Euroopa Komisjon avaldas teisipäeval, 7. juulil loomakasvatusstrateegia, mille eesmärk on muuta ELi loomakasvatussektor säilenõtkemaks, konkurentsivõimelisemaks ja kestlikumaks. Strateegia osana on komisjon analüüsinud sektori tugevusi ja nõrkusi ning eraldi on loodud valgu tegevuskava.
Loomakasvatus annab ligikaudu 40% ELi põllumajanduslikust lisaväärtusest ja selle aastakäive ulatub umbes 400 miljardi euroni. Sektoris on hõivatud ligikaudu seitse miljonit inimest ning sellega tegeleb neli miljonit põllumajandusettevõtet, sageli piirkondades, kus alternatiivseid majandustegevusi napib.
Miks strateegia praegu tuleb
Strateegia loomisele ajendas struktuurne surve, mis on juba mõnes piirkonnas viinud ettevõtete sulgemiseni, eelkõige veise-, lamba- ja kitsekasvatuses. Komisjon toob näidetena esile, et Prantsusmaa on kümne aastaga vähendanud veisepopulatsiooni 16% ja Saksamaa seapopulatsiooni 22%.
Peamiseks probleemiks on kasumlikkus. Kõrged sisendikulud, turu volatiilsus ning sööda- ja energiahindade kõikumine survestavad põllumajandustootjate marginaale, samal ajal kui nende läbirääkimispositsioon toidutarneahelas jääb nõrgaks. Sektor on ka peamine põllumajanduse kasvuhoonegaaside, ammoniaagi- ja toitainereostuse allikas: loomakasvatus annab umbes kaks kolmandikku (66%) põllumajanduse otsestest kasvuhoonegaaside heitkogustest ning ligikaudu 81% põllumajandusest vette sattuvast lämmastikust.
Strateegia viis sammast
Komisjoni sõnul on eesmärk muuta säilenõtkus, konkurentsivõime, kestlikkus, territoriaalne mõõde ja tootmise kõrge tase üksteist vastastikku toetavateks eesmärkideks.
- Kriisidele säilenõtke sektor. Esimene prioriteet on tugevdada riskijuhtimist. Komisjon uurib koos Euroopa Investeerimispangaga võimalust luua 2027. aasta järgse eelarveraamistiku raames sihtotstarbeline riskijuhtimise rahastamisvahend, mis kataks nii kliimaga seotud kindlustusvajadused kui ka loomataudide riskid. Suurt tähelepanu pööratakse haiguste ennetamisele, bioohutusele ning ennetava vaktsineerimise laiemale, teaduspõhisele kasutamisele.
- Konkurentsivõimeline sektor. Loomakasvatuse rahastamise puudujääk ületab 18 miljardit eurot. Komisjon kaalub sektorile mõeldud sihtotstarbelist rahastamisvahendit ning lubab kiirendada loamenetlusi ja tugevdada importtoodete kontrolli, et tagada võrdsed konkurentsitingimused kolmandate riikide toodetega.
- Kestlik sektor. Komisjon töötab välja ühtlustatud metoodika põllumajandusloomade kasvuhoonegaaside heite arvutamiseks, mis kajastaks paremini tegelikke tootmistavasid. Lisaks töötatakse välja vabatahtlik põllumajandusettevõtete kestlikkuse kompass. Lähiajal avaldatakse hinnang nitraadidirektiivi kohta ning uuritakse võimalusi sõnnikust saadud lämmastiku laiemaks väärindamiseks.
- Territoriaalne mõõde. Kuna 2030. aastaks võidakse kasutuseta jätta hinnanguliselt 11% ELi põllumajandusmaast, seab strateegia sihiks hoida elu vähem soodsates piirkondades ja äärealadel. Muuhulgas kavandatakse tapamaju käsitlevat tegevuskava, sealhulgas investeeringuid liikuvatesse ja väikese võimsusega tapamajadesse.
- Loomakasvatuse kõrge tase. Komisjon soovib ühise turukorralduse raames luua vabatahtliku märgi „Euroopa tipptase“, mis tunnustaks vähese süsinikuheitega tootmist, keskkonnasõbralikke tavasid, kohaliku sööda kasutamist ja kõrgeid loomade heaolu standardeid.
Loomade heaolu: samm puurivaba pidamise poole
Üks olulisemaid muudatusi puudutab loomade heaolu. Komisjon kavatseb:
- aasta lõpuks esitada ettepaneku vaadata sihipäraselt üle munakanade ja broilerite heaolu eeskirjad, keskendudes puurispidamise järkjärgulisele lõpetamisele;
- aasta teiseks kvartaliks esitada ettepaneku sigade heaolu parandamiseks, võttes sulgude asemel kasutusele aedikud;
- loobuda ühepäevaste kukkede tapmisest, võttes kasutusele munasisese soomääramise tehnoloogia.
Komisjon rõhutab, et üleminek nõuab piisavat üleminekuperioodi ja rahalist tuge. Hinnanguliselt vajab sealihasektoris umbes 6,7 miljardit eurot ja munasektor 2,6 miljardit eurot. Sama kõrged nõuded plaanitakse kehtestada ka imporditud toodetele.
