Terve 2021. aasta elasime koroonaviiruse mõju all. Uue normaalsusega on pidanud kohanema kõik, nii põllumajandussektor kui ka poliitikakujundajad. Põllumajanduslik toidutootmine on püsinud elujõuline. Euroopa Liidu tasemel pole tootja jaoks hinnad, tootmis- ega ekspordimahud märkimisväärselt kahanenud; vastupidi, üldiselt on need kriisis hästi vastu pidanud ja oma taset hoidnud. Põllumajandusvaldkondi detailsemalt vaadates on olukord küll mõneti keerulisem, aga seda pigem muudel põhjustel kui koroonaviiruse leviku tõttu.
Laias laastus oli tegemist tavapärase aastaga. Euroopa Liidu institutsioonid jätkasid oma tööd; uus Euroopa Komisjoni koosseis Ursula von der Leyeniga eesotsas on keskendunud suuresti digi- ja rohepöördele, mis avaldub otse ka põllumajanduspoliitikas. Sarnase eesmärgi nimel töötavad Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigid, kes poolaasta kaupa nõukogu ehk liikmesriikide tööd liidu tasandil veavad. 2021. aastal olid need riigid Portugal ja Sloveenia.
Liidu poliitilisel maastikul on põhilised suunaandjad Euroopa Komisjon, kes algatab õigusakte, ja Euroopa Liidu Nõukogu ning Euroopa Parlament, kus need kinnitatakse. Komisjoni praegune koosseis on ametis 2019. aastast alates. Pärast poliitiliste suundade kokkuleppimist tuli komisjon 2021. aastal välja mitme määrava tähtsusega algatuse ja õigusaktiga.
Maaeluministeeriumi välissuhete ja eurokoordinatsiooni osakonna nõunik Madis Pärtel keskendub oma ülevaates Euroopa Liidu ühisele põllumajanduspoliitikale, põllumajandustoodete turgudele, keskkonna- ja kliimapoliitikale ning loomade heaolule.
Ühise põllumajanduspoliitika kokkulepe
2021. aastal lepiti kokku liidu ühise põllumajanduspoliitika pakett, mis koosnes strateegiakavast ning turukorralduse ja horisontaalsest määrusest. Läbirääkimised Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni vahel olid pingelised; kokkulepe õnnestus saavutada alles Portugali eesistumise lõpus. Pingeliseks kujunesid läbirääkimised ennekõike seepärast, et ühine põllumajanduspoliitika saab laias laastus natuke alla kolmandiku liidu eelarvest. Samal ajal avaldab keskkonna- ja kliimapoliitika toidutootmisele üha enam survet. Igal liikmesriigil ja institutsioonil on poliitikast oma nägemus.
Me peame kohanema muutustega. Järjest enam räägitakse põllumajanduse kontekstis kestlikust toidutootmisest. See puudutab toidu kasvatamist, töötlemist, pakendamist, märgistamist, sisuliselt kogu tarneahelat. Ühiskondlikes debattides kannavad need märksõnu nagu mahepõllunduse osatähtsuse tõstmine, taimekaitsevahendite kasutamise vähendamine ja loomade heaolu parandamine.
Riigid jõudsid kokkuleppele, et ühise põllumajanduspoliitika esimese samba rahast eraldatakse ökokavadele 25% ja teise samba rahast keskkonna- ja kliimasäästlikele meetmetele 35%. Mõlemal juhul peab põllumees tulevikus kasutama tavasid, mis vastavad senisest rangematele keskkonna- ja kliimastandarditele. Lisaks muutusid keskkonna- ja kliimanõuded ambitsioonikamaks ka põhisissetulekutoetuse ehk varasema ühtse pindalatoetuse taotlejale. Seega põllumajandustootmine liigub samas suunas kui teisedki sektorid ja panustab rohepöördesse.
