Euroopa Komisjon avaldas täna teatise „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks: toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamine”. Reformi eesmärk on muuta Euroopa põllumajandussektor dünaamilisemaks, konkurentsivõimelisemaks ning tõhusamaks, et aidata saavutada jätkusuutliku, aruka ja kaasava majanduskasvu edendamisega seotud Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke. Teatises antakse ülevaade kolmest võimalusest edasiseks reformiks. Komisjon esitab pärast arutelusid, 2011. aastal keskel, ametlikud õigusakti ettepanekud.
Teatist tutvustades rõhutas ELi põllumajanduse ja maaelu arengu volinik Dacian Cioloş vajadust muuta ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) „keskkonnahoidlikumaks, õiglasemaks, tõhusamaks ja mõjusamaks”. Ta lisas: „ÜPP ei ole üksnes põllumajandustootjate jaoks, see on kõigile ELi kodanikele – nii tarbijatele kui ka maksumaksjatele. Seepärast on oluline, et me kujundame oma poliitikat viisil, mis on üldsusele arusaadavam ning mille puhul on selgesti nähtavad avalikud hüved, mida põllumajandustootjad annavad ühiskonnale tervikuna. Euroopa põllumajandus peab olema konkurentsivõimeline mitte ainult majanduslikult, vaid ka keskkonnaalaselt.”
Komisjon korraldas sel aastal ÜPP tuleviku üle avaliku mõttevahetuse ja suure konverentsi. Enamikus vastustes märgiti ÜPP kolm järgmist põhieesmärki:
1) jätkusuutlik toiduainete tootmine (ohutu ja piisava toiduga varustamine, võttes arvesse suurenevat ülemaailmset nõudlust, majanduskriisi ning turu suurenenud ebastabiilsust, et aidata kaasa toiduga kindlustatuse tagamisele);
2) loodusvarade säästev majandamine ja kliimameetmed (põllumajandustootjatel tuleb sageli eelistada keskkonnaalaseid kaalutlusi majanduslikele, kuid neid kulusid turg ei hüvita);
3) maapiirkondade territoriaalse tasakaalu ja mitmekesisuse säilitamine (põllumajandus on maapiirkondades jätkuvalt peamine majanduslik ja sotsiaalne liikumapanev jõud ning oluline tegur elujõulise maapiirkonna säilitamisel).
Teatises käsitletakse edasisi meetmeid, mis võiksid olla sobivad nende eesmärkide edukamaks saavutamiseks. Otsetoetuste puhul kirjeldatakse teatises seda, kui oluline on, et abi ümberjaotamine, ümberkujundamine ja sihipärasem eraldamine põhineks objektiivsetel ja õiglastel kriteeriumidel, mis on maksumaksjale arusaadavamad kui varem. Need kriteeriumid peaksid olema nii majanduslikud (arvestades otsetoetuste „sissetulekutoetuse” koostisosa) kui ka keskkonnaalased (kajastades põllumajandustootjate pakutavaid avalikke hüvesid) ning toetus peaks olema paremini tegevtootjatele suunatud. Vahendite õiglasem jaotamine tuleks korraldada majanduslikult ja poliitiliselt teostataval viisil ning üleminekuajaga, et vältida suuri häireid.
Üks lähenemisviis võiks olla anda põhilist sissetulekutoetust (mis võiks olla piirkonnas ühtne, kuid mitte ühtse määra alusel kogu ELis, põhineda uutel kriteeriumidel ning piiratud teatava tasemega); lisaks kohustuslikku keskkonnaalast toetust (iga-aastaste) täiendavate meetmete eest, mis lähevad kaugemale põhilistest nõuetele vastavuse eeskirjadest (nt taimkate, külvikord, püsikarjamaa või ökoloogilistel põhjustel söötijäetud maa); lisaks toetus seoses konkreetsete looduslikust eripärast tingitud piirangutega (määratletud ELi tasandil) ning täiendavad summad, mida makstakse maaelu arengu meetmetest; lisaks tootmiskohustusega seotud piiratud toetuse võimalus eriti tundlike põllumajanduslike tootmisviiside puhul (sarnane praegusele võimalusele, mis nähti ette ÜPP läbivaatamisega [artikli 68 alusel]). Lihtne ja konkreetne abikava peaks parandama väikepõllumajandustootjate konkurentsivõimet, vähendama bürokraatiat ning aitama kaasa maapiirkondade elujõulisuse tagamisele.
