Öeldakse, et iga algus on raske. Eriti peab see ütlemine paika siis, kui uus peab alguse saama oludes, mil ühiskonnas toimuvad pöördelised muutused. Just sellisel ajal, taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ülesehitamise ja arvukate reformide elluviimise tuules sündis Maarjamaa põllumeeste ja toidutootjate esindusorganisatsioon – Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda.
Heidame kiirpilgu 1990. aastate esimese poole Eesti maaelule. Juba eelmise kümnendi alguseks oli sotsialistlik põllumajandus tõestanud oma elujõuetust ja toidupoodide lettidel haigutas aina suurem tühjus. Midagi pidi muutuma. Ja muutuski. 1985. aastal Nõukogude Liidu liidriks saanud Mihhail Gorbatšovi eestvedamisel hakati tasapisi ellu viima uuendusi ja tutvustama turumajanduse põhialuseid. Nende muutuste tuules sai Eestis 1988. aastal võimalikuks talude taassünd, seevastu kolhoose ja sovhoose ähvardas krahh, sest taasiseseisvumisega 1991. aastal kadus hiiglaslik idaturg, samas tegid tootmissisendite hinnad korraliku hüppe. Oma roll oli ka asjaolul, et Eestisse hakkas saabuma lääneriikide toidukaupa, mida selle valmistajariikides doteeriti. Seetõttu oli niigi ihaldusväärse välismaa toidu pluss lisaks kenale kirevale pakendile – mäletate ju Saksa keekse ja Soome Mehukattit – ka odavam hind võrreldes kodumaise toidukraamiga. Kauaaegne põllumajandus-kaubanduskoja nõukogu esimees Aavo Mölder võtab toimunu kokku niiviisi: „Eesti oli ainuke riik Euroopas, kes oma turu kaitsmisega ei tegelenud.“
Nagu oleks sellest kõigest veel vähe, pani i-le täpi asjaolu, et Eesti lõpetas põllumajandustoodangu doteerimise. Tiit Rosenberg kirjutab raamatus „100 aastat Eesti põllumajandust“ sellest niimoodi: „Põllumajanduse doteerimine toodangu hindade kaudu lõppes 1992. aasta varakevadel hindade vabakslaskmisega, millega põllumajandus oli täielikult turumajanduse meelevallas. Selles võisid vastu pidada vaid tugevamad, tõhusamad ja suutlikumad.“
1990. aastate alguses hakkas kehtima mitu seadust, mis mõjutasid oluliselt maaelu ja põllumajanduse arengut: omandireformi aluste seadus, põllumajandusreformi seadus ja maareformi seadus. Paljud kolhoosid-sovhoosid läksid suurettevõtjate omandusse, kelle selja taga olid sageli välisinvestorid. Nii tegutsesidki kõrvuti väiketootjad-talupidajad ja suurtootjad, kel oli raske ühist keelt leida, omad huvid olid ka töötlejatel. See omakorda muutis keeruliseks ja aeganõudvaks põllumajanduses tegutsevate huvigruppide ühe mütsi alla toomise ehk ühise esindusorganisatsiooni moodustamise.
Üksi jõuab kiiremini, koos aga kaugemale
Eestis tegutses 1990. aastate alguses mitmeid põllumajandussektori erialaühendusi, nagu Eestimaa Põllumajandustootjate Keskliit (hilisema nimega Eesti Põllumeeste Keskliit), Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Põllumeeste Selts ja mitmed teised. Neist viimane elujõuliseks ei kujunenud, küll aga tegutsesid aktiivselt kaks esimest.
