13. mail toimunud Aretuskonverents oli suunatud uutele aretustunnustele ja trendidele, mida lisaks põllumajandusloomade produktiivsusnäitajatele silmas pidada ning millega on võimalik toetada meie karjakasvatajate aretusvalikuid. Lambakasvatuses toimuvast aretustööst tegi kokkuvõtte Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liitu vedav Vallo Seera.
Kahjuks on lammaste arvukus languses, igal aastal jääb pea 5000 lammast Eestis vähemaks – 2011. aastal oli meil üle 88 000 lamba, täna keskmiselt 65 000. “8. mai seisuga oli PRIA andmetel Eestis 64 762 lammast. Seisuga 1. jaanuar 2020 oli eesti valgepealist tõugu 10 639 ja eesti tumedapealist tõugu 10 148 isendit. Need on loomad, kes on PRIA registris arvel ja need on üles andnud omanikud, oluliselt vähem on neid aga tõuraamatutes,” täpsustas liidu tegevjuht.
Seera sõnul on languse taga see, et ei ole leitud tasuvust, ehk pole hakkama saadud majandusküsimustes. “Lihahinnad on olnud madalad ja villa hinnad olematud. Lambakasvatajad samuti vananevad ja ei ole tulnud uusi tegijaid peale.”
Seega on oluline pöörata rõhku aretustööle. Lambakasvatuse aretustöös toimub meie kohalike tõugude ajalooliselt oluliste tunnuste hoidmine ning täiustamine läbi välisriikidest aretuskomponentide sissetoomise, et kaasaegsest geneetilisest materjalist osa saada. Vallo Seera rääkiski konverentsil lahti eesti valgepealise ja eesti tumedapealise lambatõu aretuse.
Mõlema tõu puhul on peamiseks probleemiks viljakuse langus. “Siin on mitmeid tegureid, nagu geneetika ja loomade söötmis- ja pidamistingimused. Meil on riigi taasiseseisvumisest saadik tehtud kahes suunas aretustööd. On olnud väga tublit aretust, kus on saadud väga head viljakus-, juurdekasvu- ja lihanäitajad ning on suudetud tagada loomadele head elamis ja toitumistingimused. Kahjuks on ka selliseid n-ö spetsialiste-entusiaste, kes nimetavad kõiki lambaid koondnimega lammas ja kes kasutavad soodsa hinnaga jäärasid, kelle on ostnud kes teab kust ja nii on läinud paigast ära sihikindel aretustöö, ehk ei ole tehtud tarku valikuid majandusliku kasu suurendamiseks,” kirjeldas olukorda Seera.
Kes on siis Eesti valgepealine lambatõug? Loomulikult on need lambad valge peaga, suhteliselt suure kehaga, kõrge ja pika seljaga, hea suure seedesüsteemiga. Tegu on loomaga, kes on universaalne villa ja liha omaduste suhtes. “Seda lambatõugu on aretatud alates 1926. aastast ja iseseisva tõuna tunnustati seda 1958. aastal. Tegemist on hübriidtõuga, mille aretamiseks on algselt kasutatud kohalikke valgepealisi maalambaid, hilisemalt on teda ristatud liha- ja villaomaduste parendamiseks sisse toodud tõugudega, näiteks ševiot, soome maalammas, ildefrans, teksel, dorset, norra valgepealine lammas, eesmärgiga saada tõuomadusi ja jõudlusnäitajaid paremaks,” rääkis Seera. “Alates 1993. aastast on imporditud parandajana norra valge, dorseti ja texeli tõugu lambaid eesmärgiga parandada tõul lihajõudlust.”
Tekselit kasutatakse tavaliselt lõppjäärana, kuna pärandab F1 põlvkonna järglastele väga hea lihakeha kvaliteedi. Täiskasvanud lammaste villak on valge, pea kaetud valgete ohevillakarvadega, ninaots must. Uttede viljakus on 1,5–2,1 talle poeginud ute kohta.
Dorseti uted on väga heade emaomadustega ja suure piimakusega. Nad on pika kere ja hea lihastikuga ning annavad talledele edasi häid lihavorme. Uttede viljakus on 1,67 talle poeginud ute kohta.
