriteerium on tootmiskulude, sh toorainele kuluva summa võimalikult madalal hoidmine. Tööstused ütlevad end hinnasõda mitte õhutavat, leiva-sajatootjate leeris ollakse pigem seda meelt, et õiglase hinna otsustab ja määrab tarbija.

Kommentaarid
Janek Kalvi, ASi Liviko juhataja
Venemaa teravilja ekspordikeeld võib mõjutada piirituse hinda aasta teises pooles või tuleva aasta alguses.

Teravilja kallinemine võib aset leida just seetõttu, et Venemaa on seni suur teraviljaeksportöör olnud. Kui turul tekib defitsiit, siis see võib tuua kaasa teravilja kallinemise ja selle kaudu ka meie põhitoormaterjali piirituse kallinemise. Harilikult sellised ikaldused, mis toovad kaasa defitsiidi, põhjustavad ka piirituse hinna olulist kallinemist.

Mil määral Venemaa otsus Euroopa teravilja ja piirituse hinnale mõju avaldab, seda ma praegu ennustada ei oska. See võib olla puhtalt emotsionaalne, kui Venemaa ütles, et nad enam ei ekspordi, siis see annab automaatselt võimaluse turgudel teravilja hinna kallinemiseks ja sealt võib kallineda piiritus.

Kui see peaks kõik nii minema, siis võib piirituse kallinemist eeldada aasta teises pooles või isegi järgmise aasta alguses.

Ei tahaks paanikat külvata, aga küsimus on õigesti esitatud, sellised uudised ongi need, millest pall veerema lükatakse. Tihti piisab sellest emotsionaalsest impulsist, et turgudel hinnad kallinema hakkaksid.

Jaana Pikalev, Äripäeva ajakirjanik
Venemaa teade teravilja ekspordikeelust ehmatab maailma ja dikteerib tootme hinnatõusu.

Ehkki Eesti toiduainetööstusi ilmselt Venemaa ekspordikeeld väga palju otseselt ei mõjuta, sest nagu ka statistikaameti andmetest selgub, siis juba vähemalt kaks viimast aastat me sealt teravilja ei impordi.

Küll aga annab see tooni tooraineturul hinnatõusuks, mis paneb palli kaugele veerema ning mõjutamata ei jää sellest ühegi teraviljatoote hind.

Eelmine luguToidunisu ja rapsi börsihinnad
Järgmine luguKariloomi saab kindlustada