Olev Saveli, Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu ja Eesti Akadeemilise Põllumeeste Seltsi president ning üks põllumajandus-kaubanduskoja asutajatest, kirjeldab 1990. aastate esimesel poolel valitsenud ühistegevusetust järgnevalt. „Laulva revolutsiooni perioodil ja aastakümnete vahetusel taastati Eesti Wabariigi aegseid põllumeeste ühistegevuse organisatsioone. Alustati 1988. aastal Eesti Põllumeeste Seltsi taastamisega Tartus, seejärel ka teistes maakondades, kuid täit elujõudu organisatsioon, mille rüpes töötas kunagi Eesti Põllutöökoda, ei saanudki. Talupidajate ja põllumajandustootjate keskliidud värviti kiiresti poliitilisteks ning rahva meelest konkureerisid need omavahel. Tugevad liidud olid piima- ja lihatöötlejatel, kelle erastamisest põllumajandustootjad ei suutnud osa võtta, sest polnud vahendeid riigi käest tööstuste välja ostmiseks. Üksikud töötlejate ühistud tekkisid, kuid enamik neist läks pankrotti, kust suurettevõtjad need „erastasid“. Seega oli 1990. aastate alguseks sisse kodeeritud vastuolu tootjate vahel ning samuti tootjate ja töötlejate vahele. Kuidagi polnud võimalik neid tuua ühise laua taha.“
Asjaolu, et maaettevõtjatel polnud ühist esindusorganisatsiooni ning olemasolevad ühendused ja liidud kiskusid tekki enda peale, tegi riigile, täpsemalt põllumajandusministeeriumile, maaettevõtjatega suhtlemise keeruliseks. See omakorda raskendas poliitika kujundamisel laiapõhjaliste lahenduste leidmist.
Toonane Riigikogu liige ja põllumajandus-kaubanduskoja üks asutaja Ants Käärma meenutab, et ühistegevuse puudumine tekitas sektorile tervikuna kahju. „Põllumajandustootjate liit ja taluliit olid tegusad, aga ajasid oma asja ja nende huvid olid erinevad. See tähendas, et poliitikakujundajatel oli võimalik valida, kelle ideed on paremini teostatavad ja teised jäid tagaplaanile.“
Lõpuks kujunes välja olukord, kus põllumeeste ühise esindusorganisatsiooni asutamisel pidi esimest viiulit mängima riik. Kuna 1994. aasta kevadel toimunud esimesel Eesti maarahva kongressil laitsid kokkutulnud maha põllumajandusministeeriumi kava maamajanduskoja loomiseks, siis tekkis Riigikogu maaelukomisjonil ja põllumajandusministeeriumi ametnikel idee luua seaduse jõuga eeldused põllumeeste ühisorganisatsiooni tekkeks.
Seaduseelnõu töötati välja, aga selle menetlemine nii VII kui ka VIII Riigikogus võttis rohkem kui aasta. Lõpuks võeti 25. septembril 1995 põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seadus vastu. Muu hulgas sätestati selles seaduses põllumajandus-kaubanduskoja loomise põhimõtted, üldised ülesanded ning õigused, samuti riigi kohustus toetada koja tegevust esimese kolme aasta jooksul. Ants Käärma on raamatus „Eesti põllumajandus XX sajandil“ meenutanud: „Peale selle olid seaduses sätestatud iga-aastased läbirääkimised põllumeeste ja valitsuse vahel põllumeeste tulu puudujäägi väljaselgitamiseks ning toetuste ja soodustuste rakendamiseks. Väga ettevaatlikult oli sätestatud valitsuse õigus rakendada impordipiiranguid. Riigikogu enamik, valitsus ja enamus erakondi olid jätkuvalt pimesi uskumas üliliberaalset vabaturumajandust ning keeldusid nägemast kõlvatu konkurentsi hävitavat mõju Eesti põllumajandusele ja maaelule tervikuna.“
Aavo Mölder lisab, et tulevikku silmas pidades oli väga palju kasu toonase peaministri Tiit Vähi nõunikust Ardo Hanssonist, kes põllumeeste tulupuudujääki analüüsis ja selle kompenseerimise vajaduse välja tõi – suuresti tänu temale sai tuludefitsiidi kompenseerimise vajadus seadusesse kirjutatud.