Turumeetmete puhul, nagu näiteks riiklik sekkumine ja eraladustusabi, võib ette näha meetmete sujuvamaks muutmist ja lihtsustamist teatud ulatuses ning võimalikku uute elementide lisamist toiduahela toimimise parandamiseks. Kuigi need mehhanismid olid ÜPP traditsioonilised vahendid, on hilisemate reformidega tugevdatud ELi põllumajanduse orienteeritust turule ja vähendatud neid turvaabinõu meetmete tasemele sellises ulatuses, et riiklikud varud on põhimõtteliselt ära kaotatud. Kuigi turumeetmed moodustasid ÜPP kulutustest veel 1991. aastal 92 %, siis 2009. aastal kulutati nendele ÜPP eelarvest ainult 7% .
Maaelu arengu poliitika on võimaldanud tugevdada põllumajandussektori ja maapiirkondade majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalset jätkusuutlikkust, kuid tungivalt nõutakse, et keskkonnaalased, kliimamuutuste ja innovatsioonialased kaalutlused oleksid horisontaalselt täielikult integreeritud kõikidesse programmidesse. Tähelepanu on juhitud otsemüügi ja kohalike turgude tähtsusele ning noorte ja alustavate põllumajandustootjate konkreetsetele vajadustele. LEADERi lähenemisviisi integreeritakse veelgi. Tõhususe suurendamiseks kavandatakse liikuda tulemusepõhisema lähenemisviisi suunas ning võtta tõenäoliselt kasutusele mõõdetavad eesmärgid. Tulevase maaelu arengu poliitika üks uus element peaks olema riskijuhtimise meetmete kogum, et paremini toime tulla turu ebakindluse ja sissetulekute ebastabiilsusega. Liikmesriikidel peaks olema võimalik võtta tootmise ja sissetuleku riskide leevendamiseks meetmeid alates uuest WTO tingimustele vastavast sissetuleku stabiliseerimise vahendist ning lõpetades kindlustusvahendite ja usaldusühingu vormis asutatud fondide tugevama toetamisega. Otsetoetuste puhul tuleks luua objektiivsetel kriteeriumidel põhinev uus vahendite jaotus ning samal ajal tuleks piirata praegusest süsteemist tulenevaid olulisi häireid.
Teatises esitatakse kolm erinevat võimalust ÜPP edasiseks arenguks, et tegeleda kirjeldatud peamiste probleemidega: 1) lahendada ÜPP kõige tungivamad puudused tehes selleks järkjärgulisi muudatusi, 2) muuta ÜPP keskkonnahoidlikumaks, õiglasemaks, tõhusamaks ja mõjusamaks või 3) loobuda sissetulekutoetusest ja turumeetmetest ning keskenduda keskkonna ja kliimamuutuste eesmärkidele. Kõigi kolme võimaluse puhul näeb komisjon ette praeguse kahel sambal põhineva süsteemi säilitamist – esimene sammas hõlmab otsetoetusi ja turumeetmeid, mille puhul eeskirjad on ELi tasandil selgelt määratletud ja teine sammas koosneb mitmeaastastest maaelu arendamise meetmetest, mille puhul ELi tasandil on kehtestatud üldine raamistik, kuid kavade lõpliku valiku tegemine on ühise haldamise kohaselt jäetud liikmesriikidele või piirkondadele. Teine kõigi kolme võimaluse ühine element on arvamus, et tulevane otsetoetuste süsteem ei saa põhineda eelnevatel võrdlusperioodidel, vaid peaks olema seotud objektiivsete kriteeriumidega. Volinik Cioloş rõhutas täna, et „praeguse süsteemiga on ette nähtud erinevad eeskirjad EL15-le ja EL12-le, mis ei saa jätkuda pärast 2013. aastat”. Objektiivsemaid kriteeriumeid on vaja ka maaelu arengu vahendite jaotuse puhul.
Loe lisaks Euroopa Komisjoni kodulehelt.