Põhjalikult reformiti ka põllumajanduspoliitika rakendamist. Varem kehtis nõuetele vastavuse printsiip, mille järgi lepiti liidu tasandil kokku nõuded, mida põllumees peab järgima. Uue poliitika järgi lepitakse liidu tasandil kokku eesmärgid, kuhu tahetakse jõuda; see, mil viisil sinna jõuda, jääb iga liikmesriigi enda otsustada. Poliitikainstrumentide valimise raskus liigub Euroopa Komisjonilt liikmesriigile, mis pälvis ka liikmesriikide heakskiidu. Praktilise poole pealt tähendab see, et liikmesriik räägib ise oma sektoriga eesmärgi täitmiseks vajalikud tegevused läbi ja kooskõlastab need seejärel Euroopa Komisjoniga.
Läbirääkimiste käigus lisati ühisele põllumajanduspoliitikale uusi eesmärke. Näiteks Euroopa Parlamendi soovil lisati sinna töötajate õiguste tagamine (olemasoleva õigusraami piires). Tulevikus peab ühine põllumajanduspoliitika täitma järjest rohkem eesmärke ja seda väheneva eelarve tingimustes, mis on kogu liidu tasandil raske ülesanne. Riiklikul tasandil seisneb probleem küsimuses, kuidas tagada piisav rahastus rohepöördeks vajalikele muudatustele.
Kuidas Eestil läks? Kokkuleppega võib suures plaanis rahul olla. Meil oli palju ettepanekuid, mis lähtusid printsiibist, et liidu poliitiliste eesmärkide täitmiseks tuleb arvestada kohalike oludega. Näiteks võiks metsarikastel riikidel olla mõned erisused tingimuslikkuse nõuete täitmisel. Selliseid näiteid kogunes palju. Detailsemad meetmed ühise põllumajanduspoliitika elluviimiseks lepitakse kokku riikliku strateegiakava läbirääkimistel kohalike huvigruppidega ja seejärel Euroopa Komisjoniga, mis peaks toimuma 2022. a jooksul.
Olukord põllumajandustoodete turgudel
Tavaliselt on Brüsselis toimuvatel ministrite kohtumistel palju juttu põllumajandustoodete turgudest. See on eriti oluline olnud koroonakriisi valguses.
Üldiselt saab öelda, et toidutootmissektor on viiruse tingimustes ellu jäänud. Põhilistes tootegruppides – teravili, piim ja piimatooted, liha ja vein – on turuolukord paranenud. Erandina on nii Eestis kui ka üle Euroopa Liidu olnud väga keeruline aasta sealihasektoril. Ühelt poolt on sealiha hind madal, teisalt sisendihinnad kõrged. Lisaks kimbutab riike sigade Aafrika katk (viimati Itaalias) ja Hiina turu nõudluse vähenemine. Sektoriteüleses vaates valmistavad paljudele probleeme kõrged sisendihinnad – loomakasvatusettevõtetele söödahinnad ja kõigile energiahinnad. Viimaste tõttu on kasvanud ka lämmastikväetiste hinnad. Liikmesriigid on välja töötanud riiklike abimeetmeid, näiteks erisusi maksudes (hiljuti kehtestas Ungari hinnalae kuuele põhitoiduainele ja Poola plaanib toiduainete käibemaksu kaotada); lisaks makstakse riigiabina mitmesuguseid toetusi – viimast teeb teiste hulgas ka Eesti, toetades sealiha- ja piimasektorit. Euroopa Komisjon abimeetmeid välja pakkunud ei ole ja lähiajal pole ka ette näha, et ta seda teeks. Komisjon on optimistlik hindade paranemise suhtes, kindlasti optimistlikum kui liikmesriigid.
Keskkonna- ja kliimapoliitikast
Eraldi väärib välja toomist kliima- ja keskkonnapoliitika, sest komisjoni pakutud rohepööre puudutab ka põllumajandussektorit. Lisaks põllumajanduspoliitikale endale hakkavad põllumajandustootmist senisest suuremal määral mõjutama ka keskkonda ja kliimat käsitlevad õigusaktid. Euroopa Komisjon on roheleppe ja mitme sellega seotud strateegiaga andnud tugeva poliitilise sõnumi ja suuna rohepöördeks. 2021. aastal toimus juba konkreetsem arutelu õiguslike algatuste üle.