Kohe pärast seaduse vastuvõtmist algasid maaettevõtjate arutelud koja loomise üle. Olev Saveli mäletab, et maaelukomisjoni liikmete Ants Käärma, Arvo Sirendi ja ühistu Tartu Viljasalv esimehe Eino Härmi initsiatiivil kutsuti 1995. aasta oktoobris Tartusse nõu pidama erinevate põllumajandusliitude esindajad.
Olev Saveli: „Oli väike- ja suurtootjaid, ka juba loodud liitude esindajad, mina olin seal Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu presidendina. Riigikogulased ja maaelukomisjoni nõunik Vello Linnamägi tutvustasid seadust, mis lubas finantseerida põllumajandus-kaubanduskoja tegevust. Arutelu all oli, kas enne luua ühistute keskliit või kohe asuda koja loomisele. Sõnavõtud olid seinast seina, kõlasid vastuolud ja sisepinged. Oli näha, et kui üks pool kutsub, siis teine pool ei tule või vastupidi. Otsustati, et loodav koda peaks olema apoliitiline. Pandi kokku algatusrühm, kes valmistaks ette esialgsed dokumendid.“
Dokumendid saadi kokku vähem kui kuuga ja taas oli aeg põllumehed kokku kutsuda. 29. novembril 1995 kogunes Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi kutsel Tartusse 92 inimest kõikidest maaelu valdkondadest. Koosolekut valiti juhatama Olev Saveli, kes nendib, et paljude koosolekute juhatamise kogemuse kõrval oli see koosolek üks keerukamaid. „Seal tutvustati algseid dokumente, võeti sõna poolt ja vastu, õhkkond oli kogu aeg ärev. Pingsalt sai mõeldud, kuidas jõuda otsuseni. Õnneks meenus, et tol ajal piisas kolmest poolthäälest, et uus organisatsioon asutada. Selleks veel valmisolekut polnud. Oma lõpphääletuse ettepaneku sõnastasin: „Kes soovivad saada loodava põllumajandus-kaubanduskoja ettevalmistavate dokumentide projekte tutvumiseks?“ Üle poole kohalolijatest tõstis käe, neil palusime registreerimislauda jätta oma aadress. Registreerus üle 50. Moodustati 15-liikmeline ettevalmistav toimkond, mis alustas põhikirja, asutamislepingu jt ürikute koostamist.“
Eestvedajate töö kujunes tõhusaks ja koja asutamiskoosolek toimus 28. märtsil 1996 Tartus, Eesti Põllumajandusülikooli loomakasvatusinstituudi saalis. Kohal oli 61 põllumeeste ja töötlejate esindajat, kellest sai 57 koja asutajaliiget. Sõlmiti eraõigusliku põllumajandus-kaubanduskoja asutamisleping, kinnitati põhikiri ja tehti valitsusele ettepanek 15-liikmelise nõukogu koosseisu kohta.
Kolm kuud hiljem, 28. juunil kinnitas valitsus koja põhikirja ja nõukogu koosseisu vastavalt asutajate ettepanekule. Põllumajandus-kaubanduskoja tegevusele oli antud ametlik stardipauk.
***
HUVITAV TEADA
Põllumajandus-Kaubanduskoja loomise aktiivne osaline oli riigikogu maaelukomisjoni nõunik Vello Linnamägi. Tema pakkus välja põllumajandus-kaubanduskoja nimetuse, mis sobiski enamusele.
***
Koja tegevuse algus
Koja sisulise tegevuse alguseks võib lugeda 11. juulit, mil toimus esimene nõukogu koosolek. 15-liikmelisse nõukogusse kuulusid talupidajate, põllumajanduse ja töötleva tööstuse ettevõtete ning nende liitude esindajad, ning seoses sellega, et esimestel aastatel rahastati koja tegevust riigieelarvest, oli nõukogus ka kolm valitsuse määratud esindajat.
