Andres Vaan on aastatega aretanud Topi Mõisa OÜ-s Pärnumaal ühe uhkema limusiini tõukarja ja tõusnud üheks suuremaks tõumaterjali müüjaks Eestis.
Andres Vaan on rajanud Lääneranna valda Rootsi külla pere ajaloolistele talumaadele kaasaegse tootmishoonete kompleksi, ta teeb karjaaretuses koostööd Prantsuse teadlastega ja kasutab oma karjaaretuseks Euroopa parimat tõumaterjali. Parima lihaveisekasvataja tiitli pälvis Andres Vaan eelmisel aastal. Topi talukarjas on 400 limusiini tõugu mahelihaveist, kes suviti hooldavad Matsalu looduskaitseala Kasari jõe kallastel. Maad kasutatakse 500 hektarit ja kasvatatakse ka teravilja.
Aastatega on Vaan aretanud ühe Eestimaa parema limusiini karja. Ta on toonud tõumaterjali oma karja aretuseks nii Saksamaalt, Prantsusmaalt, Taanist, Rootsist kui Soomest ja on praegu tõusnud üheks suuremaks tõuloomade müüjaks Eestis. Tema karjast pärit limusiini väärt liha jõuab ka Saksamaa, Hollandi ja Šveitsi tarbijateni.
Oma tegevusega jätkab Andres Vaan oma isa, tuntud lihaveisekasvataja Aldo Vaani elutööd.
Rahvapõllumehe tiitli pälvis Põlvamaa aiandusettevõtja, Joosepi talu noorperemees Ranet Roositalu, kelle eestvedamisel on aastatega laiendatud kasvupinda, rajatud kiletunnelid ja soetatud uusi tehnoloogiaid. Maasikad kasvavad nende talus 35 hektaril ja köögiviljad 40 hektaril. Noor peremees katsetab oma põldudel uusi maasikasorte, impordib Hollandist frigotaimi ja püüab igal aastal tootmisse mõne uue maasikasordi lisada.
Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Maaleht korraldavad konkurssi „Aasta põllumees“ juba 21. aastat, aga esmakordselt tunnustatakse kõrge tiitliga lihaveisekasvatajat, mis on ühtaegu tunnustuseks ka kodumaise lihaveisekasvatuse arengule.
Aasta Põllumees 2021 Andres Vaan:
Austatud president, daamid ja härrad!
Aasta põllumehe tiitel on suur tunnustus minu jaoks ja mõnes mõttes veel suurem tunnustus lihaveisekasvatuse jaoks.
Pea igal aastal on konkursil osalenud ka üks või mitu lihaveisekasvatajat ning tiitel tuli ära 21. korral. Ma tänan siiralt ja südamest! Tänud mu perele, isale, töötajatele, sõpradele ja koostööpartneritele, kes on mind toetanud ja andnud jõudu.
See tiitel on ka suur vastutus kogu riigi ees, sest toit on üks julgeoleku alustalasid. Põllumehed annavad endast iga päev parima, et kvaliteetne ja kodumaine toit jõuaks iga inimese lauale. Mitmetes sektorites oleme nii tublid, et isevarustatuse tase on ületatud ja saame eksportida sadu tuhandeid tonne vilja ja rapsi. Samas on meil mitmeid sektoreid, kus isevarustatuse tase jääb veel alla 100 %. Üheks selliseks on lihasektor: sea-, linnu-, lamba-, kitse- ning veiseliha. Siin tuleb üheskoos mõelda, mida selleks saab teha, et iga inimese lauale Eestis jõuaks kodumaine toodang!
Lihaveisekasvatuse peamiseks eesmärgiks on kõrge kvaliteediga liha tootmine.
Lihaveisekasvatus on alles poisikese mõõtu võrreldes muude põllumajandusvaldkondadega. Oleme saanud kasvada ja areneda umbes 25 aastat. Algusaastad olid väga tormilised, palju endised piimakarjakasvatajad alustasid lihaveistega, arvukus suurenes keskmiselt 15% aastas. Sihtmärk 100000 lihaveist tundus juba väga lähedal. Kuid kasvatajate esialgne entusiasm muutus ca 5-6 aastat tagasi, kui nuumloomade hinnad turul liikusid aasta-aastalt alla ning riigi poolt antav tugi vähenes. Viimasel aastal on lihaveiste arvukus liikunud negatiivses suunas, sest paljud väiksemad kasvatajad ei ole suutnud investeerida sõnnikumajandusse ja 2023.a aastal eesootavad nõuded tunduvad osadele ületamatud. Julgustan siiski kasvatajaid mitte nii kergelt püssi põõsasse viskama, külastama lihaveisekasvatajaid, kes jagavad lahkesti head infot, ja leidma lahendusi, kuidas tootmist optimaalsete investeeringute abil muuta keskkonnasõbralikumaks.
Usun, et pikas perspektiivis on lihaveisekasvatusel Eesti põllumajanduses on oma kindel koht ja selle osatähtsus on pigem kasvav, sest meil on piisavalt puhast vett ja taimset massi, mida läbi lihaveise väärindada. Paljud alad, mis ei sobi teravilja- või piimakarjakasvatuseks, sobivad just lihaveistele. Keskkonnahoiu koha pealt on lihaveis kordades mõistlikum lahendus kui rohtse massi hekseldamine, millega kasutame taastumatuid ressursse, aga ei loo lisandväärtust!
Veel üks põhjus, miks näen lihaveisekasvatusel tulevikku Eestis, on see, et Euroopa Liidust on uuel eelarveperioodil suur surve toetada sotsiaalmajanduslikku tegevust maapiirkondades. See tähendab nö peretalu mudelit ja keskmine Eesti lihaveisekasvataja ongi peretaluna toimiv süsteem. Samas iga tootja on sektoris tähtis ja kedagi ei tohi jätta ilma tähelepanuta.
Eesti põllumees on haritud, samas pidevalt ennast täiendav ja koolitav tootja, kes majandab juba tänasel päeval väga efektiivselt. Oleme piimatootmises Euroopas 2. kohal ja taimekasvatuses tase tõuseb peaaegu iga aastaga. Lihaveisekasvatuses oleme tõstnud oma taseme nii kõrgele, et tõuloomi eksporditakse lisaks naaberriikidele kaugele idasse – Kasahstani, Usbekistani. Mahe lihaveiseliha jõuab lisaks kodumaisele tarbijale ka Saksamaa tarbija lauale.
Uued ja ühe valjemini puhuvad rohetuuled võivad tunduda algul meile raskustena – kuid põllumees on visa ja koos teadlastega leiame lahendused, kuidas muuta tootmine veel keskkonnasõbralikumaks. Eestimaa põllumajandus on jätkusuutlik ja keskkonda hoidev!
Ma tänan!
