Juba kolm aastat järjest ei ole taimekaitse tõttu hukkunud Eestis teadaolevalt ühtegi mesilasperet. Edu võti on seisnenud põllumeeste esindajate, mesinike ja valdkonna ametnike tihedas koostöös, lisaks ka teavitustöös ja järelevalve suunamises võimalike taimekaitsevahendite väärkasutamiste väljaselgitamiseks. Mesilaste ja tolmeldajate ning ka teiste taimekaitsevahendiga kokku puutuvate organismide tervisele ja heaolule pööratakse tähelepanu aga juba enne järelevalvetegevusi, kirjutab Maablogis Põllumajandus- ja Toiduameti taimekaitse ja väetise osakonna peaspetsialist Elise Joonas.
Enne kui taimekaitsevahend lubatakse Eestis turule, eelneb sellele põhjalik mõjude hinnang. Lisaks inimestele ohutu kasutuse tagamisele ennetatakse ja vajadusel maandatakse taimekaitsevahendite negatiivset mõju ka maismaa- ja veeorganismidele, kelle vastu taimekaitsevahendi mõju pole suunatud (mittesihtmärkorganismid). Selleks töötatakse mitmel tasemel.
Taimekaitsevahendi Eestis turule tulekuks peab kõigepealt selles sisalduv toimeaine Euroopa Liidu üleselt läbima hindamise ja saama heakskiidu. See põhjalik protsess on aluseks juba sama toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite tsonaalsele riskihindamisele.
Põhjatsooni riigina tähendab see näiteks Eestile, et aastaringsed temperatuurid ning sademete hulk erinevad madalamatel laiuskraadidel asuvatest riikidest, mis mõjutab oluliselt ainete lagunemisaega ning transporti mulda või veekogudesse.
Lisaks rahvusvaheliste hinnangute nõuetele on igal riigil voli vajadusel kehtestada põhjendatud lisanõudmisi. Näiteks on Eestis tolmeldajate kaitseks õitsvate taimede pritsimine üldreeglina keelatud, millele tehakse erandeid ainult madala riski tõendamisel. Samuti on meil valdavalt keelatud putukatõrjevahendeid pritsida alates kella 5 hommikul kuni kella 23 õhtul, millal mesilased korjel käivad.
Kokkupuude määrab riski
Enne riskihindamise tagamaade avamist tuleb rõhutada, et ökotoksikoloogia seisukohast ei võrdu taimekaitsevahendist tulenev oht (ehk toksilisus) otseselt sellest tuleneva riskiga.
Taimekaitsevahendist tuleneva ohu selgitamiseks on vaja toimeaine, kasutusvalmis tootega või mõlemaga teha katsed. Tootes sisaldub lisaks toimeainele ka muid koostisosi, näiteks abiaineid ja stabilisaatoreid, et anda toimeainele edukalt sihtmärgini jõudmiseks vajalikud omadused.
Elusorganismidel tehtavate katsetega selgitatakse välja, milline kogus uuritavat ainet toidus, joogivees või elukeskkonnas (nt kaladel liitri ümbritseva vee kohta) teatud tasemel negatiivse efekti esile kutsub. Kokkuleppeliselt võib selleks olla näiteks vetikate kasvu pidurdumine 50% võrreldes taimekaitsevahendita vees kasvavate vetikatega (EC50 ehk poolefektiivne kontsentratsioon) või tuvastatav erinevus vahendiga kokku puutunud emalindude linnupoegade arvus (LOED ehk väikseim tuvastatava mõjuga doos).
Ainuüksi taolisele toksilisusnäitajate infole ei ole võimalik aga riskihindamist rajada. Risk joonistub välja, kui arvestatakse ka seda, kuidas ja millises hulgas elusorganismid taimekaitsevahendiga kokku puutuvad. See tähendab, et doos teeb mürgi. Sarnane loogika kehtib meie kõigi argielus – liialdades kujutavad endast terviseohtu ka muidu vajalikud või õiges koguses kasulikud ained, nagu keedusool või paratsetamool.
Kokkupuute määra arvutamisel võetakse arvesse kasutuse tüüpi (pritsimine, puhtimine, püüniste kasutamine), põllukultuuri, kultuuri kasvufaasi ning kulunormi, mille juures taimekaitsevahendile kasutamist taotletakse. Piltlikult öeldes – sama kogust taimekaitsevahendit värskelt võrsunud teraviljaorasele pritsimisel on elustikule teistsugused tagajärjed kui juba pikaks sirgunud ja tiheda katvusega kõrte puhul. Just teisel juhul satub vähem vahendit mullale ning puutub kokku sealsete vihmausside, lülijalgsete ja mikroobidega. Samuti väheneb siis veekogudesse mulla pinnalt uhutava taimekaitsevahendi hulk. Samas võib maapinnast kõrgemal toimuva pritsimise tõttu suureneda tuuletriiviga veekogusse kanduv hulk. Seega on taimekaitsevahendi kasutamisest tuleneva riski hindamisel vajalik arvestada paljude erinevate muutujatega.
