Euroopa Liidu roheleppe üheks osaks on elurikkuse strateegia aastani 2030, kus eesmärgina on kirjas, et ELs tuleb kaitsta vähemalt 30 % maismaast. Samas peab kolmandik kaitstavatest alades ehk 10% kogu maismaast olema aga range kaitse all. Püstitatud eesmärgi saavutamise seab küsimärgi alla tõik, et 2020. aastal, kui strateegia avaldati, oli ELis rangelt kaitstud ainult 3 % maismaast.
Hiljuti ütles kliimaminister Kristen Michal tuumajaama küsimust kommenteerides, et selle rajamise otsus on sellise tasemega, mis eeldab mandaati või vähemalt hoiakut. Samal ajal küpseb sama ministeeriumi koridorides aga maismaa kaitse (sh range kaitse) uus lubadus Brüsselile, mille osas ei ole ministeeriumil ei mandaati ega avatud dialoogi huvirühmadega. Lubadus, et roheleppe rakendamisel ei jäeta kedagi maha, on jäänud loosungiks. Valitud küsimustes on rong terminalist väljunud ning need, keda see otseselt puudutab, jäid perroonile.
„Elurikkuse strateegia ilmumise ajal oli Eesti metsade panus võrdväärne EL tulevikueesmärkidega. Täiendavalt looduskaitselistel eesmärkidel oli kaitstavaid alasid 26% metsamaast sh 14% range kaitse all. Selles arvestuses on muuhulgas kõrvale jäänud mitmed muud kaitsemeetmed, näiteks kohalike omavalitsuste üldplaneeringud, mis sätestavad muuhulgas rohevõrgustiku ja rohealadega seotud täiendavaid tingimusi.
Miks mitte võrdselt?
EL eesmärgid on seatud liidu kohta tervikuna. Euroopa Komisjoni lähenemine tähendab ilmselt seda, et alade jaotamisel lähtutakse ELi bio-geograafilistest piirkondadest. Eesti kuulub boreaalsesse piirkonda. Kusjuures nende piirkondade riikide esindajad on juba omavahel kohtumas ja kogemusi vahetamas. Kuuldavasti on mõned riigid isegi maaomanikke kaasanud. Eesmärgi täitmise poole liikumisel eeldab Brüssel, et iga liikmesriik panustab jõupingutusse lähtudes objektiivsetest ökoloogilistest kriteeriumidest ja võttes arvesse, et iga riigi elurikkuse kvantiteet ja kvaliteet on erinev. Kaunis sõnasalat, aga mida see praktikas Eestile tähendab?
EL maaomanike esindusorganisatsioonides räägitakse, et Saksamaa, Hispaania ning Taani on suutnud praeguseks Euroopa Komisjonile „lubada“, et leiavad kolme peale kokku 1% maismaa-alasid, mida range kaitse alla võtta. Ehk üle 20% kogu EL maismaast suudab lubada 1% ranget kaitset. See tähendab, et ülejäänud 80% maismaast peab panustama proportsionaalselt oluliselt rohkem ning vaevalt, et riigid nagu Belgia, Portugal, Prantsusmaa või Poola siin vabatahtlikult esirinnas panustamas on. Samal ajal on aga teada, et kõige suuremad vajakud loodusväärtuste osas on just nendes piirkondades. Lubaduste protsentidega tehakse ka põnevaid trikke – nii on tihti ebaselge, kas lubadus tähendab kogu riigi täiendavat panust või käib number mõne konkreetse bio-geograafilise regiooni kohta. Sest mõnes suuremas riigis on neid regioone mitmeid. Segadust on üksjagu ning küllap oskuslikud riigid suudavad selles rägastikus oma huvid tagada.
Täiesti eraldi teema on veel mõistete sisu. Terminid nagu „kaitstav ala“ ja „range kaitse“ tähendab erinevates Euroopa riikides ja piirkondades täiesti erinevaid asju. Nii on näiteks Saksamaal suured Natura alad määratud maalise asustusega piirkondadesse, kus toimub traditsiooniline põllu- ja metsamaakasutus. Komisjon loomulikult pingutab ka selles osas kõvasti ning terminile „range kaitse“ püütakse leida ühtset definitsiooni.
