Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus sõnas looduse taastamise määrust kommenteerides, et sellega alahinnatakse põllumajanduse ja metsanduse otsustavat tähtsust ühiskonnale ning paigast on ära tasakaal erinevate eesmärkide ja majandusliku tegelikkuse vahel. Samuti on välja pakutud sobimatud või ebapiisavad rahastamisallikad, mis seab määruse täitmise küsimärgi alla.
Euroopa Liidu liikmesriikidele kohalduv looduse taastamise määrus on hetkel läbirääkimiste faasis, kuid põhieesmärkidest on riikide valitsused kokku leppinud. Selle määrusega seatakse eesmärgid Euroopa looduse taastamiseks 2050. aastaks.
„Keskkonnahoiuteemad on põllumajandussektoris pidevalt üleval ja me Eestis otsime aktiivselt järjepidevalt võimalusi viljeleda tasakaalustatud ja jätkusuutlikku põllumajandust,“ sõnas koja juht Roomet Sõrmus. „Kuid vaadates määruse teksti ja ülesande püstitusi leiame, et otsekohalduv määrus pole sobilik õiguslik instrument, sest see annab liiga vähe otsustusruumi liikmesriikide kohalike oludega arvestamiseks, samuti rikutakse ettepanekuga proportsionaalsuse põhimõtet,“ selgitas ta.
„Ka on eesmärkide ambitsioon ja ajaraam ebarealistlik, määrusega eiratakse ka maaomanike õigusi. Probleemiks on ühtlasi, et mitte heas seisus olevateks loetakse ka neid elupaiku, mille seisukord pole teada. Äärmiselt küsitav on põhimõte, et taastamise vajaduse võrdluse aluseks on 70 aasta tagune olukord. Samuti saab probleemina esile tuua, et kavandatud on ebaõiglane jõupingutuste jagamine, välja on pakutud sobimatud ja ebapiisavad rahastamisallikad ning mõjuhinnangud on puudulikud,“ osutas Sõrmus vajakajäämistele.
Sõrmus ütles, et määruse otsestest mõjudest on hetkel keeruline rääkida, kuna mitmed sihttasemed tuleks paika panna liikmesriigi tasemel tegevuskavades. „Tolmeldajate ja päevaliblikate arvukus, põllumuldade orgaanilise süsiniku varu ning mitmekesiste maastikuelementide osakaalu osas on siht 2030. aastani hoida kasvutrendi kuni rahuldava taseme saavutamiseni. See tase, aga tuleneks riigi tegevuskavast ja peaks baseeruma kõige värskematel teaduslikel andmetel. Positiivne on see, et soovitakse jätta paindlikkus seada sihte lähtuvalt liikmesriigi eripäradest ja lähtetasemest. Samas on ebaselge, kuidas see protsess täpsemalt saab toimuma ning mil määral arvestatakse ka sotisaalmajanduslikke mõjusid,“ rääkis Sõrmus.
Palju vastuseta küsimusi
Üldjoontes Eesti valitsus toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut. Samas peab valitsus oluliseks, et määruse rakendamisel arvestatakse EL liikmesriikide eripärade ja seniste saavutustasemetega. „Valitsuse hinnangul on suurimaks probleemiks määruse rakendamiseks vajaminevate ressursside leidmine, millega võib üksnes nõustuda. Kahjuks nähakse erinevate roheleppe algatuste puhul peamise rahastamise allikana ÜPP strateegiakava vahendeid, mis on täiesti ebarealistlik ootus, sest ÜPP eelarve üldiselt ajas väheneb ja põllumajanduspoliitika peab lisaks keskkonnaeesmärkidele aitama saavutada ka sotsiaalmajanduslikke eesmärke,“ selgitas Sõrmus.
