Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu liige ja kauaaegne loomaarst Vallo Seera ütles koja podcastis „Põllult taldrikule“, et selle lausega on lühidalt kokku võetud veterinaari töö eripära ja keerukus, kuna terve loom tagab meile tervisliku toidupoolise ning suudab sünnitada terveid ja elujõulisi järglasi.
„Selleks, et olla loomaarst ja teha loomaarsti tööd, peab olema teistsugune inimene. Seda tööd tuleb teha kogu hingega, väljakutse korral küsimata, kas on töö- või puhkepäev või mis kellaaeg parajasti on,“ rääkis Vallo Seera, kes on nüüdseks aktiivsest praksisest tagasi tõmbunud.
Loomade heaolu
Kakskümmend aastat tagasi suurloomade veterinaarina alustanud Seera ütles, et selle aja jooksul on loomaarsti töö tohutult muutunud. „Peamine, mis muutuse on esile toonud, on diagnostikavõimekus ja teadmiste pagas, mis täna tuleb üliõpilastega ülikoolist kaasa – see on väga võimekas tööriist. Samas on muutunud suhtumine ravimi kasutusse, samuti on muutunud nõuded loomakasvatusele ja loomade heaolule,“ tõdes Seera.
Muutunud on ka loomakarja pidamise viisid ning loomade söötmine on paljuski läinud teaduspõhiseks, toiduratsioonid on täpselt välja arvutatud, et loomad saaksid juurde õiges koguses toitaineid, mineraale ja muud vajalikku. „Kuid oluline on ka loomade heaolu, sest ainult heades tingimustes kasvanud loom suudab kasumlikult toota,“ lisas Seera. „Kui vaadata kui palju loom toodab, siis ka siin on toimunud aastate jooksul väga suur hüpe.“
Seera rääkis ka, et loomade heaolu küsimus on otseselt seotud kasumlikkusega ja kuna põllumajandus on väikese kasumlikkusega ärivaldkond, tuleb igalt poolt kokku hoida. „Keskendudes loomade heaolule saame suurema tootlikkuse ja kasumlikkuse. Sama kehtib ka järglaste osas, tervel ja stressivabal loomal on tugevad ja tervemad järglased,“ osutas Seera.
Loomade heaolu on palju laiem teema kui pealtnäha paistab. Seera sõnul on isegi see, kas põrand laudas on libe või mitte, heaolu küsimus. „Lehm teatavasti ei lüpsa, kui ta pole vasikat saanud. Libeda põrandaga laudas ei julge aga lehm oma indlemisreflekse näidata, sest kardab kukkuda või ennast vigastada, siis seda looma ei suudeta võib olla õigeaegselt tiinestada ja see kõik kandub üle tootja rahakotti,“ rääkis ta.
Müütide murdmine
Eesti toit on oma puhtuse poolest kõrgete näitajatega ehk õigem oleks öelda, et erinevaid taimekaitse või muud näitajaid on tugevasti alla lubatud normi. „Kui arvestame seda, kui puhtas keskkonnas me oma loomi kasvatame ja kui vähe me muu maailmaga võrreldes kasutame ravimeid, siis tarbija võib täna üsna muretult suhtuda sellesse, et ta peaks kartma Eestis toodetud toidust mingisuguseid ravimpreparaadi jääke või mingeid spetsiifilisi toidulisandite jääke. Neid seal kindlasti ei ole, pealegi teeb Põllumajandus- ja Toiduamet tõhusat, pidevat kontrolli – Eesti toitu võib turvaliselt ja julgelt süüa,“ lausus ta.
Seda kurvem on ikka ja jälle lugeda tõlkelugudest inspireeritud jutte, et loomad on antibiootikumidega täis süstitud. „Eks linnalegendide põhjusi tuleb ka minevikust otsida. Me oleme elanud ka sellises maailma, kus sa kasutad seda, mida loomaarstina kätte said, tol ajal kasutati penitsilliini kõikide hädade ravimiseks. Õnneks on see aeg möödanik juba kaua aega tagasi ja loomaarstid kasutavad diagnostika ja ravipõhiseid ravimeid. Antibiootikumi kasutamine on väga tublisti langenud ja on tõestatud, et seal kus töötab antibiootikum, seal töötab ka midagi muud. Näiteks emakapõletiku ravis on annab sama tulemuse hormonaalne mõjutamine,“ osutas Seera.
Paljud loomaarstid ütlevad, et veterinaar vaatab kogu karja tervist, sest see annab palju rohkem infot looma kohta. Seera on selle tõdemusega igati nõus ja rääkis, et ka tema, lähenedes piimakarja laudale, nuusutab kõigepealt välisõhku. „Juba ainuüksi lõhna järgi on võimalik öelda, mis ettevõttes toimub. See on väga lihtne, sest veised on mäletsejad, kelle põhisööt on rohusööt. Kõrgema toodangu jaoks lisatakse juurde rohkelt jõusöötasid, nii tärkliserikkaid kui proteiinirikkaid söötasid – näiteks rapsikooki või sojat. Kui nüüd ületatakse see hea tasakaal ehk kontsentraatide hulk suureneb söödaratsioonis ja kiu seedija ei suuda olla enam mäletseja. Lehma maod hakkavad tööle veidi teistmoodi, kuna ta jõusööda koormus on nii suur ja siis lehmalauda juurde tekkib sigala läga hais,“ avaldas Seera. „Seega, sõites lehmalauda juurde ja tundes sigala lägalõhna, sa juba tead, millega pead tegelema hakkama ja seda teavad kõik looma arstid.“
Rohkem kuulata saab Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja neljandas podcastis „Põllult taldrikule“, miks on loomade heaolu farmides üks kõige olulisematest aspektidest, kuidas loomade tervis on seotud meie toidulauaga ning miks noori veterinaare nii vähe Maaülikoolist juurde tuleb. Saates räägivad koja nõukogu liige ja kauaaegne loomaarst Vallo Seera, kes ühtlasi juhib Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liitu ning Eesti Maaülikooli veterinaaria õppesuuna II kursuse üliõpilane Teele Eskor.