Norra valget lammast iseloomustab aga kõrge viljakus ning head emaomadused. Kasvukiirus on rahuldav. Uttede viljakus on 1,8–2,0 talle poeginud ute kohta.
Loomi järjest vähem ka aretuses. Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu aretusprogrammis on näha lammste arvukuse langust. Kui aretusprogrammis oli 2015. aastal 1562 looma, siis nüüdseks on neid 1139. Seda on tinginud ka lammaste arvukuse üldine vähenemine. “Kui me vaatame sünnikaalu, siis eesti valgepealistel talledel on see viimasel kuuel aastal olnud suhteliselt stabiilne, 4,1-4,2 kilo. 100-päeva massid talledel on olnud aga hüplikud ja seda võiks põhjendada mitte aretustöö tulemustega vaid söödabaasi probleemiga – lammas on ülitundlik söödabaasi suhtes ja näiteks 2018. aasta põud on siin kindlasti oma jälje jätnud. Väga suur murekoht on uttede viljakus, mis on aretustöö käigus mõnevõrra langenud ja seda on põhjustanud see, et on kasutatud väga tugevaid lihatõugusid. Samuti on murekohaks tallede üleskasvatamise määr, kuna tugevate lihaomadustega ristamistõud ei pruugi olla just kõige paremate emaomadustega tõud,” ütles Seera.
Abiks taastamisprogramm. Eesti valgepealise lambatõu populatsioon on tänaseks langenud nii madalale, et ei ole enam võimalik tegeleda puhasaretusega, sest geneetiline mitmekesisus on suhteliselt piiratud ja seetõttu on võetud kasutusele tõu taastamisprogramm. “Selle programmi peamine eesmärk on tagada piisav kogus puhtatõulise aretusmaterjali olemasolu. Eesmärgid saavutatakse erinevate komponenttõugudega ristamise teel ja oluline on siin rõhutada, et aretuse käigus saadaks tulemus, kus eesti valgepealise lamabatõu välimik ja omadused oleks sarnased 1958. aastal kinnitatud tõustandardiga,” rääkis Seera. Ta täiendas, et plaanis on luua fikseeritud tuumikkarjad saamaks puhtatõulisi eesti valgepealise lambatõu jäärasid.
Kellele seda lambatõugu üldse vaja on? Eesti valgepealise lambatõu kirjelduses on olulisemaks see, et ta on universaalne, siinsetesse oludesse sobiv, meie söödabaasiga hakkamasaav ja selline lammas, keda turg soosiks ja keda tahetakse osta ja kellega ei oleks liiga palju tööd. “Selle tõu aretuse eesmärkideks on head emaomadused ja hea piimakus, mis tagaks tallede kiire kasvu. Me näeme, et uttallede 100-päeva mass võiks olla 29 kg ja jäärtalledel 33 kg. Tõug ei peaks vajama poegimisabi, viljakus võiks olla keskmiselt 1,8 talle ute kohta. Iseloomult võiks olla loom rahulik, tuleks tagada tõule iseloomulik ja terve välimik,” kirjeldas aretustöö eesmärke Seera.
Äärmiselt oluline on tema sõnul see, et need lambad, keda hakatakse valima tõu taastamisossa, need näeks välja võimalikult sarnased 1958. aastal kinnitatud tõustandaris toodud kirjeldusele.
Eesti valgepealise lambatõu taastamisosas kasutatavad lambatõud on eesti valgepealine, ševiot, norra valge, teksel ja ildefrans. Viimane neist on Eestis tõuparanduses esmakordselt. “Ildefrans on maailmas tuntud kui suurepäraste lihavormidega ja samas ka väga heade emaomadustega lambatõug. Neil on suhteliselt väike pea. Uttedel on kerged poegimised ja nad on pikaealised sigijad. Nad on asesoonsed indlejad, mis tähendab, et uted on võimelised viljastuma aastaringselt. See on lambatõug, kes saab hakkama väga erinevate keskkondade ja pidamistingimustega, kannatab ta suhteliselt hästi niiskust ja madalaid temperatuure. Ildefrans on maailma kõige rangema geneetilise valikuga lihatõug. Seda tõugu kirjeldatakse kui väga viljakat tõugu, rekord tallede arvu osas on 11 aasta kohta 29 talle, mis teeb selle ute viljakuseks ca 2,6. Heal toidul kasvab loom kiirelt, 100-päeva mass on 34-41 kilo. Seega parandab see tõug viljakusnäitajaid ja toob päris häid lihavorme juurde,” ütles Seera.
