Kliimaministeeriumi poolt hiljuti esitatud Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu on tekitanud elevust nii looduskaitsjate kui ka ettevõtjate seas. Kuigi esimesed leiavad, et eelnõu on kliimaeesmärkide osas liiga tagasihoidlik, kardavad teised, et see võib kahjustada ettevõtete konkurentsivõimet.
Eelnõu ise on üles ehitatud loogiliselt, liikudes üldeesmärkidest ja põhimõtetest konkreetsete heitkoguste vähendamise eesmärkide ja avaliku sektori kohustuste juurde. Kuid seaduste maailmas ei ole edu mõõdupuuks mitte üksnes loogiline ülesehitus, vaid ka võime leida tasakaal erinevate ja sageli vastanduvate huvide vahel. Ja just selles aspektis paistab kliimaeadus silma.
Kliimaministeerium on minu hinnangul teinud kiiduväärset tööd, kaasates seadusandlusprotsessi laia ringi huvigruppe. See on eriti oluline arvestades, kui sageli kuuleme nurinat huvigruppide ebapiisava kaasamise üle. Põllumajandussektori seisukohad kuulati ära ja arvestati kestliku toidusüsteemi töörühmas, mida juhtis Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi biomajanduse asekantsler Madis Pärtel. See oli hea näide sellest, kuidas erinevate valdkondade eripäradega saab ja tuleb arvestada.
Tasakaalu leidmine keskkonna- ja majandushuvide vahel on mõistagi keeruline, aga vältimatu. Me kõik soovime elada puhtas keskkonnas, kuid samal ajal ei saa me unustada majanduslikku heaolu, mis tagab meile parema elujärje ja võimaldab riigil pakkuda kvaliteetseid avalikke teenuseid. Tugev ettevõtlussektor, sealhulgas põllumajandus, on selle aluseks ning poliitikud ja ametnikud peaksid tegema kõik, et konkurentsitingimused oleksid mõistlikud ja bürokraatia ei kasvaks.
Leian, et Madis Pärtel ja tema meeskond on teinud suurepärast tööd, leides kompromisse põllumajandussektori heitkoguste vähendamise eesmärkide osas, pidades sealjuures silmas põllumajandusvaldkonna erisust, mis tuleneb vajadusest tagada toiduainete varustuskindlus ning maapiirkondade areng. Konstruktiivse dialoogi kaudu on võimalik jõuda lahendusteni, mis on vastuvõetavad nii keskkonnakaitsjatele kui ka ettevõtjatele.
Mõned leiavad, et seadus on liiga üldsõnaline ega paku piisavalt konkreetseid juhiseid. Mina leian, et mida vähem on riiklikke regulatsioone ja kitsendusi, seda rohkem on ettevõtjatel ruumi innovatsiooniks ja arenguks. Paljud ettevõtted on juba täna võtnud endale eesmärgiks keskkonnasäästlikkuse, mis tõestab, et vastutustundlikkus ei pea tulema ainult seadustest, vaid võib olla ka ettevõtete endi väärtuste ja pikaajaliste huvidega kooskõlas.
Eestis toodetud toit on juba täna maailma kvaliteetseim ja keskkonnasõbralikult toodetud. Ostes kodumaiseid tooteid, toetame me mitte ainult oma ettevõtteid, vaid ka puhtamat tulevikku. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu on samm selles suunas, kuid selle edu sõltub meie kõigi – nii ettevõtjate, tarbijate kui ka riigi – ühistest pingutustest.
Ants Noot
EPKK juhatuse esimees