Ta ütles, et lugedes Eesti seisukohtade aluseks olevaid mõjuhinnanguid, jääb silma mõjude hindamise üldsõnalisus. „Kuigi konkreetseid rahalisi mõjusid on nimetatud vaid mõni üksik, siis mõjuhinnangust kumab läbi, et majanduslikke mõjusid alahinnatakse väga tugevalt. Põllumajanduskojas leiame, et Eesti seisukohtade aluseks peab olema põhjalik mõjuhinnang. Hetkel puudub teadmine, milline on kaasnev mõju maaomanikele ja ka ühiskonnale määruse eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete elluviimisel. Taastamise määruse rakendamine ja elluviimine peab olema kulutõhus ning ei tohi suurendada halduskoormust ja kulusid,“ oli Sõrmus resoluutne.
Tasub teada:
Looduse taastamise määruse ettepanekute saavutamiseks on kavandatud liikmesriikidele õiguslikult siduvad eesmärgid ja eraldi on käsitletud ka põllumajanduslikke ökosüsteeme. Määruse kohaselt tuleks 2030. aastaks rakendada looduse taastamise meetmeid vähemalt 20%-il taastamist vajavatest ELi maismaa- ja mereökosüsteemidest ning laiendada meetmeid kõigile taastamist vajavatele ökosüsteemidele 2050. aastaks. Liikmesriigid peavad loodusdirektiivi elupaigatüüpide seisundi parandamiseks rakendama aastaks 2030 taastamismeetmeid vähemalt 30% pindalast, mis ei ole täna veel heas seisus.
Põllumajanduslike ökosüsteemide taastamise osas tuleb rakendada meetmeid, et soodustada elurikkust kõikidel põllumajanduslikel ökosüsteemidel. Seejuures peavad liikmesriigid saavutama pideva tõusutrendi järgmiste näitajate puhul: rohumaa päevaliblikate indeks, mineraalmuldade orgaanilise süsiniku varu ja mitmekesiste maastikuelementide osakaal põllumajandusmaal. „Probleemne on määruses toodud nõue, et põllumajandusmaa maastikuelemendid ei tohi olla põllumajanduslikus kasutuses (sh karjatamine, sööda tootmine). Maastikuelementidel ei tohi kasutada ka väetist ja pestitsiide. Mitmekesisteks elementideks loetakse mh puhverribad, sööti jäetud maa, põõsaste ja puude read, kraavid jms,“ loetles Sõrmus. „Näiteks 2030. aastaks tuleb peatada tolmeldajate populatsioonide arvukuse vähenemine ning edaspidi saavutada kasvutrend. Liikmesriigid peavad rakendama ka meetmeid, et suurendada põllulindude arvukust, mida väljendatakse põllulindude indeksi kaudu, mis on nii Eestis kui üle-Euroopaliselt olnud langeva trendiga,“ lisas ta.
Määrusega pannakse kohustus 2030. aastaks vähemalt 30% põllumajanduslikus kasutuses olevate kuivendatud turbaaladel rakendada taastamise meetmeid, vähemalt veerandil kõnealusest alast tuleb taastada veerežiim. 2040. ja 2050. aastaks seatakse selles osas veelgi kõrgemad eesmärgid. Meetmeid võib rakendada ka mitte põllumajanduslikul või turbakaevandamisega seotud turbaaladel, mida arvestatakse eesmärgi täitmisel maksimaalselt 20% ulatuses.
Eesmärkide saavutamiseks peavad liikmesriigid koostama riiklikud tegevuskavad, millega võetakse numbrilised eesmärgid, sätestatakse meetmed ja nende täitmisega seotud järelevalve, aruandlus jms. Tegevuskavades tuleb võtta fookusesse intensiivselt majandatavad alad, kus maastikud vajavad mitmekesistamist. Riiklikud kavad kinnitab omakorda Euroopa Komisjon.
„Erinevate roheleppe eesmärkide ja meetmete puhul tuleb aga üha rohkem ilmsiks, et meetmed on omavahel vastuolulised ning võivad anda seega ka vastu käivaid tulemusi. Näiteks niiduelupaikade taastamine võib tähendada vajadust metsa raadata. See omakorda tähendab metsakadu, sh mõjutab metsaga seotud eesmärkide täitmist,“ võttis teema kokku koja juht.
