Lood sellest, et kaubandusketid ahistavad töötlejaid, need tootjaid ning rahvusvahelised vahendajad/hankijad igaüht eraldi ja kõiki korraga, ei ole üllatus. Üllatab see, et iga kord, kui keegi jääb nõrgemasse positsiooni, lastakse liikvele hädajorin, et tegu on sõjaga: piimasõjaga, lihasõjaga, ketisõjaga jne. Meie tingimustes ei torma ahistatavad valjuhäälselt barrikaadidele oma õigusi kaitsma, vaid püüavad n-ö varjust asjade käiku suunata. Seega see, mis oleks normaalne võistlus (konkurents), muutub meie majanduskultuuri ruumis võitluseks (sõjaks).
Tõsi on ka see, et töötleja/hankija moto on “kui sind ketis ei ole, pole sind olemaski”. Tegemist on põlise konfliktiga erinevate üksteisele järgnevate majandussektorite vahel, mis on süvenenud seoses majanduslangusega ning ostjate tarbimiskäitumise muutustega.
Ajakirjanduslik piima-liha-ketisõda on nagu jäämäe veepealne tipp, erevalge ja kaugelt nähtav. Piima jaehind või lihatarned on vaid väike osa põllumajandustoodangu ahela probleemidest ja nii, nagu karistamatult ei saa eirata jäämäe veealust osa, ei saa ka eirata piima/liha/ketisõjaga üles kerkinud kitsaskohti ahelas tootja-töötleja-kaupmees.
Kuigi põllumajandustoodangu jätkusuutlikkuse tagamiseks on ühisturus hulga ajaloolisi komplektseid mehhanisme, alates toetustest kuni nõustamiseni, on üks probleem võimaliku kasumi jaotus toidutööstuse ahela erinevate lülide vahel.
Tarbijat kaitseb tõhusaimalt toimiva konkurentsiga turg. Vaba ja aus turg, kus kaubandusettevõtjad võistlevad üksteisega teenuse taseme, toote kvaliteedi ja hinna suhte osas, on igati tervitatav. Olukord muutub, kui keegi saavutab turul olulise jõu, mis lubab tal mingil ajal või mingil alal toimida sõltumatult tarnijaist, ostjaist või konkurentidest.
Tundub, et just sellisesse positsiooni on end manööverdanud jaekaubandusketid, ja see ei pruugi olla kooskõlas avaliku huviga. Väide, et võtke või jätke, meil on tüüplepingud, kui ei meeldi, ärge müüge, vihjab konkurentsiseaduses toodud turuvalitseja seisundile. Kui ettevõtja osakaal kaubaturul on ka alla 40%, kuid tema positsioon võimaldab tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajaist ja ostjaist, on võimalik, et ta on ka alla 40%-lise turuosaga turgu valitsevas seisundis.
See, et enamik kaubanduskette näitavad kahjumit, ei näita seda, et nad oleksid nõrgad ja väetid, vaid näiteks liigset enesekindlust, vale investeerimis- ja laienemispoliitika tagajärgi.
Langeval turul püüab igaüks päästa oma nahka, jättes nõrgemad läbirääkimispartnerid kogu ahela kahjusid kandma. Ent toidu tootmise ahelas ei saa panna põllumehi ja meiereid külmikusse seniks, kuni neid jälle vaja läheb. Toiduahel ettevõtluses on ka toitumisahel ja lühinägelik on see ettevõtja, kes oma lühiajaliste huvide täitmiseks pügab tühjaks nn toitumisareaali – suretab välja tootjad ja töötlejad.
Viimased paarkümmend aastat on näidanud, et olenevalt turuolukorrast ja ressursside olemasolust võib väga lühikese aja jooksul üks või teine ahela lüli muutuda dikteerivaks osapooleks või ahistatavaks. Kui nappis toorpiima, olid jõupositsioonil põllumehed. Siis olid head ajad töötlejatel – piiramatud ekspordivõimalused ja väljaveotoetused – ja sõbrakätt otsis kaubandus.
Nüüd, üldise languse ajal, ei jäeta situatsioonimuutust kasutamata ja elatakse eelneva perioodi solvumus täie jõuga välja. See võitlusest, mitte võistlusest kogunenud solvumine, kuidas osalisega on käitutud, ei lasegi turul konkurentsil tekkida.
Mida peaks siis tegema: kas peaksid põllumehed piimatööstusi ja supermarketeid ehitama või piimatööstused lehmi kasvatama ja supermarketeid ehitama? Ja kui tootjad ja töötlejad küllalt tugevaks saavad, et vastu astuda jaekaubanduskettidele, kas siis jaekaubandusketid peaksid hakkama lehmi kasvatama ja piimatööstusi rajama? Loomulikult on see kõik rahaliselt võimatu ja administratiivselt mõttetu.
Pinged kaubanduse ja tarnijate vahel ei ole Eestile ainuomane. Mitme riigi kaubandustegevuse või konkurentsiseaduses (Ühendkuningriigid, Iirimaa, Ungari jt) on sätestatud eriregulatsioon olulise turujõuga toidukaupu müüvate jaekaubanduskettidele. Heas usus, et ennetada või vähendada vastuolu avaliku huviga, eesmärgiga saavutada tasakaal, mis tagaks kõigi osapoolte, sh tarbijate huvid.
Kuigi pooldan vaba konkurentsi, tuleb vahel luua täpsustav raamistik nõrgema osapoole kaitseks, säilitades võimalikult palju vaba konkurentsi elemente. Arvatavasti oleks lühim tee ahela toimimise korrastamisele ühise koodeksi loomine, nagu on kaubandusettevõtted isekeskis juba teinud. Ühtsete mängureeglite loomine on soositud ka teistes riikides, kuna see toimib kõige efektiivsemalt ega koorma avalikku haldust. Kõik peab aga jääma rangelt konkurentsiseaduse raamidesse.
Konkurentsiõigus iseenesest on lihtne: suured poisid ei tohi peksa anda väiksematele poistele (monopolid) ja väikesed poisid ei tohi kambakat teha kolmandate isikute vastu (kartellid). Nagu näitasid viinatootjate ja metsavedajate juhtumid, on kogu kunst konkurentsiõiguse tõlgendamises. Seda, kui ärimaailm “paneb seljad kokku”, käsitleb konkurentsiõigus 98% ulatuses kui kambakat ja see on kriminaalselt karistatav kuritegu.
Oma tegevuses peaksime lähtuma tegelikkusest, mitte soovunelmatest, nagu Soome/Rootsi põllumajandustootjate/töötlejate ühistud, mis on tugevaks vastukaaluks kaubanduskettidele, või väikepoodide nostalgiast. Meil on hajus põllumajandustootmine, hajus ja kohati üleinvesteeritud töötlemisvõimsused, ühine turg Euroopa, kaubandusketid, taastulev väikekaubandus ja turukaubandus. Igasugune muutus nõuab suurt raha, piisavalt aega, kõva tahtmist või täpsemaid reegleid.
Allikas: Äripäev