Koosolekul valiti nõukogu esimeheks Aldo Tamm ja aseesimeesteks Olev Saveli ja Urmas Laht. Kuna tegevjuhtkonda veel polnud, lasus lisaks tegevuspõhimõtete väljatöötamisele ka igapäevatöö juhtimine esimese poole aasta jooksul nõukogu ja suuresti just Aldo Tamme õlgadel. Tuli värvata töötajad, leida kontoriruumid ja osaleda arvukatel koosolekutel, et uus organisatsioon nähtavaks teha. Esimestel kuudel tegutses koda Tallinnas Mustamäe teel ühes ärihoones, kuid 1997. aasta esimestel päevadel seati end sisse Kadrioru veerel Vilmsi tänavas. Töötajaid oli selleks ajaks palgal neli-viis.
Liikmetest talupidajate, põllumajandustootjate ja -töötlejate huvide esindamiseks moodustati nõukogu juurde temaatilised grupid. Samuti käivitati erialatoimkonnad: teravilja-, piima-, liha- ja aiandustoimkond ning seadusloome toimkond. Need hakkasid tegelema valdkonna probleemide kaardistamise ja lahenduste väljapakkumisega, ühtlasi jäi toimkondade ülesandeks temaatiliste foorumite ja muude ürituste korraldamine.
Kojale juhi leidmiseks korraldati 1996. aasta sügisel konkurss. Selle võitja Märt Viileberg asus ametisse 1996. aasta jõulukuu esimesel päeval. Teistegi töötajate arv kasvas, nii et sajandivahetuseks oli kojas põllumeeste huvide eest seismas kümmekond inimest. Vahepeal avati esindus ka Tartus, kuid pikka iga sel polnud.
Aastal 1998 muutus koja nimi. Märt Viileberg põhjendab seda niimoodi: „Lisasime koja nimesse riigi nime, et Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojana oleks organisatsioonil suurem kaal nii teiste erialaliitude ja riigiorganitega kui ka rahvusvahelise suhtluse alustamisel.“
Selleks, et koda saaks kiiresti tuule tiibadesse, oli talle esimeseks kolmeks aastaks riigieelarves ette nähtud stardiraha. Näiteks 1996. aastaks eraldati miljon Eesti krooni, et saaks tööle võtta kolm palgalist töötajat, osta arvuti ja hakata välja andma regulaarset turuinfot. Olev Saveli: „Esimeseks aastaks sellest rahast peaaegu piisas, sest koda käivitus 11. juulil, seega pooleks aastaks. Edaspidi oli koja finantseerimine riigieelarvest ministeeriumi kaudu väga heitlik ja sõltus palju poliitikast. Kui kojas nähti liiga efektiivset oponenti, taheti rahaline toetus viia miinimumini.“
Ants Käärma sõnul tuli asutamisjärgsel paaril aastal maaelukomisjoni liikmetel ja maasaadikutel nii koalitsioonist kui ka opositsioonist Riigikogus lobitööd teha, et kojale riigieelarvest piisavalt raha eraldataks. „Ega see kerge ei olnud. Ikka leidus neid, kes arvasid, et koda pole vaja. Kuid liikmemaksudest ei ela ära vist ükski organisatsioon, pealegi polnud põllumeestel raha. See vähene, mis leidus, oli raske tööga teenitud ja seda ei tahetud käest ära anda.“
Pärast riigieelarvest rahastatud stardiaastate lõppemist on koja tegevust finantseeritud projektipõhiselt. Märt Viileberg: „Suurema osa projektidest tellis ja maksis kinni põllumajandusministeerium. Alates üheksakümnendate aastate lõpust hakkas koda ka ise raha teenima: „Tunnustatud Eesti maitse“ märgi väljaandmine tõi sissetulekut, samuti kodu- ja välismaistel messidel Eesti ettevõtete väljapaneku korraldamine. Koda ja tema tegevus muutusid nähtavaks ja leidsid ühiskonnas tunnustamist.“
Autor: Heli Lehtsaar-Karma
