Margus Ameerikas, Baltic Agro arendusdirektor ei vaja põllumajandusringkondades tutvustust. Kogu oma pika töö tegemise aja on ta tegutsenud põllumajandussektoris. Juuli alguses täitus tal 65 eluaastat ja seetõttu oli paslik teha põgus tagasivaade mehe tegemistesse.
Marguse sõnul oli koolipoisina tee põllumajanduse juurde igati loogiline valik. Kuigi elati Tallinna külje all Kiili vallas, tundis ta ennast maapoisina ja kuna Marguse esivanemad olid seotud põllupidamisega tundus igati mõistlik samm minna õppima Maaülikooli agronoomiat. Ka lisas õppimistahet see, et tollel ajal korraldas kogu kohalikku elu toonane kolhoos Rahva Võit ja nii tekkis Margusel endalgi soov maaelu korraldamisel kaasa rääkida.
Pidev õppimine
Marguse ülikooli lõpetamise järgselt vajas Eesti Maaviljeluse Instituut Sakus katsejaama agronoomi ja nii noor mees sinna läkski. „Ega ma alguses plaaninud seal teha teadust aga juba teisel aastal osalesin teraviljakatsete läbiviimisel ja see paelus mind tohutult. Nii ma selle doktori kraadi seal tegingi,“ võtab Margus tagasihoidlikult kokku Maainstituudis töötatud perioodi. „Tohutult palju tuli tol ajal õppida, alguses viis aastat Maaülikoolis ja seitse aastat tööd Maaviljeluse Instituudis oli kui ülikooli järgmisel tasemel uuesti läbimine,“ hindab ta tagant järgi tehtud pingutusi.
Ennast Margus tollest perioodist rääkides klassikaliseks põllumeheks ei nimeta, rohkem töötas ta enda sõnul agronoomina. „Juhatasin katsejaama ja teenindasime 30 hektaril teadurite põldkatseid,“ on mees saavutustest rääkides tagasihoidlik. „Oma talus on mul 22 hektarit maad, mida tuleb hooldada. Eks metsandus ja pargindus on mul praegu igapäevase hobina,“ tõdes ta.
Kui Eestis tuli ülemineku aeg ja paljude põllumajanduse teadusasutuste tegevus tõmmati koomale, tuli Margusele Šveitsi ettevõttelt Sandoz Agro pakkumine asuda kogu Baltikumi tehniliseks konsultandiks. „Olin seal tööl seitse aastat ja see oli väga põnev aeg – nõukaaegne süsteem oli kokku kukkunud ja tulid turule täiesti uued tooted ja teadmised. Ka müügikanalid olid muutunud, sest senised agrobaasid olid lõpetanud tegevuse ja kuna oli rublaaja lõpp tuli jooksvalt leida lahendusi ostude vahendamiseks,“ meenutas Margus aastakümnete tagust perioodi. „Tuli kõik müügikanalid uuesti üles ehitada, mis oli ju tohutult põnev väljakutse ühele noorele mehele.“
Muutuste tuules
90-ndate üleminekuaeg andis talle hea ülevaate kolme Balti riigi põllumajanduse arengu kohta. Marguse sõnul valisid kõik riigid endale erineva tee kuidas senist olukorda muuta. „Leedus oli suur osakaal põllumajandusega seotud inimestel, üle 20 protsenti. Landsbergis tegi väga julgeid otsuseid ja jagas kõik kolhoosimaad ja varad inimeste vahel ära. Suured põllud jagati siiludeks ja iga inimene sai 1-2 lehma. Nad jaksasid niimoodi 10 aastat väiketalusid pidada, kuigi oli kohe näha, et niimoodi pikalt ei toimeta,“ rääkis ta. „Meil seevastu polnud nii palju neid maainimesi, kes oleks jätkanud põllumajandusega, meil oli paratamatus, et jätkati väiksemate üksuste tasandil ja need üksiktegijad, kes tegutsesid, neil sai samuti jõud lõpuks otsa. Nüüd oleme praktiliselt tagasi selle olukorra juures kus varasemalt olime: toona oli 250-300 suurtootjat kolhoosi-sohvoosi, siis nüüd oleme samas olukorras tagasi. Kui vaadata Läti ja Leedu arengule, siis nemad on ka suurtootmise valinud.“
Praegust majandussituatsiooni kommenteerides sõnas Margus, et põllumajandusettevõtetele seab see veelgi suuremad ootused efektiivsusele. „Muret tekitav on praegune püüe, et kõik läheks mahedaks, kuid kust võetakse lisa põllupinnad, raha ja inimesed, kes selle kõik kinni maksavad – see on veel teadmata,“ arutles ta.
Suurenenud nõudmised põllumajandusele ja keskkonnale eeldavad ka senisest enam teadlikku põllumajandussektoris tegutsejat. “Teadmiste puuduse taha ei peaks Eesti põllumehel midagi jääma,“ usub ta. „Oleme ennast pidevalt harinud, et ajaga kaasas käia ja Eesti põllumajanduses on maailma tipptasemel. Meie põllumehed on läbi käinud mitmest majanduskrahhist ja need kes praegu on alles ja tegutsevad – need on ülitublid. Võib öelda, et need rasked ajad põllumajanduses on aidanud korrastada turgu. Need mõned sajad, kes on alles jäänud, neil on asemele astumas noorem põlvkond ja selle üle on eriti heameel.“
