3. veebruaril toimus põllumajandusministri juures kohtumine, millel arutati Eesti piimaturul tekkinud olukorra üle.
Arutelul osalesid Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu liikmed Aavo Mölder, Urmas Ingver ja Indrek Klammer, Eesti Põllumeeste Keskliidu esindajad Märt Riisenberg ja Üllas Hunt, Eestimaa Talupidajate Keskliidu esindajad Aivar Pikkmets ja Indrek Rohtma ning Eesti Piimaliidu esindajad Jaanus Murakas, Ülo Kivine ja Tiina Saron.
Kohtumise ajendiks oli käesoleva aasta algusest tekkinud olukord, kus Eesti piimatööstustel ei jätku enam piima tootmisvõimsuste täiel määral ärakasutamiseks ja Venemaa suunalise ekspordi arendamiseks. Piima nappust Eesti siseturul põhjustab toorpiima eksport Leetu ja Lätti. Päevas viivad põllumehed Eestist välja umbes 10 koormat ehk 240 tonni piima. Ilmselt on see ka üks põhjuseid, miks piima kokkuostuhind Eestis on viimastel kuudel kasvanud ja ulatub umbes 4 kroonini. Eesti piima on võimalik Leetu viia, kuna meie piima kvaliteet on Leedu omast tunduvalt parem. Piima kokkuost Eestist on leedukatele kasulik, kuna Leedu enda piimatootmise struktuur on killustatud ja piima kokkuost keerulise logistika tõttu kulukas. Samuti on Leedus piimatootmine oluliselt vähenenud. Põllumajandusminister avaldas arvamust, et igasugune eksport on Eestile tänases olukorras hea, kuid loomulikult oleks parem, kui Eestist viidaks välja kõrgema lisandväärtusega tooteid, mitte toorainet.
Põllumehed avaldasid arvamust, et piima eksportimise võimalusi pani neid otsima möödunud aastal tekkinud väga raske olukord piimaturul. Möödunud aastal oli piimatöösturite arvates turul piima üle ning põllumehed olid sunnitud piimatööstuste käest ostma teenustööd piimatoodete valmistamiseks (kohati kuni 40% tarnitud piima kogusest). Selliselt toodetud pulbri ja või eest saadud hind, ümberarvestatult piimaks, oli äärmiselt madal (kohati alla 2,5 krooni kilogrammist). Aasta jooksul tekkisid suured kahjumid, mistõttu on praegu iga täiendav sent piima eest põllumeestele oluline. Eelmise aasta kahjumit tuleb veel pikalt tasa teenida. Märt Riisenbergi sõnul kujunes möödunud aasta keskmiseks kokkuostuhinnaks 3,23 kr/kg, kuid tootmiskulude katmiseks oleks vaja läinud vähemalt 3,70 kr/kg. Piimatootjate likviidsusprobleemi on mõnevõrra suutnud leevendada elusloomade (nii mullikad kui ka lehm- ja pullvasikad) eksport, mis möödunud aastal samuti jõudsalt kasvas. Urmas Ingver ja Aavo Mölder leidsid, et kuna Leedus makstakse Eesti piima eest koduturust rohkem, siis on toorpiima eksportimine piimatootjate seisukohast paratamatu. Ka töötlejate eneste poolt on toorpiima eksport Eestist Lätti ja Leetu olnud aastaid üsna tavapärane, selgub eksporti-importi analüüsides. See suunab järjest enam tootjaid ise oma piimale paremat välisturgu otsima, et mitte lõpetada tootmist madala siseturu hinna tõttu.
Põllumeeste hinnangul polnud õige, et möödunud aasta teisel poolel tekitati Eesti siseturul hinnasõda ja jaekaubanduses lasti piimatoodete hinnad ebanormaalselt madalale tasemele. Piimatootjad saavad aru, et interventsioonihind ei garanteeri normaalset piima kokkuostuhinda, kuid tarbijalt oleks pidanud siiski õiglast hinda küsima. Piimatööstuste esindajad nõustusid selle seisukohaga.
Piimatööstuste esindajad selgitasid, et möödunud aasta madalad hinnad pole siiski tööstuste tekitatud. Piimaturg kukkus kokku ja nii polnud ka Eesti meiereidel võimalik normaalset hinda maksta. Eesti tööstused on niigi väikesed, kuid tööstuse efektiivsuse annab maht. Osade Eesti piimatööstuste jaoks on tänaseks tekkinud tooraine puudus, mis on viinud töötajate koondamiseni. Tunti ka muret, et Leedu tööstustest jõuab Maxima poeketi kaudu Eesti toorpiim tagasi meie lettidele, sest Eesti tööstustega on tarnelepingud osaliselt lõpetatud.
Ülo Kivine selgitas kohtumisel, et Vene turg on täna Eesti toodetele avatud. Selle nõudluse rahuldamiseks oleks vaja täiendavalt 300 tonni piima päevas. Eesti tööstused on aga tooraine nappuse tõttu seda võimalust kaotamas, st et linnapiimatooteid veel suudetakse pakkuda, kuid mahutoodeteks piima napib. Pikemas perspektiivis võib Venemaale eksportimine muutuda üldse raskemaks, sest Vene valitsus on seadnud sihiks Venemaa isevarustamise 90% ulatuses. Täna on isevarustatuse tase vaid 60%.
Jaanus Murakase hinnangul olid novembrist detsembrini piimatoodete hinnad päris head ja see võimaldas ka põllumeestele rohkem maksta. Kuid piimatoodete hinnad on hakanud taas langema, mis tegelikult peaks tähendama ka toorpiima kokkuostuhindadele survet. Tema hinnangul võib täna Leedus pakutav kõrge hind olla ka kunstlikult hoitud.
Murakase hinnangul peaks ka valitsus pingutama, et töökohti Eesti piimasektoris säilitada. Viimasel aastal on riigi poolt tulnud täiendav surve piimandussektorile (toetusi on vähendatud, tõstetud on kütuseaktsiisi). Pole põhjust loota, et viie aasta perspektiivis jääb Euroopa Liidu turg nii heaks, et tooteid ei peaks jälle hakkama kokku ostma sekkumisvarudesse.
Konkreetsete lahendusteni kohtumisel ei jõutud. Nii tööstuste kui põllumeeste argumendid olid arusaadavad. Piimatööstused rõhutasid, et silmas peaks pidama pikemat perspektiivi, st et Venemaale eksportimise võimalust ei tohiks käest anda. Põllumeeste seisukohalt vajab nende olukord kiiret parandamist, et pikemast perspektiivist üldse rääkida saaks. Samuti on vaja kindlust, et kui piim Leedust „koju“ tuuakse, siis on võimalik Eestis piima pikema perioodi jooksul normaalse hinnaga tarnida. Kohtumise lõpus otsustati, et kokku kutsutakse töörühm, mis peaks läbi arutama Leedus kasutatava piima kokkuostu hinnamudeli rakendamise võimalused Eestis. Võibolla see aitaks hinna ülekannet kiirendada ja piimatootjate olukorda parandada.
