Peale esimese niite koristamist tekib paljudel silotegijatel küsimus, kas tasub rohumaad väetada vedelsõnnikuga või mitte. Kui väetada, siis kui palju, kuna ja mis see taimikule annab?
Põllumajandus-Kaubanduskoja poolt eestveetava „Sustainable silage / Kestlik silotootmine“ projekti siloekspert Kristiina Märs vahendab taas ühe pilootfarmi kogemust käesolevast silohooajast.
Tegemist on üle-eelmisel aastal rajatud rohumaaga, mis koosneb 70% kõrrelistest ja 30% punasest ristikust. Umbrohutõrjet ei tehtud.
Ettevõte koristas põllult esimese niite 9.juunil. See ei olnud koguse poolest eriti muljetavaldav, millest sündis plaan proovida osal põllust vedelsõnnikuga väetamist. 17. juulil pandi ühele põllupoolele kamara seadme abil 25 m3/ha läga, teine pool jäeti väetamata. Soovituslik on vedelsõnnikuga rohumaad väetada esimesel võimalusel peale silokoristust.
Haljasmassi proovid võeti 1.juulil. Taimiku värvile lisaks hinnati ka botaanilist koostist.
Tulemused:
- Maksimaalne soovituslik vedelsõnniku norm rohumaale ongi kuni 25 m3/ha. Sellest suuremat kogust ei suuda põld vastu võtta (v.a separeeritud) ning osa võib jääda triibuna põllu pinnale. See omakorda jõuab suure tõenäosusega vaalutades silosse ja mõjutab silo kvaliteeti ning ka keskkonda. Lisaks pärsib liigne lämmastikukogus silos pH langust ning tõstab ammoniaaklämmastiku kogust üldlämmastikust, mis on looma vatsas kasulikele bakteritele ohtlik. Pilootfarmi põllul mahtus väärtuslik kraam kenasti pinnasesse lõigatud soontesse ära.
- Esimeseks silmaga nähtavaks vaheks oli rohumaa tooni erinevus. Lägaga väetatud osa oli tunduvalt tumedam roheline, mis osaliselt on tingitud taimede toitmisest.
- Toonivahe teiseks põhjuseks on rohumaa botaanilise koostise muutus. Vedelsõnnikuga väetatud osal on oluliselt suurenenud punase ristiku osakaal, mis on tumedama värvusega kui kõrrelised. Ristiku osakaal on sellel osal jätkuvalt suurem kolmandagi niite eel. Lisaks silmaga nähtavale erinevusele kinnitab ka laborianalüüs kõrgemat kaltsiumi sisaldust väetatud põllu poolel.
- Suurim erinevus on haljasmassi proteiinisisaldustes, mis on vedelsõnnikuga väetatud poolel 24,7 % kuivainest ning väetamata osal 21,8 %. Vedelsõnnikuga väetatud osal on taimedel toitaineid rohkem ning lämmastiku lisamise tõttu on taime vananemisprotsess aeglasem, mida näitavad ka NDF ja ADF kiu sisaldused.
Projekti „Sustainable silage / Kestlik silotootmine“ elluviimist toetab INTERREG Kesk-Läänemere Programm.
Kontakt:
Kristiina Märs
„Sustainable Silage“ siloekspert
kristiina.mars@gmail.com