Riskihindamise aluseks on rahvusvahelised juhendid
Hindamise ühtlase taseme tagamiseks kasutatakse standardiseeritud katseprotokolle (valdavalt OECD juhendeid) ning riskihindamiseks Euroopa Komisjoni või Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) juhendeid. Riskihindamise juhendite kaudu võetakse elustikust täpsemalt luubi alla mõju imetajatele ja lindudele, veeorganismidele, mittesihtmärktaimedele ja -putukatele ning mullaorganismidele.
Praegu põhjendatult teravdatud tähelepanu all oleva tolmeldajate kaitse parandamiseks on EFSAs koostamisel uus mesilaste riskihindamise juhenddokument. Selle toel oleks võimalik lisaks praeguse juhendi alusel alati nõutavatele lühiajalistele katsetele kaasata ka pikaaajalise mõju katseid ja katseid vastsetega. Seni on olnud nõutud vaid lühiajalised katsed ainult meemesilastega, mis ei anna loomulikult terviklikku pilti mõjudest isegi selle ühe liigi eri eluetappidel, rääkimata ülekantavusest teistele looduslike mesilaste liikidele. Ka viimast puudujääki üritatakse uues juhendis korvata kimalaste ja erakmesilaste riskihindamise väljaarendamise kaudu.
Mittesihtmärkorganismide riskihindamise protsess on astmeline. Ülemäärane risk esimestel riskihindamise tasemetel ei tähenda, et toodet pole võimalik turule lubada. Esimene riskihindamise etapp on ebarealistlikult alalhoidlik ja väga suure ohutusvaruga kaitsev. Edasistel, n-ö kõrgematel riskihindamise astmetel saab aga arvestada rohkema ja täpsema infoga.
Ühelt poolt võib arvesse võtta realistlikumate katsete tulemusi lisaks harilikele laborikatsetele, näiteks katseid veeorganismide kooslustega looduslikes tingimustes või meemesilaste tarudega põllul. Selgroogsete organismidega (lindude ja imetajatega) lisakatsete tegemine ei ole eetiline, seega täpsustatakse nende puhul riskihinnanguid kokkupuute realistlikuma hindamise kaudu. Näiteks võib lisaks arvestada konkreetsete liikide leidumist või taimekaitsevahendiga kokku puutunud taimede tegelikku osa nende loomade toitumissedelist; need andmed on saadud teadustööde tulemusena.
Parem karta kui kahetseda
Riskihindamine rajaneb Euroopa Liidus eeskätt ettevaatusprintsiibile. See tähendab, et keskmes on riski ennetamine ja teadmatuse korral ollakse hinnangutes pigem alalhoidlikud. Sellest põhimõttest lähtudes võetakse arvesse ka protsessis esinevat määramatust, näiteks liikidevahelisi ja liigisiseseid erinevusi ning paratamatut teadmatust laboritulemuste ülekandmisel keskkonnas elavatele organismidele.
Elusorganismide riskihindamise puhul väljendub määramatusega arvestamine muu seas selles, et kokkupuute ja katselise toksilisuse tulemuste võrdlemisel kasutatakse hindamiskordajaid. Näiteks võivad kalade pikaajalise riski hindamisel olla tehtud katsed vikerforelliga. Loomulikult ei saa eeldada, et saadud tulemused esindavad täiuslikult ka mõju teistele kalaliikidele. On ka ebarealistlik ja ebaeetiline teha palju lisakatseid, eriti selgroogsete loomade puhul. Sestap lähenetakse teadmatuse tõttu riskihindamisel arvestusega, et kalad rühmana on 10 korda tundlikumad, kui vikerforelliga tehtud katse tulemus esiti osutas.
Risk on ka kasutaja käes
Lisaks kõrgematel astmetel täpsustava realistlikuma informatsiooni kaasamisele võib riski vähendada mitmesuguste võtetega. Kõige harilikum taolistest meetmetest on puhvervööndi seadmine kas veekogu piirist või põlluservast, millega saab vähendada vastavalt vee-elustiku või põlluäärsete putukate ja taimede kokkupuudet taimekaitsevahendiga.
Puhvervöönditega sama eesmärki ehk taimekaitsevahendi kandumise vältimist soovitud alast väljapoole täidab ka tuuletriivi vähendava tehnoloogia (nt triivi vähendavate otsakute) kasutamine. Taimekaitsevahendi triivi vältides on võimalik ühelt poolt tagada vahendi jäämine põllule ja teisalt kaitsta ümbritsevat keskkonda tahtmatute mõjude eest. Samuti on hindamise käigus võimalik elustikku hoida ka taimekaitsevahendi põllule pandavat hulka (kulunormi) vähendades, ent seejuures on oluline efektiivsuse säilimine.
Kui ka kasutuspiirangute seadmine ei vähenda riski elustikule, ei lubata taimekaitsevahendit turule. Turule jõudvad taimekaitsevahendid on saanud oma kasutuseks loa väga kindlatel tingimustel ja eeldustel. Seetõttu on oluline alati täpselt järgida taimekaitsevahendi etiketi kasutustingimusi – ainult korrektne kasutus tagab, et nii inimeste ja loomade tervisele kui ka keskkonnale ei põhjustata lubamatut riski. Nõuetekohane kasutamine on iga taimekaitsevahendi kasutaja kohus, et hoida ennast ja ümbritsevat keskkonda.