Lisaks tuleb taastamisosas kasutusele vastupidav ševiot jäär, mis aitaks parandada tõul häid emaomadusi, viljakust suurendada ja suurendada ka tallede üleskasvamismäära. “See tõug on laia, pika ja sügava kerega, nende pea ja jalad on villavabad ja nad on sarvitud. Nad on tugevad vastupidavad loomad, kes saavad hakkama ka keerulistes oludes. Ševiot talled on väga elujõulised ja keskmise kasvukiirusega. Uted on väga head emad ja neil on väga hea piimakus. Erinevad aretusorganisatsioonid Ühendkuningriikides on kirjeldanud, et ševiot uted on võrreldes enamike teiste tõugudega pikemaealisemad sigijad. Intensiivses tootmises olnud uted müüakse viieaastasena ja peale seda on nad suutelised poegima veel 2-3 aastal. Eestis olevate ševiot uttede keskmine viljakus on 1,72 talle ute kohta. Jäärad on suhteliselt suured, kaaluvad 100-120 kg, uted 55-80 kg,” loetles Seera tõuomadusi.
Eesti tumedapealine lambatõug vajab samuti taastamisprogrammi
Eesti tumedapealise lambatõu olukord on meil sarnane valgepealise lambatõu probleemidega – loomi on vähe ja populatsioon on nii väike, et me ei saa enam tagada puhtaid jääraliine, kellel ei oleks veresugulust. Seega, kui me tahame seda tõugu säilitada, siis tuleb taastamisprogrammiga tegeleda. “Eesti tumedapealist lambatõugu on aretatud alates 1926. aastast ja tunnustati seda iseseisva tõuna samuti 1958. aastal. Tegemist on hübriidtõuga, mille aretamiseks on algselt kasutatud kohalikke maalambaid, keda on ristatud nende omaduste parendamiseks sisse toodud tõugudega nagu näiteks suffolk, oksforddaun, šropšir, saksa mustapealine, läti tumedapealine. Eesti tumedapealine lammas on varavalmiv, heade lihaomadustega lihavillalambatõug. Tõug, nagu nimigi ütleb, on tumeda peaga, valge villakuga. Lammaste pea ja jalad võivad olla kaetud villaga või tumedate ohevillkarvadega,” kirjeldas Seera tõuomadusi.
Tumedapealist lamabtõugu on kuni aastani 2021 kehtivas aretusprogrammis parandatud Inglismaalt pärit suffolki lammastega. “Suffolki lambad on suured, heade lihavormidega ja taluvad hästi madalamaid temperatuure. Täiskasvanud lamba villak on valge, pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Uttede viljakus on 1,71 talle poeginud ute kohta,” rääkis Seera.
Ka on kasutatud oksforddauni, kes pärineb samuti Inglismaalt. “Selle tõu miinuseks on aga madal viljakus. Oksforddauni tõugu lambad on suured, heade lihavormide ning hea kasvukiirusega. Tõug sobib kasvatamiseks ka niisketes ja külmades oludes. Täiskasvanud lamba villak on valge, pea ja jalad on kaetud villa ning tumedate ohevillakarvadega. Uttede viljakus on 1,39 talle poeginud ute kohta,” lisas Seera. “Viljakuse poolest saab aidata saksa mustapealine lammas, kelle uttede viljakus on ca 2,0 ja samuti läti tumedapealine tõug, kus uttede viljakus on 1,7 talle poeginud ute kohta.”