Kliimapoliitikast süsinikuneutraalsuseni jõudmisel mängib põllumajandus suurt rolli. Komisjon on teinud ettepaneku seada kõrgemad kliimaeesmärgid jõupingutuste jagamise määruses ning maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse määruses. Mõlemad mõjutavad põllumajanduses kohustust nii vähendada heidet kui ka siduda süsinikku.
Paljude liikmesriikide, sealhulgas Eesti jaoks on oluline eesmärkide realism. Ühel meelel ollakse üldisemates kliimaeesmärkides, küll on aga erimeelsusi nendeni jõudmise meetodites ja üksikasjades. Näiteks komisjoni pakutud süsiniku sidumise eesmärk põllu- ja metsamaadel ei ole Eesti jaoks realistlik. Isegi pakutust oluliselt madalam eesmärk tähendaks meile suurt survet põllumajandusmaid metsastada. Väikse põllumajandusmaa osakaaluga metsarikkale riigile on see suur probleem. Samuti on keeruline näiteks loomakasvatuses metaaniheidet oluliselt piirata ilma toidutootmise mahte vähendamata. Täppispõllumajanduse tehnoloogia ja ringmajandusega saab küll panustada põllumajanduse eesmärkide saavutamisse, aga sellest kindlasti ei piisa, et täita Euroopa Komisjoni pakutud eesmärke.
Küsimus pole vastuvoolu ujumises – toidutootjad kindlasti annavad oma panuse kliimaneutraalsuse saavutamisse; aga vaja on praktilisi lahendusi, mis võimaldaksid kliimamuutusi leevendada ilma toidutootmist kahjustamata. Tarbija jaoks on kestlikud lahendused olulised, aga sama oluline on aru saada, kas me oleme valmis need ka kinni maksma või peaks kogu kliimamuutuste leevendamise kulu kandma avalik sektor.
Loomade heaolu
Tark tarbija jälgib üha enam seda, mida ta sööb, kuidas on toit toodetud, mis tingimustes lind või loom on üles kasvanud. Loomade heaolule keskendunud debatid on olnud elavad nii Euroopa Parlamendis kui ka põllumajandusministrite kohtumistel.
Euroopa Komisjon on algatanud avaliku konsultatsiooni, kus kõigil on võimalus kaasa rääkida loomade heaolu teemal. Komisjonilt on õiguslikku algatust oodata 2023. aastaks, aga mõne teemaga minnakse edasi varem.
Mis on praegu fookuses? Näiteks puurivaba elu, mis hõlmab mitut liiki linde ja loomi, kellele soovitakse paremaid pidamistingimusi. Aga ka elusloomade pikaajaline vedu, mille võiks äärmuslikumate ettepanekute järgi liidus üldse ära keelata. Teemasid on veel ja on liikmesriike, kes on teatanud, et nad plaanivad juba sel kümnendil minna loomakasvatuses üle puurivabale elule.
Euroopa Komisjon oma ettepanekut veel esitanud pole, aga kindel on see, et loomade heaolu eest peame seisma. Eesti on end positsioneerinud mõõdukamate loomade heaolust hoolivate riikide gruppi. Oleme seisukohal, et reegleid tuleb täita ja kõiki ettepanekuid tuleks analüüsida põhjalikult, võttes aluseks uuemaid teaduslikke uuringuid, tehnoloogia arengut ja mõjuhinnanguid, enne kui midagi ära keelata. Samas aga saaks juba praegu loomade heaolu parandada, kui tugevdada järelevalvesüsteemi, võtta kasutusele kaasaegseid tehnoloogiaid ning tõsta teadlikkust loomaheaolust.
Ühiskonna ootus toidutootmisele on pidevas muutumises. Ühiskonna ootusi näitab ka Euroopa Liidu võetud suund paremale keskkonnahoiule. See oli oluline 2021. aastal ja on seda ka 2022. aastal. Eesti jääb kindlaks oma seisukohale, et kestliku majandamise juures tuleb lähtuda riikide eripäradest ja meeles hoida, et põllumajandussektor kannab eluliselt tähtsat funktsiooni, milleks on toidutootmine.
Töötame selle nimel, et Eesti toit oleks hinnas ja maal oleks hea elada.
Allikas: Maaeluministeeriumi Maablogi
