Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda saatis Maaeluministeeriumile taotluse kaitstud geograafilise tähise nimetuse „Eesti rukkileib“ registreerimiseks.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse liige Meeli Lindsaar märkis taotluse esitamise kohta, et rukkileivale kaitstud geograafilise tähise (KGT) andmine on nii Eesti riigi mainele kui ka rukkileivale märgilise tähtsusega samm. „Võib olla me igapäevaselt ei mõtle sellele, et rukkijahust leival on üsna unikaalne positsioon, kuna kogu maailmast kasvatatavast teraviljast moodustab rukis vaid 1,5%,“ rääkis Lindsaar.
„Siiamaani on meie toidutoodetest saanud kaitstud geograafilise tähise sõir ja Eesti viin. On igati loomulik, et anname rukkileivale selle auväärse koha, mida leib on meie rahvale ammusest ajast tähendanud. Rukist nimetatakse Eesti rahvusviljaks ja võib öelda, et traditsioonilisel valmistamismeetodil juuretise toel kääritatud taignast valmistatud magus-hapu leib on Eesti köögi sümboliks. See loob Eesti maaga väga tugeva mainepõhise seose,“ lisas ta.
Rukkileiba hakati Eestis sööma 11. sajandil ning on olnud läbi aegade peamiseks toiduaineks kuni 20. sajandi alguseni. Leib on Eesti rahvapärimuses kogu toidu ja elatusvõimaluse sümbol, väljendid „leiba teenima“ ja „leib on laual“ tähendavad, et inimesel on tööd ja teenistust ning et pere tuleb toime.
Eesti Leivaliidu president, koja nõukogu liige Uno Kaldmäe sõnas, et traditsiooniliselt juuretisega kääritatud taignast valmistatud rukkileib on hea erinevate bioloogiliselt aktiivsete ainete, sealhulgas kiudainete ja B-rühma vitamiinide allikas. „Talupojakultuuris oli leib laual aastaringselt igal söögikorral ja kõiki muid toite nimetati leivakõrvaseks,“ lausus ta. „Eesti Leivaliit, nagu nimigi ütleb, propageerib tervisliku rukkileiva söömist.“
Kaldmäe seda ei pelga, et tulevikus rukkileiva nimetusega kaasnevad nõudmised võiks leivatootjatele keeruliseks osutada. „Eesti leivatootjad toodavad laias sortimendis leibasid igale maitsele ja geograafilise tähise nõuetele vastavaid leibasid on ilmselt kõigi tootjate toodangus,“ lausus Kaldmäe, kes on ühtlasi AS Lõuna Pagarid nõukogu esimees. „Ma ei ole erinevate tootjate sortimendist eraldi rukkileibasid kokku lugenud, kuid see peaks olema üle kümne,“ lisas ta.
Eesti rukkileiva eripära on leiva koostises kasutatav Eestis toodetud rukkijahu ning traditsiooniline valmistamismeetod, milleks on juuretise toel taigna kääritamine. Rukkijahu osakaal leiva valmistamiseks kasutatavast Eestis toodetud jahust on vähemalt 90%. Eesti rukkileiva valmistamisel kasutatud rukkijahu rukis on kasvatatud Eestis. Juhul kui kasutatud rukkijahust on vähemal 50% täistera rukkijahu, võib geograafilise tähise nimetust „Eesti rukkileib“ täiendada sõnaga „täistera“ ning esitada nimetust „Eesti täistera rukkileib“. Toote „Eesti rukkileib“ geograafiline tootmispiirkond hõlmaks Eesti Vabariigi territooriumit.
Kaitstud geograafilise tähise andmise Eesti rukkileivale otsustab Euroopa Komisjon. Euroopa Liidu kvaliteedimärke on kolm: kaitstud päritolunimetus (KPN), kaitstud geograafiline tähis (KGT) ja garanteeritud traditsiooniline eritunnus (GTE).
Hea teada:
Rukkijahu, mida leiva valmistamiseks kasutatakse, võib olla erineva jahvatusastmega:
- Täistera rukkijahu on koorimata terast jäme jahu koos kliidega, hallikasvalge ning suure kiud- ja mineraalainete sisaldusega. Kasutatakse täisteraleiva valmistamiseks.
- Rukkilihtjahu on jämeda jahvatusega, sisaldab kuni 25% kliiosakesi ning see on peamine jahutüüp, mida kasutatakse rukkileiva valmistamiseks.
- Rukkikroovjahus on osaliselt kliid eemaldatud ning nende sisaldus on kuni 15%. Jahu on hallikasvalge või hallikaskreemikas, kliiosakestest tingitud tähnidega. Kasutatakse rukkikroovleibade ja juuretise valmistamiseks.
- Rukkipüül on valmistatud viljatera tuumast, st kestakihid on eemaldatud ning seetõttu on väiksem ka, vitamiinide, mineraal- ja kiudainete sisaldus. Jahu on peeneteraline, valkja või kreemika värvusega ning kasutatakse peenleiva valmistamiseks.
Allikas: Maire Suitsu „Leib terast toiduni“ (2013)