Kahjuks on eesti tumedapealiste lammaste arv drastiliselt langenud. Nüüd ongi, sarnaselt valgepealise tõuga, vaja taastada eesti tumedapealine lambatõug, mis on vajalik selleks, et tagada lambatõu jaoks piisava arvu sobivate sugujäärade saamine. “Eesti tumedapealise lambatõu taastamisosa eesmärgiks on aretada algsele tõustandardile vastavaid jääraliine komponenttõugudega ristamise teel, saavutamaks tulemus, kus tumedapealise lambatõu taastamise käigus ühtlustub lambatõug tõustandardile vastavamaks. Ka siin on meil plaanis luua tõu taastamisega fikseeritud tuumikkarjad saamaks puhtatõulisi jäärasid, et oleks tagatud suguloomade valikul tõuomaste omaduste edasikandumine,” märkis Seera.
TASUB TEADA
Eesti tumedapealise lambatõu aretuse eesmärgid:
• lammaste tallelihajõudluse suurendamine;
• lammaste aretamine kohalikku suur- ja intensiivtootmisesse sobivas suunas;
• vastupidavuse ja emaomaduste parandamine;
• lammaste aretamine mahetootmisele sobivas suunas;
• tootmisfarmide, sealhulgas suuremate farmide, varustamine kohalikesse oludesse sobivate jäärade ja põhikarja täiendusega;
• põhjendatud aretussuundade toetamine ja eesti tumedapealise lambatõu edasiarendamine tuginedes senisele tumedapealise tõu aretuskogemusele Eestis;
• keskmine 100-päeva mass utt-talledel 27 kg ja jäärtalledel 32 kg;
• kerge poegimine, s.t ei vaja poegimisabi;
• viljakus keskmiselt 1,6 talle ute kohta;
• tõule iseloomulik ja terve välimik.
Selleks, et tumedapealise lamaba taastamisosa saaks rakendada, on vaja tuua väljast juurde n-ö värsket verd. Seera sõnul on üheks tõuks, keda kasutatakse šropširi tõug, keda kasvatatakse kolmel põhjusel: liha, vill ja puuistanduste hooldus. Nimelt see tõug ei kahjusta istandikes puid selliselt, et need häviksid. “Jäärad on mõnevõrra robustsed ja varavalmivad, on head jäärad ristamisteks. Utesid kirjeldatakse kui häid emasid, nad on pikaaelised sigijad, neil on hea piimakus ja nad suudavad kergesti mitmikuid üles kasvatada. Talled on elujõulised, kiire kasvuga ja annavad häid lihakehasid. Uttede viljakus 1,6 ja rohkem. Geneetiliselt on nad väga vähe vastuvõtlikud skreipile, sest neil puudub ,,V” alleel, mis määrab vastuvõtlikkust skreipile. Täiskasvanud loomad kaaluvad 80-120 kg. Lühidalt öeldes annaks nad tumedapealisele lambatõule kiiremat ja massiivsemat kasvu,” rääkis liidu juht.
Lisaks sobib aretusse ka oksforddaun, kes on oma kaalult üks suuremaid Briti lambatõuge. “Nad on varavalmivad ja hea lihakvaliteediga. Tugeva luustiku ja lihastikuga. Samuti on neil hea vill. Uted on rahulikud ja head emad. Võrdlemisi kergete poegimistega, uttede viljakus on 1,76. Samuti sobib oksforddaun kasvatamiseks igasugustes klimaatilistes tingimustes. Veel tasub teada, et tallede 8-nädala kaalud üksiktallede puhul jäärtalledel ca 26,3 kg ja uttedel 24,5 g ning kaksikute puhul jäärtalledel 20,0 kg ja uttedel 18,6 kg. Täiskasvanud loomade keskmine kaal 100 kg.”
MIS ON MIS?
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja Aretuskonverents
Toimus: 13. mail 2021
Konverentsil esinesid: Anneke Talsma, Paulo Carvalho, Dany Pierre Rondeau, Thierry Pabiou, Andrew Cromie, Mart Uba ja Vallo Seera
Konverentsi modereeris: Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko
Kokkuvõtte koostas: Meelika Sander-Sõrmus, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajandusvaldkonna juht
