Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda osaleb Kesk-Läänemere 2014–2020 piiriülese koostööprogrammist rahastatavas projektis „GreenAgri”, mille eesmärgiks on vähendada põllumajandusest lähtuvat nitraadireostust Balti riikides. Koostöös Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudiga viidi perioodil jaanuar-aprill Eestis läbi majanduslike mõjude uuring perioodil 2019–2023 kehtima hakkavate veeseaduse muudatustele. Analüüs koosnes kahest osast. Esiteks analüüsiti sõnnikuhoidla olemasolu nõude täitmist alates viiest loomühikust (LÜ) ja teiseks vedelsõnniku laotamise perioodi lühendamist sügisel, kui alates 1. novembrist kuni 20. märtsini on vedelsõnniku laotamine põllumaale keelatud (periood on sügisel ühe kuu võrra lühem).
Ankeetküsitluse, PRIA ja FADN andmete põhjal läbiviidud analüüsi tulemustena anti hinnang tootjate sõnnikuhoidlate investeeringuvajadusele kuni 2023. aastani ja laotamisperioodi lühenemise mõjust vedelsõnniku tehnoloogiat kasutavatele tootjatele.
Alla 10 LÜ loomapidamishoonete juures sõnnikukäitluse parandamist saab pidada oluliseks, kuna maaelu juurde on Eestis traditsiooniliselt kuulunud loomapidamine. Hoidla nõue võib aga tingida vähese arvulise loomapidamise. Analüüsi aluseks võeti 2017. aasta näitajad PRIA loomapidamishoonete registrist, mille alusel kuulus mõjutatud loomapidajate hulka kõige enam lihaveise-, lamba- ja piimakarjakasvatajaid (vastavalt 353, 311 ja 228 isikut). Tulemustest selgus, et 2023. aastal tegutseb hinnanguliselt 85% hetkel loomi omavatest majapidamistest ja puudulik sõnnikukäitlus on hinnanguliselt 50%, mis tähendab, et sõnnikuhoidla investeeringut vajab 294 loomapidajat. Küsitlusest selgus, et 30% vastanutest ladustab sõnnikut peamiselt aunas põllumaal, 26% laudas (sügavallapanu), 18% sõnnikuhunnikus lauda kõrval ja 15% tahesõnnikuhoidlas. 7% tootjatest peab loomi aastaringselt väljas karjamaal (peamiselt lihaveiseid), neil puudub loomakasvatushoone ja seetõttu sõnnikuhoidla olemasolu nõue neid ei puuduta.
Analüüsi käigus projekteeriti kolme erinevat sõnnikuhoidla lahendust, mille maksumuse põhjal hinnati investeeringu vajadust ja jõukohasust. Ilmnes, et sõltuvalt hoidla tüübist jääb hinnatud investeeringuvajadusega majapidamiste investeeringu kogusumma vahemikku 4,9 – 6,4 mln eurot. Arvestades majapidamiste senist sissetulekut ja varade mahtu, siis ei olda võimelised täiendavate investeeringute tegemiseks. Skeem, kus sõnnikuhoidla renoveerimise või selle ehitamise kogumaksumusest 30% moodustab laen, 50% toetus ja 20% omaosalus, on jõukohane sõltuvalt hoidla tüübist 75−90% hoidla ehitamise kohustusega loomapidajale. Sellisel juhul oleks riikliku toetuse vajadus olenevalt hoidla tüübist 2,4−3,2 mln eurot.
Vedelsõnniku laotamisperioodi nõue mõjutab Eesti piimatootjaid ja seakasvatajaid. Korraldati küsitlus, millele vastas 132 tootjat. Enamus ettevõtetes tekkis 10 001−50 000 m3 vedelsõnnikut aastas. Vedelsõnnikut kasutavad oma ettevõttes väetisena 86%. Vedelsõnnikut laotatakse keskmiselt 42 päeva aastas. Siinkohal on oluline, et 35% tootjatest teostab töö 100%-lt ise, 34% kasutab osaliselt teenuse pakkujate abi ja 31% ostab kogu laotamistöö teenusepakkujat. Samal ajal vastas üksnes 18% tootjatest, et nad ei oma laotamistehnoloogiat. Tulemustest ei ilmnenud, et vedelsõnniku laotamisperioodi lühenemise tõttu tootjad sooviksid muuta vedelsõnniku laotamist oluliselt teenuspakkumise suunas. Üksnes 22% vastanutest soovib suurendada teenuse kasutamise mahtu ja samuti kinnitab muutustele vastuseisu suur lohislaoturit omavate tootjate osakaal, kes moodustasid tootjatest 41%. Üle pooled küsitletutest (53%) laotavad sügisel üle 35% vedelsõnniku aastasest kogusest. Seetõttu on seaduse muudatus olulise mõjuga, kuna praktikas on vedelsõnniku laotamise kogused sügisel suured. Investeeringu vajadus nõude muutusest on väga varieeruv, sest tootjatel on sõnniku käitlus erineval tasemel. Seega võib olla probleem mittepiisava sõnnikuhoidla mahutavusega, aga ka laotamise ja veoga seoes. Kogutud investeeringuvajdus sõltub laotatavast vedelsõnniku kogusest, mistõttu koostati lineaarne prognoosimudel. Prognoosi järgi vajaks piimalehmakasvatuse ja seakasvatusega tegelevad tootjad investeeringuid seoses sõnnikulaotamise tehnika või vedelsõnnikuhoidla ehitamisega 18,7 mln eurot. Sellest investeeringust 7,5% vajaksid seakasvatajad ja 92,5% piimatootjad.