Lahknevad ootused
Strateegia tugineb enam kui aasta kestnud konsultatsioonidele. Avalik konsultatsioon kogus 893 vastust 30 riigist ning selgelt domineerisid loomade heaolu, kestliku põllumajanduse ja põllumajandustootjate sissetulekute teemad. Vastustest ilmnes samas põhimõtteline pinge kahe visiooni vahel: reformi pooldajad, kellels on valdavalt keskkonna- ja loomakaitseorganisatsioonid, nõuavad loomade arvu vähendamist ja tarbimise ümberkujundamist, samas kui järjepidevuse pooldajad, kelleks on valdavalt põllumajandusorganisatsioonid ja ettevõtjad, rõhutavad majanduslikku elujõulisust ning järkjärgulist üleminekut.
Edasised sammud
Strateegia rakendamist jälgib loomakasvatuse töörühm, mis jääb ideede ja parimate tavade vahetamise platvormiks. Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) jääb ka järgmisel programmiperioodil peamiseks tugisambaks nii sissetuleku, investeeringute kui ka stiimulite osas. Komisjon lubab koos liikmesriikide ja sidusrühmadega edusammude üle aru anda.
Mida strateegia tähendab Eesti tootjatele
Eesti piimatootmine ning sektor on koondunud suhteliselt vähestesse suurtesse ettevõtetesse. Just seetõttu puudutavad strateegia mõned rõhuasetused Eesti tootjaid teistest teravamalt ja mõned, mis Lääne-Euroopas domineerivad uudistes, siinseid tootjaid otseselt ei taba.
Loomade heaolu käsitlevad sihipärased õigusakti muudatused, sealhulgas puurivabale pidamisele üleminek, puudutavad üksnes munakanu, broilereid ja sigu. Piimalehmad on aga strateegia kliimatelje keskmes: enteraalne metaaniheide on ELi suurim põllumajandusheite allikas ning piimatootmine annab ligikaudu 19,8% ja veiseliha 37% põllumajanduse heitest. Eesti piimatootja jaoks on seega olulisim just uus ühtlustatud metoodika põllumajandusloomade kasvuhoonegaaside heite arvutamiseks, vabatahtlik kestlikkuse kompass ning võimalus laiendada süsinikupõllunduse määrust enteraalsele metaanile. Sissetulekutoetuse poolelt on piima- ja veisekasvatus jätkuvalt eelistatud: umbes 70% tootmiskohustusega seotud toetusest suunatakse mäletsejalistele ning 2027. aasta järgne ÜPP laiendaks pindalapõhist tootmiskohustusega toetust ka rohumaale ja söödakultuuridele.
Idapiiri ja julgeoleku mõõde puudutab Eestit otseselt. Strateegia juhib tähelepanu sellele, et Venemaa, Valgevene ja Ukraina piiri ääres kahaneb kariloomade arv kiiresti. Kui loomapidamine sealt kaob, jääb maa sööti ja piirialad muutuvad haavatavamaks. Seepärast käsitleb strateegia seda ka julgeolekuküsimusena ja viitab eraldi teatisele nende alade kohta. Eesti on üleni piiririik, mistõttu loomapidamise püsimine on siin ühtlasi valmisoleku küsimus. See võib tuua lisatoetusi piirkondadele, kus ähvardab oht, et põllumaa jäetakse kasutuseta.
Peretalu-raamistik sobib Eestile kehvemini. Komisjoni analüüs ise toob esile, et Eestis (koos Slovakkia ja Tšehhiga) peetakse alla veerandi kariloomadest peretaludes ning tootmine on koondunud suurtesse ettevõtetesse. Strateegia tugev rõhk peretaludele ja põlvkonnavahetusele sobib Eesti struktuuriga seega vähem.
Madal loomkoormus on Eesti suhteline eelis. Eesti loomkoormus (umbes 0,3 loomühikut hektari kohta) on ELi madalaimate seas, samal ajal kui näiteks Madalmaades ulatub see 3,45ni. Nõue minna suure nitraadikoormusega piirkondades üle ekstensiivsemale tootmisele ja loomkoormuse piirangud on suunatud tiheda tootmisega „toitainete kuumadele punktidele“ (Madalmaad, Belgia, Taani, osad Hispaaniast ja Saksamaast) – Eesti nende hulka ei kuulu. Eesti tootjatel on pigem ruumi loomade arvu tõsta.
Sea- ja linnukasvatuses tähendab heaolureform investeeringuid. Puurivabale pidamisele ülemineku kulud langevad Eestiski just sea- (2027) ja linnukasvatusele (2026), mis on sageli suuremad üksused: ELi-ülesed hinnangud on 6,7 miljardit eurot sealihasektoris ja 2,6 miljardit munasektoris. Strateegia lubab üleminekuperioodi, sihtotstarbelist rahastust ja võimalikku eelisjuurdepääsu EIP laenudele neile, kes puurivabale pidamisele üle lähevad. Bioohutuse rõhutamine on Eesti seakasvatajatele otseselt asjakohane – Sigade Aafrika katku tõttu soovitati bioohutusmeetmeid lisada 15 liikmesriigi ÜPP kavadesse.
Maapiirkondade taristu ja väiketapamajad. Hõredalt asustatud Eesti maapiirkondade jaoks on praktilise väärtusega strateegia lubadus koostada tapamajade tegevuskava (sh liikuvad ja väikese võimsusega tapamajad) ning kiirendada kiire interneti, 5G ja satelliitühenduse väljaehitamist.