Millised piirkonnad valitakse?
Riikide ja biogeograafiliste piirkondade vahel on väga suured maismaa kaitse käärid. Nii ongi kõige vähem range kaitsega alasid Belgias ja Taanis, enim (jätan Luxemburgi kõrvale) Soomes ja Rootsis. Raskemalt ligipääsetavates piirkondades on kaitsestaatus esinduslikum, näiteks alpide piirkond. Praegu jääb mulje, et Komisjoni seisukoht kaitse osas tähendab ikkagi seda, et kus juba kord kvaliteet ja kvantiteet kehv on, sinna uusi alasid väga juurde leida ei suudeta. Seega võib eeldada, et paljud EL suurjõud ja Brüssel suunavad oma pilgud pigem Ida-Euroopa ja Soome-Rootsi suunale. Miks? Küllap on üks põhjus see, et siin veel on, mida hoida.
Olen veendunud, et hoidjad ehk maaomanikud saaksid loodusväärtuste pakkumisega hakkama ka ilma käsukorrata. Teine ja vähemalt sama või veel olulisem põhjus on see, et siin on Euroopa Liidul seda odavam teha. Erinevad nö ülevalt-alla tulevad kaitse käskude sotsiaalmajanduslikud mõjud jäävad lõpuks ikkagi selle riigi kanda, kus kaitstavad alad asuvad. Vähem inimesi ja vaesem riik tähendab, et EL-l on siin odav oma looduskaitsepoliitikat jõulisemalt kehtestada. Ja nii ei kaota paljud Kesk-Euroopa riigid oluliselt ka oma konkurentsivõimes. Küllap ei aita kaasa ka see, et kvantitatiivsete eesmärkide saavutamise tähtsus on poliitiliselt olulisem, kui loodusväärtuste sisuline loomine.
Kuidas edasi?
Eesmärkide seadmisest on möödunud umbes kolm aastat ning sisulist arutelu ja huvirühmade kaasamist Eestis seni toimunud ei ole. Ministeeriumi ametkond mõtiskleb endiselt isekeskis kuidas ja mida peale hakata ning palveid dialoogi pidada sisukalt täidetud ei ole. Kas ja mida Eesti täna Komisjonile välja lubamas on, teab ilmselt väike ringkond inimesi. Ning kui ka ei lubata midagi tähtajaliselt, siis tegevusetus pole karvavõrdki parem. Nimelt on Euroopa Komisjon erinevatel koosolekutel väljendanud, et hetkel nende riikide lubaduste kaardistamisega lähenetaksegi niiöelda pehmel kujul. Kui on aga näha, et see oodatud tulemusteni (30% ja 10%) ei vii, siis on Komisjon jätnud omale õiguse kehtestada riikidele juba siduvaid kohustusi kaitse tagamiseks. Seega võib tegevusetusel olla veel jäigemad ja hullemad tagajärjed. Seda enam kummastab ja kurvastab see täielik vaikus, mis sel teemal valitseb.
Viimasel ajal on ohust saada Euroopa Liidu tupiktänava lõpuks kirjutanud mitmed. Paraku ei ole minul täna sugugi seda kindlust, et ülaltoodud protsessis ei mängita maha meie rahvuslikke huve oma maad ja selle väärtuseid ise hoida ja majandada. Varasemad kogemused Natura alade määramisega, kaitsekordade kehtestamisega ja meie administratiiv-bürokraatliku süsteemi usinus, annab aluse kartuseks, et ministeeriumi koridorides lastakse Brüsselil ja kesk-Euroopa riikide huvidel end nurka mängida. Alandliku sulasena teeme siis hiljem kummarduse ning „täname“ võimaluse eest kohustustesse panustada proportsionaalselt kahe või kolmekordselt. Ning kirjutame korstnasse Eesti võimaluse olla biomajanduse lipulaev ning meie inimestel Eesti maa hoidjad.
Arvamusartikli autor: Priit Põllumäe, Metsanduse doktor ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu liige. Artikkel ilmus esimest korda Postimehe veebilehel 1. novembril 2023.
